"Armastus, altruism ja maailmakriis. Pitirim Sorokini väljakutse"

Joseph Allen Matter. „Love, Altruism, and World Crisis. The Challenge of Pitirim Sorokin“. 1975. Littlefield, Adams & Co. Totowa, New Jersey. XVI + 313 lehekülge.

Selles raamatus on püütud Sorokini seisukohti tutvustada ja edasi arendada. Aga raamatus kirjas olevale on parem viidata kui Matter’ seisukohtadele, sest ta analüüsib vaid osasid Sorokini raamatuid, võib neist valesti aru saada ja lisaks viitab ka kolmandatele autoritele. Lugedes tekkis mul vahepeal küsimus, kas ta viitab antud hetkel Sorokinile või kellelegi muule. Tahtsin lõpust vaadata, aga ülesande tegi raskemaks, et lehekülgede ülaserval olid peatükkide pealkirjad sõnadega ja ilma numbriteta, lõppviidetes aga numbritega ja ilma sõnadeta.

Mõtlesin, et tõlketöö lõpp läheneb, oleks aeg hakata lugema Sorokini enda raamatute asemel tema kohta kirjutatud raamatuid. Muidu mind eriti ei kutsu lugema raamatud, mille pealkirjas on sõna ’armastus’. Ükskord vastati minu kirjale, et raamatutes ropendamine on vajalik, muidu need lähevad läägeks. Ma ropendamist ei poolda, aga läägeks võib mõni asi hoolimata headest kavatsustest ikkagi minna.

Sorokin tahtis võidelda sõdade, revolutsioonide ja kultuurikriiside vastu. Tema edasiarendja Matter võtab Piibli käsu, et tuleb armastada ligimest nagu iseennast, ja järeldab sellest, et kõik inimesed peavad nii ennast kui ka kõiki teisi inimesi armastama. Laulusõnad ütlevad aga: „sunnitud armastus südamel pole“. Laulus oli see sõna ilmselt küll kitsamas tähenduses kui Matter’ raamatus.

Ma pole üldse kindel, et Piiblis ligimese all kõiki inimesi mõeldi. Ligimene tähendaks nagu ligidal olevaid inimesi, inglise keeles on üks ja sama sõna ’ligimese’ ja ’naabri’ kohta. Matter kasutab Piiblit valikuliselt, seal on ka teistsuguseid käske, mis ei käse kõike armastada: ei tohi olla teisi jumalaid enda oma kõrval, ei tohi himustada teise inimese naist ja Vana Testamendi järgi peab sealiha jälk olema.

Kuigi Matter ütleb, et peab armatama ka ennast, on ta egoismi vastu. Kas ’egoism’ ei olegi teise sõnaga ’enesearmastus’? Matter ütleb, et parem on altruism. Jaan Tõnisson tahtis ühistegevuse näol egoismi ja altruismi ühendada. Sorokin raamatus „Revolutsiooni sotsioloogia“ arvab, et kõik revolutsioonide ajal tehtavad katsed eraomandit kaotada kukuvad läbi, aga Matter’ raamatus kiidetakse Iisraeli kibutseid, mille kohta on räägitud, et need sarnanevad kolhoosidele.

Sorokini vanemad olid erinevast rahvusest, seetõttu on loomulik, et ta hakkas otsima veresegamise plusse. Matter’ raamatus arvatakse, et natsionalism on halb. Kui samas raamatus propageeritakse armastust, kas siis natsionalismi ei või teise sõnaga nimetada isamaa-armastuseks? Aga raamatus propageeritakse inimeste parema üksteisemõistmise nimel segaabielusid, võõrkeelte õppimist ja reisimist. Sorokini raamatus „Meie ajastu kriis“ on näidatud, et konfliktid tekivad sellest, kui samas ühiskonnas on kokku segatud erinevad kultuuritüübid. Kas siis erinevast rahvusest inimeste omavahel abiellumise korral ei teki seda kergemini perekonnatülid ja lahutused? Mäletan, et Sorokini tekstis on kritiseeritud liiga suuri riike kui kolossaalsuseiha. Ka Matter toob argumente, et ülemaailmse riigi loomisel oleks miinuseid.

Matter tahab maailma probleeme lahendada kasvatuse abil ja tundub alahindavat pärilikkuse osakaalu. Sorokin oma raamatutes on pärilikkust tähtsaks pidanud. Sorokini järgi hakkavad inimesed küll revolutsiooni ajal teisiti käituma, aga sellepärast, et kasvatusega omandatud tingitud reflekside alt tulevad välja kaasasündinud tingimatud refleksid. Matter hilisemas raamatus viitab, et hiljem on inimloomust paremaks pidama hakatud, ka kaasasündinud omadused võivad positiivsed olla.

Sorokin soovis kultuurikriisile lõpu tegemiseks kiiremat üleminekut meeleliselt kultuurilt ideatsionaalsele või idealistlikule. Sorokini õpilased võivad sellest järeldada, nagu ideatsionaalne kultuur olekski parem. Aga Sorokini enda raamatust ma loen välja, et ta peab sobival ajal headeks kõiki kolme tema leitud põhikultuuritüüpi, mõnel teisel ajalooperioodil ta võiks pooldada ka ideatsionaalselt kultuurilt meelelisele üleminekut.

Seda raamatut ei saa nimetada ajalooraamatuks, sest see on autori suhtes eelkõige tulevikku suunatud, aga paigutan tutvustuse blogis ajaloorubriiki, sest minevikuautori uurimist võib pidada ajaloouurimiseks.