Marssijad

Vaatasin vanu malenurkasid. Mõtlesin, et hakkan neist katkendeid blogis avaldama, sest need sisaldavad mõtteid, mida tänapäeva inimesed lugenud ei ole. Kinos näidati filmi, kus akna taga marssis inimeste rongkäik. Kui marssijate hulgas tuli praegune malelehe toimetaja, siis osad vaatajad naersid, sest nad tundsid ta ära. Mõtlesin, et kõiki marssijaid mängivad reaalsed inimesed. Pärast Esimest maailmasõda ei kuulunud üks saksakeelne provints ühegi riigi koosseisu. Sakslased kaalusid provintsi enda riigi külge liitmist, aga ootamatult marssisid provintsi sisse hoopis Prantsuse väed. Nüüd viis Saksa valitseja oma väed ka sinna. Puhkes lahing. Näidati, kuidas sakslased ja prantslased omavahel võitlesid. Kuigi mindi olukorda päästma, oli langenuid mõlemal poolel. Ütlesin, et kuigi ma olen Hitleri vastu, olen ma rahvuspiiride poolt. Hitleri vastane Krister küsis, kuidas ma saan Hitleri vastu olla, kui oma luuletuste järgi olen ma Hitleriga sina-sõber. Seletasin, et ma tunnen Hitleri paremini ära küll kui teisi inimesi. Hitler korraldas provintsis rahvahääletuse, mille järgi suurem osa elanikke olid Saksamaaga ühinemise poolt. Kristeri kaaslased ütlesid, et Hitleri korraldatud rahvahääletuse tulemused ei loe, sest need on vägivallaga saavutatud. Nad korraldasid kordushääletuse. Nüüd oli Saksamaaga ühinemise pooldajaid veel rohkem. Korraldajad ütlesid, et see näitab, et demokraatia tingimustes saab õigema tulemuse kui diktatuuri.