Laulmise lõputöö

Klassis 206 toimus laulmistund. Istusin viimases pingis. Rääkisin algul Peebuga, siis keerasin klassile selja. Peep läks uksepoolse rea eelviimasest pingist aknapoolse rea viimasesse. Pidime laulma. Mina mõtlesin, et mul tuleks suust väga koledat häält, seetõttu ma ei laulnud kaasa. Õpetaja ütles, et ta näeb, et viimases pingis istuval vaktsiinivastasel huuled ei liigu. Hüüdsin vastu, et kui ta mind mõtleb, siis ma ei ole vaktsiinivastane ja ma loen laulmisõpikut. Võis olla ka, et õpetaja oli jälginud mõne teise rea viimases pingis istujat. Aga arvatavasti siiski mind. Ma olin varasemates tundides ka laulmata jätnud, aga siis olin olnud näoga õpetaja poole, mistõttu ta polnud mind jälginud. Erik rääkis oma koha peal, et kuigi ma ei istu enam tema lähedal, on blogist näha, et ma näen teda ikkagi unes. Hiljem istusin näoga õpetaja poole ja ei lugenud enam ka õpikut, sest mõtlesin, et ma olen seda juba nii palju kordi lugenud. Mõtlesin, et õpetaja võib öelda, et ma pole kooli jooksul laulmist selgeks saanud ja mulle seetõttu lõputunnistusele kahe panna. Õpetaja ütles, et keegi ei laula ega tegele muusikaga. Ta ütles, et järgmises tunnis tuleb lõputöö, milleks peame omal valikul laulu ette valmistama. Mõtlesin, et laulan mõnda enda luuletust, siis ei saa õpetaja öelda, et ma ei pea olemasolevast viisist kinni. Laulan luuletust sõnadega "enamjaol pianistidel on luuleannet vähe". See näitab, et ma olen õpetajast vähemalt milleski andekam, tema ei ole ju ühtegi luuletust kirjutanud. Aga pianisti ei ole, sest kui ma laulan omal viisil, ei saa õpetaja mind noodi järgi klaveril saata. Õpetaja küsis meeldetuletuseks, mis tööd ta tegi, kui oli 20-aastane. Ise ta ei mäletanud. Teine õpetaja ütles ette, et ta oli dirigent. Küsimuse esitanud õpetaja ütles, et õige jah.