Unenäod tagasi

Lugesin ühte vana autorit, kes oli palju kirjutanud. Talle oli antud vastupidiseid hinnanguid. Teda oli peetud nii rõõmsaks kui ka kurvaks inimeseks.

*
Vastasin kirjale. Kirjas oli esitatud mulle rida küsimusi. Vastasin punkthaaval. Üks küsimus oli, kas ma tahan Tallinnas elada. Vastasin, et ei taha, kuigi võibolla ma kunagi olen sunnitud. Kui olin ära vastanud, siis sain aru, et see küsimus käis varjatult selle kohta, kas ma tahan küsijaga abielluda. Kui tema elas Tallinnas, aga mina sinna kolida ei tahtnud, siis järelikult mul ei olnud kavatsust temaga abielluda.

*
Mulle määrati kuupalk 400 eurot. See määrati sellepärast, et oli tulnud nõudmine, et mulle peab vähemalt minimaalpalka maksma. Rohkem ei makstud sellepärast, et 400 eurot oligi minimaalpalk. Isegi seda maksti vastumeelselt.

*
Ühes toas oli käimlapott. Läksin selle juurde. Hakkasin seda paberiga paksudest väljaheidetest puhastama. Pabereid kulus palju. Tuppa tuli inimesi juurde. Ootasin, et nad lahkuksid. Lõpuks nõudsin seda. Ukse taga kommenteeriti, et isegi mina võtan ennast lõpuks kokku. Vastati, et ma pean võtma, sest kui ma potile ei istu, siis ma lähen lõpuks lõhki. Kõik inimesed peale minu olid juba ruumist lahkunud, aga siis tuli kaks inimest juurde. Üks oli eestlane ja teine jaapanlane, nad ajasid omavahel juttu. Otsustasin, et kui üksindust ei saa, siis istun lõpuks potile ka teiste juuresolekul. Enne nõudsin veelkord nende lahkumist. Lõin jaapanlast rusikaga meelekohta. Ma ei teadnud, kas nüüd järgneb tema maa kombe kohaselt hirmus kättemaks. Teine jaapanlane oli minu poolt.