"Vene ajaloo- ja religioonifilosoofiast". Teine köide

Th. G. Masaryk. „Zur russischen Geschichts- und Religionsphilosophie. Soziologische Skizzen. Zweiter Band“. Verlegt bei Eugen Diederichs. Umveränderte Neuauflage der 1913 im Eugen Diederichs Verlag in Jena erschienenen Aufgabe. © 1965 by Eugen Diederichs Verlag Düsseldorf-Köln. 533 lehekülge.

Selle raamatu ilmumisaasta number on ühe võrra Esimese maailmasõja puhkemise aastaarvust väiksem, aga Esimese maailmasõja puhkemist selles ei ennustata. Koolis õppisime, kuidas kujunesid sõjalised liidud, mis omavahel Esimeses maailmasõjas võitlesid. Masaryk nendele liitudele tähelepanu ei pööra. Ta ei jaota Euroopat keskriikideks ja nende vastasteks, vaid Venemaaks ja Lääneks. Vahepeal kasutatakse ka kolmikjaotust õigeusklikud, katoliiklikud ja protestantlikud maad. Esimese maailmasõja lõpul puhkesid revolutsioonid, mida on mujal seletatud sõjaväsimusega. Aga Masaryk kirjutab revolutsiooni ettevalmistamisest Venemaal juba siis, kui ta veel sõja ettevalmistamisest ei kirjuta.

Üle poole köitest võtab enda alla erinevate vene mõtte- ja poliitiliste voolude tutvustus, lõpus tuleb samuti üsna pikk kokkuvõttev osa, millest selguvad täpsemalt autori enda mõtted. Pealkirja järgi räägib raamat ajaloo- ja religioonifilosoofiast, aga need, kes ei pea tulevikku ajaloo osaks, lisaksid ehk veel sõna poliitikafilosoofia. Ühel leheküljel Masaryk defineerib, et ajalugu tähendab arengut. Areng võib ju tulevikku ulatuda. Kui Fukuyama kirjutas hiljem ajaloo lõpust, siis ta pidas silmas, et liberalismist kaugemale enam ei areneta.

Mõttevoole tutvutsatakse Masaryki raamatus temaatiliste peatükkide kaupa. Tundub, et peatükkide järjestuses on autor püüdnud arvestada nii kronoloogia kui ka ideoloogiliste erinevustega. Anarhistid Bakuni ja Kropotkin pole paigutatud samasse ega järjestikustesse peatükkidesse, vaid vahepeale jäävad peatükid, kus on juttu mitteanarhistidest. Esimeses köites oli juba läänlaste ja slavofiilide iseloomustus, teises köites tuleb juttu teiste hulgas sellistest jõududest, keda esimese köite põhjal saaks ka läänlasteks nimetada, aga kes ei ole läänlaste koguhulk.

Köites tutvustatud voolude hulka kuuluvad anarhistid, sotsiaaldemokraadid, marksistid, sotsiaalrevolutsionäärid, võimuringkonnad, müstikud ja liberaalid. Nagu lugesin politoloogiaraamatutest juba magistriõppe ajal, jagunevad anarhistid vasakpoolseteks ja parempoolseteks, vaskpoolsed on kollektivistlikumad ja parempoolsed individualistlikumad. Sotsiaaldemokraatia olevat tekkinud Lääne-Euroopas ja Venemaal samaaegselt, aga Venemaal olevat nad ateistlikumad, Läänes esinevat ka kristlikku sotsialismi. Sotsiaaldemokraatide hulka kuuluvad marksistid ja praegu nimetataks selle partei liikmetest Leninit, aga Masaryk nimetab Saksamaalt pärit Marxi nime enne palju kordi, kui esimene Lenini mainimine tuleb, Lenini kõrval on juttu ka Plehhanovist. Ühes tabelis on võrredlud sotsiaalrevolutsionääre ja ja sotsiaaldemokraate, et sotsiaalrevolutsionäärid, keda selles raamatus ei nimetata sotsialistideks-revolutsionäärideks, pooldasid rohkem terrorit ja eelistasid töölise asemel rohkem talupoega. Hilisema aja kohta olen mujalt lugenud, et ka Hiina maoism toetus talupojale, mitte töölisele. Võimuringkondade kiitjate teoreetikutest nimetatakse Katkovi ja Pobedonostsevit, nende ringkondade loosungit on eesti keelde tõlgitud „keiser, usk ja isamaa“, aga Masaryk toob ladinapärasemad sõnad ja nimetab, et eelistati just õigeusku, mis teatavasti Eestis ega Poolas valitsevaks ei saanud. Müstikute teoreetikutest nimetati Solovjovi. Õigeusk olevat müstilisem kui katoliiklus ja see omakorda müstilisem kui protestantism. Müstik usub üleloomulike jõududega vahetu kontakti võimalikkust, aga Lutheri raamatust olen lugenud, et tema eelistas ilmutustele pühakirja. Liberaalid olid raamatu järgi ühenduslüli võimuringkondade ja revolutsionääride vahel.

Oma suhtumise kohta revolutsiooni ütleb Masaryk raamatus, et ta pole revolutsiooni vastu, aga see olevat lubatud ainult äärmuslikus olukorras, kui muu ei aita. Revolutsiooni toimumise korral eelistab ta vägivallatut revolutsiooni. Mida aga teha, kui revolutsionäärid alustavad vägivallatult, aga võimud lasevad relvad käiku, nagu Venemaal aastal 1905 Verisel pühapäeval?

Aasta 1905 revolutsioon on raamatu kirjutamise ajal juba selja taga. Hilisemal ajal on väljendit Vene revolutsioon kasutatud rohkem 1917. a. sündmuste kohta, aga Masaryki raamatus tähistab see väljend 1905. a. sündmusi.

Võibolla on autoril seda raamatut kirjutades mingi varjatud eesmärk ka kodumaa poliitika osas. Raamatu lõpul ta toob näiteid, mis on Venemaa ja läänepoolsel Euroopal sarnast. Sellest järeldab ta, et Venemaad saab kasutada mudelina ka teiste maade olukorda hinnates.