Aleksandr Herzen. „Teiselt kaldalt“. Vene keelest tõlkinud Hans Luik. „Loomingu“ Raamatukogu 46/47 (678/679). 1970. Kirjastus „Perioodika“. 152 lehekülge.
Lugesin seda raamatut esimest korda aastal 1994. Lugemise peaeesmärk oli ülikooli sisse saamine. Kuid ülikooli ajaloo sisseastumiseksam oli vaid faktitest, kus selle raamatu fakte ei küsitud. Teisel lugemisel mõtlesin, et raamatut oleks olnud siiski võimalik ülikooli sisseastumiseksamil kasutada, kui mitte ajalooeksamil, siis sisseastumiskirjandis. Ja just selle teema puhul, mille ma enda sisseastumiskirjandi teemaks valisin, kus tuli arutleda, kas ajaloos toimub progress.
Herzen oli Vene revolutsionäär, kes tegi aastal 1848 Prantsusmaal revolutsiooni, aga oli hiljem revolutsioonides pettunud. Eriti kui ma oleks aastal 1994 või 1995 lugenud juba ka Sorokinit ja hiljuti tõlgitud ning praegu viimistlemisel oleva Masaryki köite viimast peatükki Herzeni kohta, oleks saanud näidata, et 1789. a. revolutsioonikoledused olid juba toimunud, aga Herzen muutus revolutsioonide vastaseks alles 1848. a. revolutsiooni koledusi nähes, Sorokin 1917. a. Oktoobrirevolutsiooni nähes. Aastal 1994 ma küll kindlasti revolutsioonide vastane ei olnud, sest Eesti iseseisvumine oli just õnnestunud. Ja kooliajal arvasin, et muude raamatute üle pole võimalik nii pikalt mõelda kui maleraamatute, hiljem olen mõtlemisteemade ringi laiendanud ja mõtlemist süstemaatilisemaks muutnud. Aastal 1995 ei teinud ma sisseastumiskirjandiks muid ettevalmistusi kui kordasin grammatikareegleid. Ajalooeksamiks oskasin pikemalt valmistuda, aga mõlema eksami hinne oli 80 protsenti maksimumpunktidest.
Teist korda lugesin Herzeni raamatut sel nädalal. Peaeesmärk oli nüüd Masaryki raamatus esinevate tsitaatide varasemate tõlgete leidmine. Aga selgus, et Herzeni tõlge ja Masaryki toodavad tsitaadid ei ole igal pool täpses vastavuses. Masaryk võis kasutada 19. sajandile iseloomulikku mugandatud tõlget või tsiteerida mälu järgi, ka Nõukogude ajal oli kombeks raamatute uusi trükke poliitilistel põhjustel lühendada.
Mõtlesin rohkem kui esimesel lugemisel ka Herzeni filosoofia üle. Sellest raamatust ei tule ülevaade tema eluloost nii hästi välja kui Masryki peatükist. Masaryk viitab erinevatele Herzeni raamatutele ja näitab paremini tema seisukohtade muutumist. Masaryk imetleb küll Herzeni stiili, kuid peab seda puuduseks, kui inimese seisukohad on veel küpses eas nii muutlikud. See tähendab, et Masaryk revolutsioonides nii pettunud ei olnud, temal seisis võitlus Tšehhoslovakkia iseseisvumise eest alles ees.
Kuigi Herzeni ja Sorokini kokkulangevus on, et mõlemad pettusid revolutsioonides, ei lange nende mõtted kokku kõiges. Sorokin hakkas propageerima altruistlikku armastust ja võis mõelda, et venelased räägivad üldse rohkem armastusest kui eestlased. Aga Herzen samuti Venemaalt tulles vaidleb altruistliku armastuse vastu rohkem. Herzeni meelest kõik ei pea kõiki armastama. Ta tuleb enne Jaan Tõnissoni sarnasele mõttele, et egoismi ja sotsiaalsuse võib ühendada. Kui Sorokin arvas, et on aeg minna tagasi ideatsionaalsele kultuurile, siis Herzen arvab, et käsu peale Jumalat uskuda ei ole võimalik. Selles peatükis nägin sarnasust Herzeni ja Nietzsche ristiusu vastaste mõtete vahel.
Eurolistis on eurovastane Ploompuu kirjutanud, et valmisõigus peaks olema vaid nendel, kes on võimelised eesmärgistatud tegevuseks. Herzen vaidleb eesmärkide seadmisele vastu. Tema arvates üks ajalooperiood ei peaks olema abinõu teise perioodi jõudmiseks, vaid ise eesmärk. Minu jaoks oli Herzeni raamatu uus lugemine siiski vaid osa suuremast raamatute lugemise plaanist, ma ei hakka Herzeni mõtete pärast seda plaani tühistama.
On õpetatud, et ajaloolane peaks mõistma, mitte kohut mõistma, sest ajalugu ei saavat enam muuta. Sellega on ka vaieldud, et tulevik ei ole veel saabunud ja tuleviku jaoks võib vigadest õppida. Herzen läheb aga kohtumõistmise vastasuse osas esimesena nimetatutest kaugemale, arvates, et ka kohtunikud ei peaks kohut mõistma, sest inimesed polevat süüdi selles, et nad on sellised nagu nad on. Minu meelest siiski suuremate lootuste korral saavutab rohkem.
Herzen arvab, et neil revolutsionääridel vedas, kes noorelt surid, sest siis nad ei näinud oma ideaalide läbikukkumist. Minu teada mõni inimene siiski saavutab veel rohkem kui ta loodab, eriti depressioonis inimene alahindab oma võimeid. Kõik ei uskunud ka Eesti iseseisvumist ega taasiseseisvumist, aga need said teoks.
0 vastukaja:
Postita kommentaar