А. Соламес. „Из истории Российского государства и месте в нём эстонского народа“. /“Vene riigi ajaloost ja eesti rahva kohast selles“./ Великие Луки, „Великолукская городская типография“ 2012. 376 lehekülge.
Autor kirjutab oma nime vene keeles lühikeste vokaalidega, aga ühel leheküljel on toodud sama nimi ladina tähtedega Soolamees. Raamat räägib nii Venemaa kui ka Eesti ajaloost, aga põhiliselt Eestist Venemaale välja rännanutest. Neid nimetatakse vahepeal eestlasteks ja vahepeal eestlaste järeltulijateks. Varem olen lugenud Aadu Musta raamatut Eestist Siberisse rännanutest, aga Soolamehe raamatus on juttu rohkem Loode-Venemaast, kuigi vahepeal mainiti ka Armeeniat.
Autor on teinud ära suure töö Venemaa eestlaste suguvõsade uurimisel. Raamatus on ka kokkuvolditavaid sugupuude skeeme. On kirjutatud suurest arvust konkreetsetest inimestest, tuues nende kohta tähtsamaid eluloolisi andmeid. Eestis tegutsevat andmekaitse, mis ei luba inimeste kohta nende enda loata isikuandmeid avaldada. Kui ajalehes kirjutatakse kellegi surmast, siis sageli jäetakse täpne surmapõhjus nimetamata. Venemaal olevat üldiselt sõnavabadus väiksem, aga sellest raamatust paistab, et isikuandmete osas on vastupidi. Väheste lausete hulgas, mis inimese kohta tuuakse, nimetatakse ka, mis haigusesse ta suri, on nimetatud ka eluajal põetud kroonilisi haigusi ja invaliidsusgruppe.
Mõtlesin, et erinevate raamatu tegelaste kohta tuuakse välja sarnasel alusel fakte, nagu ülikooli kursusetöödes pidi olema konkreetne uurimiseesmärk, millest ei tohtinud kõrvale kalduda. Aga erinevad inimesed ise tähtsustavad oma elus erinevaid asju. Kui oleks lähtutud sellest, mis kellelegi endale tähtis on, siis oleks saanud irratsionaalsema ja vähem klassitsismi meenutava raamatu.
Raamatu autor on fotodel naeratava näoga ja ta näeb ka elus pigem head kui halba. Ta väidab, et venelased võtsid Venemaale kolinud eestlasi hästi vastu. Aadu Musta raamatust olen lugenud ka omavahelistest vastuoludest, kuidas vaieldi, kas peab sööma kinnise või lahtise suuga. Kui venelased oleksid eestlaste vastu alati väga sõbralikud, kuidas siis seletada repressioone ja venestamispoliitikat?
Ka Soolamehel on kahju, kui eestlaste järeltulijad enam eesti keelt ei oska. Ise ta toob oma raamatus vahepeal eestikeelseid sõnu, aga tänapäeva kirjakeele seisukohalt on neis vigu. Kasutamata on jäänud õ-tähti ja v asemel võib esineda w. Aga 19. sajandil algul ka Eestis õ-tähte ei kasutatud ja v asemel gooti kirjas kirjutatigi w. Soolamees kirjutab, kuidas Venemaale välja rännanud kõnelesid võru murret, aga neile asutati eestlaste kool, kus hakati õpetama eesti kirjakeelt. Juba enne Eestis kolhooside asutamist rajati Venemaal ka eestlaste kolhoos, millel oli eestikeelne nimi. Laulusõnad ütlevad: „Olen vaene Venemaa kolhoosnik“, aga eestlaste kolhoosi kohta väidetakse, et see oli rikas. Eestlased võisid protestantluse tõttu venelastest töökamad olla, aga Nõukogude aja naljade ja rahvalaulude järgi ei jäänud töövili enda kätte.
19. sajandil esines Eestis ka õigeusku pöördumist, aga Soolamees kirjutab Venemaale kolinute kohta, et nemad olid luterlased. Sugupuude skeemidel on raamatus kasutatud leppemärkidena nii riste kui ka viisnurkasid. Rist tähendab Esimeses ja viisnurk Teises maailmasõjas osalemist. Kui oleks kasutanud viisnurga asemel haakristi, oleks ilmselt pahandus tulnud. Autor ise kritiseerib seda, et Eestis sõjaveteranide üritustel Saksa mundreid kasutatakse. Sugupuudes ei ole raamatus tähistatud Vene-Jaapani sõjas ega Vene kodusõjas osalemist.
Kuigi autor on teinud ära suure töö, on raamatu üldajaloo osa Eestis elava lugeja jaoks kehv. Selles esitatakse stalinistlikke seisukohti. Lääneriigid olevat toetanud Eesti iseseisvumist, et saaks Venemaa vastu sõda pidada. Mina mäletan, et Nõukogude Venemaa ründas Vabadussõjas Eestit. Juunipööret on Eestis kujutatud lavastusena, aga raamatus räägitakse tohututest Pätsi valitsuse vastastest meeleavaldustest ja tsiteeritakse Eesti kommuniste, et Pätsi olevat kukutanud eesti rahvas. Tasakaalustuseks viidatakse küll ka Gorbatšovi aegsele õiguslikule hinnangule nendele sündmustele, aga seda detailselt lahti kirjutamata. Nõustutakse küll, et Stalini aegne industrialiseerimine toimus põllumajanduse arvel, aga autor arvab, et see oli siiski vajalik, sest Saksamaa olevat juba haudunud sõjaplaane.
Grenzstein kirjutas venestamise ajal, et kui eestlased vene keelele üle lähevad, jääb suguveri alles. See raamat oleks nagu sellise ettekuulutuse illustratsioon, et Eestist välja rännanute sugulussuhted on küll tähtsad, aga eestimeelsus mitte. Autor peab küll traagiliseks, et eestlased pidid Teises maailmasõjas üksteise vastu sõdima, seega mingil määral on ta kõigi eestlaste poolt.
0 vastukaja:
Postita kommentaar