Tuna 4/2018

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 4/2018.

Ajakirjanumbri alguses meenutab peatoimetaja Ott Raun seda, kuidas ajakiri 20 aastat varem sündis. Olen kahelnud, kas ilukirjanduse mõistmine on ajaloolase Jaak Valge kõige tugevam külg, aga nüüd selgub, et just Jaak Valge oli see, kes ilukirjandusega seotud Raunale ajalooajakirja toimetamise ettepaneku tegi. Magistriõppe ajal avaldasin „Tunas“ neli raamatuarvustust, millest kolm olid Pätsi teemalised. Nüüd selgub, et kaastööde nii järjekindlale trükki pääsemisele võis kaasa aidata, et toimetuses oli juba varem jutuks olnud, et ajakirja veergudel võiks alustada diskussiooni Pätsi teemal. Kahte esimest arvustust kirjutades polnud mul toimetusega eelkokkulepet, kolmas küll juba telliti. Raun kirjutab, et algul oli kaalumisel ka suurema arvu numbrite aastas avaldamine, samuti ajakirjas reklaami avaldamine, mida tehti siiski vaid üks kord. Aga kui ajakirjas avaldatakse raamatuarvustusi, siis arvustuste kirjutamise eesmärgina kahtlustavad osad lugejad reklaami tegemist ja tegelikult tõesti tõstab ka negatiivne arvustus läbimüüki.

Inna Põltsam-Jürjo kirjutab kaugema mineviku ämmaemandatest. Vanasti tähendanud keisrilõige lapse ema kindlat surma, samuti on teada, et väga suur oli ka vastsündinute suremus, ometi eelistati artikli järgi keisrilõiget lapse kohe suremisele, sest usk käskis lapse elusana ristida. Kõik ühiskonna liikmed ilmselt ristimist nii tähtsaks ei pidanud, sest mässude ajal pesid eestlased ristimise maha ja esines ka lapsetapmist, millele tõenäoliselt alati ristimist ei eelnenud.

Arto Oll kirjutab Vabadussõja ajal Eestile appi tulnud Briti abilaevatsikust. Ajalooteostes on olnud juttu, et Inglismaal on olnud tugev just merevägi, mitte maavägi, siis ilmselt oli Eesti abistamine inglastele ka kergem kui oleks olnud Koltšaki võidule aitamine. Inglased abistanud eestlasi meelsamini ka soomlaste aitamisega võrreldes, sest Soome tegi rohkem koostööd sakslastega. 1930. aastatel oli asi võibolla muutunud, sest Soomel ja Suurbritannial oli sarnasem riigikord ja Soome maksis sõjavõlgasid edasi. Artiklist selgub, et Briti merevägi ei olnudki Vabadussõja ajal Eesti vetes pidevalt, ometi peab artikli autor selle abi väga tähtsaks. Inglastel olevat olnud lisaks juhtnöörid lahingusse astumist vältida, võibolla taheti siis edu saavutada psühholoogilise relvaga nagu Napoleon Elbalt tagasi tulles. Inglise laevad olevat olnud liiga kallid, et eestlased oleksid need endale osta saanud. Inglased tõid relvi kaasa ka Eesti maaväele, ei saanud selgeks, kuidas nende eest tasumisega oli. Briti laevastiku aitasid läbi miinivälja Eesti lootsid. Kas eestlased olid eelnevalt miinide asukohad juba katse-eksituse meetodil kindlaks teinud?

Kaks kaastööd on Ivar Ivaski päevikute teemalised. Need parandasid minu arvamust Ivaskist, varem on tema luuletused küllaltki igavad tundunud, päevikukatkendid olid huvitavamad. Ivaskil oli valida, millises keeles ta päevikut peab. Eesti keele kasuks otsustas ta ajal, kui hankis Uku Masingu raamatu. Seda lugedes tulevad meelde Masingu teooriad indoeuroopa keelte väiksemast väärtusest muude keeltega võrreldes.

Üks artikkel on Käsu Hansust, kes on kirjutanud nutulaulu Tartu Põhjasõjas hävitamise teemal. See nutulaul liigitub võibolla sentimentalismi alla, Teise maailmasõja kohta ütlesid ühe laulu sõnad umbes: „Kõlab leekides Saatana naer“. Artiklist selgub, et see ei olnud Käsu Hansu ainus teos, ta oli üldse vilunud kirjutaja, kirjutades kirju. Toodud on pilte tema käekirjast. Ülikooli esimesel kursusel pidime paleograafia arvestusel Käsu Hansu käekirja dešifreerima. Ei selgitatud, aga võibolla oli see samuti autori enda käekiri. Mäletan, et seda lugeda oli eelnevates tundides näidatud saksakeelsetest tekstidest kergem. Artiklit lugedes tuleb mõte, et see ei olnud ainult emakeelse teksti pärast, vaid võibolla oli Käsu Hansu käekiri ka suhteliselt tänapäevasele sarnasem, sest artiklis ei iseloomustata seda gooti kirjana, vaid gooti-ladina segakirjana. Ajakirjanumbri järgi saab esimesel kursusel õpitut meelde tuletada, sest fotode all on toodud sama tekst ka trükitähtedega. Märkasin, et trükikirjas oli üks sõna vahele jäänud.