Olime Paides. Vaatasin, et ristsõna on raske, seetõttu ma seda lahendama ei hakanud. Hiljem vaatasin, et keegi on ristsõna need ruudud ära täitnud, mida ta oskas, osad küll valesti. See oli vist olnud minu ristsõna. Läksin teise ruumi teist ristsõna võtma, aga ka seda oli lahendatud. Üks neist kahest oli olnud minu oma. Aga ristsõnasid oli antud üks pere kohta, mitte üks inimese kohta. Hennul oli suur pere, võibolla sealt oli tahtnud lahendada kaks inimest. Esimesena vaadatud ristsõna köögis oli lahendatud pliiatsiga ja teist toas pastakaga. Läksin kööki tagasi, sest ära kustutada oli võimalik ainult pliiatsiga täidetu, et ise lahendama hakata. Niiviisi sai pliiatsiga täitja korralikkuse eest karistada.
*
Tegin fotoaparaadiga fotosid. Põhiliselt pildistasin sugulasi, aga ühte miniseelikuga tüdrukut pildistasin sellest hoolimata, et ta oli võõras. Pildistasin nii, et inimesed seda ise ei märganud, vaadates fotoaparaadi ekraani, mitte inimesi. Siis ütlesin kuuldavalt, et üks pilt ei tulnud välja, mille ma ära kustutasin. Selle põhjal võisid teised kuulda, et ma pildistan. Hakkasin emale tehtud fotosid näitama. Miniseelikuga tüdruku foto lasin võimalikult kiiresti mööda, teisi pilte näitasin pikemalt ja kommenteerisin neid. Kui näitasin ülikooli õppehooneid, siis ütlesin, et see oli vanaisa töökoht. Tegelikult ma ei teadnud, kas vanaisa on nendes hoonetes loenguid pidanud. Aga kui mina ülikoolis käisin, siis rändasime hoonest hoonesse.
0 vastukaja:
Postita kommentaar