Byron

George Gordon Byron. „Luuletusi ja poeeme“. Inglise keelest tõlkinud Minni Nurme. Tammeraamat 2006. 215 lehekülge.

Kui ma olin Byronilt kohanud vaid üksikuid luuletusi, oli mul temast hea mulje, nagu üldse romantismist. Hiljuti filosoof ja poliitik Masaryki raamatu esimest köidet tõlkides tuli Byroni nimi ette seoses sellega, et ta on kirjutanud teose „Kain“, mida filosoof ja ajutine revolutsionäär Herzen ühel eluperioodil imetles. Masaryki kirjelduses jäi „Kainist“ üsna võigas mulje, aga tahtsin vaadata, kas see on eesti keelde tõlgitud. Raamatukogust toodud köites selle tõlget siiski ei olnud, kuigi seda oli järelsõnas mainitud. Lugesin laenutatud köitest seda, mis seal oli.

Raamatus on nii luuletusi kui ka poeeme, aga inglise keeles on luuletus ja poeem ühte moodi. Tekste on siiski erineva pikkusega. Kui jõudsin luuletuste juurest poeemide juurde, siis esimesel õhtul hakkas lugemine vist tektsipikkuse muutuse tõttu väsitama, aga hiljem harjusin uue pikkusega ka ära.

Byronist ei jäänud siiski enam nii head muljet kui esimesel kokkupuutel. Tema teoste valitsev emotsioon on kurbus. Ühes poeemis tunneb peategelane vahepeal ka rõõmu, aga ka selle poeemi lõpus on öeldud, et vähesedki rõõmud kaovad. Üks minu klassivend on öelnud, et kunstiteos ei pea publikule meeldima, aga see peab emotsioone tekitama. Kui autor kirjutab kogu aeg kurbusest, siis võib ju kurbus nakata. Kurvaks ei tee siiski samad asjad, mis teoste tegelasi, vaid see, et sellistel teemadel üldse kirjutatakse.

Raamatu lehekülgedel pidevalt veri voolab. Olen ka ise veriseid luuletusi kirjutanud, aga viimast paberluulekogu koostades püüdsin selliseid trükivariandist siiski välja tsenseerida. Osasid lugejaid aga sellised teemad huvitavad, mida näitab, et „Sirbi“ arvustuses peeti minu raamatu kaheks parimaks luuletuseks just neid, kuhu vere sõna oli veel sisse jäänud.

Raamatu alguse järgi on Byron suurem Šoti patrioot kui Londonisse kolinud Carlyle, aga tagapool sobib Byronile samuti ka inglastega samastuda. Kaasaegset Napoleoni nimetab Byron türanniks ja on seega tema suhtes kriitilisem kui Carlyle, kes pidas Napoleoni kangelaseks. Byron on sama moodi masinavastane nagu filosoof Ruskin, tundub, et isegi verisemalt.

Byron on tuntud selle poolest, et ta suri haiguse kätte Türgi võimu vastu Kreeka vabaduse eest võideldes. Selles raamatus on toodud varasem poeem, mille peategelane alles unistab Türgi vastase võitluse puhkemisest. Aga see peategelane unistab antiik-Kreekast nagu Ristikivi „Rohtaia“ peategelane, tegelikult olid kreeklased Byroni ajaks õigeusku pöördunud.

Nooremana mind ei häirinud, et romantilistes romaanides verd valati, lootsin ainult peategelase ellujäämist. Praeguses vanuses mind verevalamise kirjeldused häirivad, aga ajalooallikana on sellised teosed siiski kasutatavad.

Veel Masaryki mainitud „Kainiga“ sarnaste motiivide kohta, et üks tõlgitud Byroni teos on nagu film ja laul „Kümme neegrit“, kus veel ainult viimane vend elus on. Kain oli Piiblis vennatapja ja Byronil vist positiivne tegelane, aga see kümnenda neegri moodi tegelane leinab oma võõraste käe läbi hukkunud vendi. Teises tõlgitud poeemis aga on perekonnaliikme hukkamise kirjeldus, kus isa mõistab poja surma seksuaalse eksimuse pärast, kolmandas mõrvab haareminaisest ori oma mehe ja pärast on selle naise laubal veel vereplekk, mis peab vist looma samuti assotsiatsiooni Piibli Kaini märgiga. Mereröövel ühe inimese tapab, aga teise elu päästab. Kui ma õigesti aru sain, siis ta päästis selle siiski iseenda süüdatud tulekahjust, ometi oli päästetu mereröövlile tänulik.