Mängisime diagrammseise

Olin maleklassis. Mängisin ühe poisiga. Ta pani mängude alustamiseks peale diagrammseise, mitte algseisu. Ühes mängus tegin lipukäigu, aga selgus, et käisin vastase lipu löögi alla. Kui vastane minu lipu lõi, siis alistusin. Järgmises mängus jäi vastase lipp tulle ja ta alistus, kuigi ma ei teadnud, kuidas edasi oleks pidanud mängima. Ütlesin, et kui me mängime välku, siis on parem alustada traditsioonilisest seisust, sest tundmatus seisus peab palju kauem mõtlema. Vastane tahtis alustada uut mängu seisust, kus ettureid on kummalgi kaks rida. Ütlesin, et ärme seda teeme. Mõtlesin, et varem treener kiitis mind, et ma olen vaikne, aga täna lobisen palju. Läksin teise tuppa ja tahtsin riiulist maleraamatuid võtta. Aga kuulsin läbi ukse, et treener ütles õpilastele, et nad hakkaksid asju kokku panema, trenniaeg saab läbi. Seetõttu ma enam raamatuid ei võtnud. Vaatasin kella, et kell on juba üheksa läbi. Ma polnud kodus üldse öelnud, et ma koduteel ka maletrennist läbi astun, nüüd olin siin lisaks veel tavalisest kauem. Ema võis olla juba politseisse helistanud. Aga vaatasin uuesti kella, et see oli siiski palju vähem kui mulle unenäos tundunud oli.