Maalimisprotsess

Maalisin vesivärvidega pilti. Vett sai paberile palju ja värvid voolasid laiali. Olin maalinud pildi, kus keskel oli kera ja ümber ringid, aga nüüd moodustasid värvid uusi kujundeid, mis olid ka ilusad. Oli õpetatud, et vesivärve omavahel ei segata, aga ma ei saanud aru, mis segamises halba on. Märkasin, et olin maalinud varasema pliiatsijoonistuse peale, mis oli nii tuhmiks muutunud, et ma seda esimesel hetkel ei näinud. Hakkasin ploki lehte keerama. Mõtlesin, et nüüd ma ajasin värvi laiali. Aga lehte tagasi keerates selgus, et siiski ei ajanud, sest värv oli juba ära kuivanud. Vaatasin ühte vana pilti. Selle olin vist maalinud Klausiga kahekesi. Klaus oli vist keset maalimist õpetanud, et puudel tuleb lehed ka välja joonistada. Seetõttu olidki puud pildi vasakus servas jämedate joontega ja paremale liikudes olid järjest detailsemad, viimastel olid lehed ka välja joonistatud.

*
Olin kesklinnas. Mulle tuli meelde, et pidin kindlaks kellaajaks arsti juurde minema. Võibolla oli see kellaaeg juba käes. Nii pidi täna arsti juures käimata jääma. Võisin proovida homseks uut aega kinni panna. Aga neile, kes on ühe aja kasutamata jätnud, poleks võibolla enam järgmist antud. Hakkasin liikuma arstist vastassuunas, et bussijaama jõudes kella vaadata.

*
Kõndisin ühe plangu kõrval. Vaatasin, et plank on madalamaks tehtud ja nüüd suudaksin ka mina sellest üle hüpata. Aga ei olnud vaja hüpata, sest teisel pool planku oli ehitusplats. Oli arvatud, et üks umbrohi on maailmast likvideeritud, aga see oli ehitusplatsil kahes kohas uuesti kasvama läinud ja võis kiiresti levida. Keerasin kahe plankaia vahelisele teele. Vastu tuli suur traktor ja polnud selge, kuidas me üksteisest mööda mahume. Tahtsin sinna endale varjualuse püsti lüia.

*
Mul oli arvuti seest varem mitu kruvi välja kukkunud. Vaatasin, kas välja kukkunud kruvide arv on suurenenud. Oligi. Arvuti muudkui lagunes, aga pooleks vist veel ei läinud.