"Uusaja Ajakiri" 2018

Journal of Modern History. Volume 90, Number 3, September 2018.

Sain ülikooli raamatukogus läbi esimese ajakirjanumbri pärast remonti. Remondi ajal on ka see ajakiri muutunud. Koolis õppisime, et osad ingliskeelsed perioodiliste väljaannete nimed sisaldavad artiklit ’the’ ja osad mitte. Selle ajakirja kaanel oli määrav artikkel varem olemas, nüüd on see kadunud. Muutunud on ka varem aastakümneid ühesugusena püsinud kujundus. Lisandunud on pilte nii kaanele kui ka sisusse. Kaas ei tundu esimesel pilgul enam nii ilus kui varem, teiselt poolt annab rohkem informatsiooni. Selle numbri kaanel on Euroopa kaart, millel riigid on joonistatud inimestena. Olen sama kaarti varem näinud ka mingis eestikeelses trükises, võibolla kooliõpikus.

Esikohale on pandud artikkel Elizabeth I ajast. Öeldakse, et me elame praegu infoühiskonnas, aga artikli autori arvates oli see olemas juba Elizabeth I ajal. Info kogumise tegi kergemaks trükikunsti leiutamine ja see omakorda reformatsiooni, aga mõtlesin, et reformatsioon tähendas osa informatsiooni kaotsiminekut. Pandi kinni kloostreid, milles toimunud raamatute ümberkirjutamise järele ei olnud enam nii suurt vajadust, aga ilmselt oli veel suurem vajadus trükitud raamatueksemplaride säilitamise ruumide järele.

Olen lugenud „Loomingu Raamatukogust" Francis Baconi raamatut, kust mäletan kõige paremini soovitust, et tehke reisidel märkmeid. Baconist ja informatsiooni kogumisest on juttu ka selles artiklis. Aastal 1492 avastati Ameerika, mis tähendas nii kaardil valgete laikude täitmist kui ka indiaanlaste jaoks järgnevalt nende kirjanduse hävitamist. Aga kui eurooplased ei tahtnud säilitada kogu informatsiooni indiaanlaste paganliku kultuuri kohta, siis neile ehk sobis paremini Ameerika looduse uurimine. Artiklis on juttu informatsiooni kogumisest, meile õpetati ülikoolis, et seda tuleb ka analüüsida.

Teine artikkel räägib kunstist ja selle kogumisest hilise keisririigi aegsel Venemaal. Peterburis eelistatud läänelikumat ja Moskvas slaavilikumat kunsti, kuid pole juttu, et keegi oleks Aasia maade poole vaadanud. Oli erinevaid seisukohti selle kohta, milline kunst on väärtuslik. Osad tahtsid antiikkunstist võimalikult täpseid koopiaid, teised tahtsid, et koopia oleks originaalist veel täiuslikum. Eriarvamusi oli ka suhtumises võltsingutesse. Mõni arvas, et võltsingu koht ei ole muuseumis, teised leidsid, et ka võltsing võib olla kunstiliselt väärtuslik. Mõtlesin, et kui võltsitakse pildi päritolu, siis võltsija ei pruugi olla kunstnik ise. Teose autori nime muutmist peetakse võltsimiseks, aga kunstnik võib kasutada varjunime, mis kellegi teise nimega ei kattu, samuti võib ta ise oma loomingus reaalsust ilustada.

Kolmandas artiklis oli juttu majade ehitamisest Prantsusmaal enne Esimest maailmasõda, sealhulgas Napoleon III ajal. Juttu oli nii arhitektuuri kunstilisest küljest kui ka majade vastavusest tervishoiunõuetele. Seejuures pöörati tähelepanu füüsilisele, mitte vaimsele tervisele. Ükskord bussisõidu ajal kuulsin, kui üks inimene rääkis, et suured majad tekitavad hirmu. Aga ilmselt ei ole kõigi inimeste vaimse tervise huvides ühesugused majad, kui mõni kardab kitsaid ruume ja mõni vastupidi väljakuid, mõni kardab kõrgust, aga mõni tahabki olla teistest kõrgemal.

Napoleon III aja kohta teadsin varem, et siis laiendati Pariisi tänavaid, selleks tuli maju maha lõhkuda. Aga artikkel ütleb, et kokkuvõttes tuli tema ajal elamispinda juurde, kuigi sellele tehti etteheiteid, et see näeb liiga sõjaväelik välja.

Neljandas artiklis on juttu sõjaõigusest. Olin varem lugenud 1920. aastate ajalehest, kuidas sakslased heitsid Belgiale ette Esimese maailmasõja ajal partisanisõja pidamist. Ka Dumas’ romaanis ei taha Inglise kuningas hakata pidama sissisõda, sest ei pea seda kuninga väärikuse kohaseks. Artiklist selgub, et varem oligi rahvusvaheline õigus partisanisõda keelav. Pärast Teist maailmasõda leiti siiski, et partisanivõitluse eest ei saa karistada, sest muidu tuleks teha vahet seaduslikul ja ebaseaduslikul okupatsioonil. Pööre rahvusvahelises õiguses toimus selles osas aastal 1949 Genfis, kui okupatsioonivõimudele vastupanu osutamine muutus seaduslikuks. Mäletan, et seda lubav paragrahv on sees ka praeguses Eesti põhiseaduses.

Artiklitele järgneb suur hulk raamatuülevaateid. Ühes kirjutatakse sellest, et ajalooallikad pole ainult kirjalikud tekstid, vaid ka esemed. Kas siis peaks esemeid sama suure hoolega säilitama? Ühes ülevaates kirjutatakse, kuidas ajaloolased on hakanud rohkem ka muusikaajalooga tegelema, mis tuletab meelde ühest Eesti ajalehest loetud mõtte, nagu ei peaks ajaloo piire siiski liialt laiendama. Minu magistritöö teemat Itaalia fašismist tuletas meelde üks ülevaade Itaalia ajaloost. Mäletan, et olen varemgi lugenud vaidlustest, kas fašism oli moderniseeriv või mitte. Lähiajaloo ülemastmes õppisime, et moderniseerimise tunnuste hulka kuuluvad urbaniseerimine ja industrialiseerimine. Ajakirjas vist viidati, et Itaalia fašism eelistas maaelu. Maal saaks ka industrialiseerida, kui asendada hobune autoga, aga sõjaajaloos on kirjutatud, et Itaalia sõjavägi ei hinnanud siiski masinaid nii palju kui Saksa oma.