"100 aastat Ajaloolist Ajakirja"

„Ajalooline Ajakiri. 100 aastat Ajaloolist Ajakirja“. 2022, 1 (179). 121 lehekülge.

Peatoimetaja Janet Laidla kirjutab ajakirja 100. aastapäeva teemal. Kõik vast ei tea, et ajakiri on ilmunud tegelikult vaheaegadega ja erinevate nimede all. Sellest numbrist selgub, et praegu kaalutakse paberil ilmumise lõpetamist ja täielikult võrguajakirjaks muutumist. Looduskaitse ja majanduse seisukohalt võib see õige mõte olla, aga mul on siiski ajakirja lugemise üks eesmärk vahepeal ekraanile vaatamisest puhata, see tuleb kasuks silmadele ja meeleolule. Kui ajakiri peaks paberil ilmumise lõpetama, siis hakkan võibolla asenduseks rohkem ajakirja „Akadeemia“ lugema.

Varasem peatoimetaja Pärtel Piirimäe meenutab aega, kui ta peatoimetajaks sai ja ajakiri väiksema vaheaja järel uuesti ilmuma hakkas. Piirimäe meenutab, et sel ajal oli ajakirjal vähe ootel kaastöid. Seda ta ei maini, et üks artikkel oli minult ja varem oli üks toimetuse liige mulle öelnud, et see läheb kindlasti avaldamisele, aga ilmumata see jäigi. Mul oli Piirimäega vaidlus, kas ma tohin või ei tohi listis mainida, et mul on tellimisraha eest numbreid saamata, lisaks mingil põhjusel ma ei soovinud enam oma artikli avaldamist. Peatoimetaja vastas, et seda polekski avaldatud, sest see on minu magistritööga võrreldes vananenud, aga ma võin artikli ümber teha. Ümber tegema ma seda ei hakanud, vaid keskendusin töödele, mille trükki pääsemine oli kindlam.

Mihkel Truman kirjutab Akadeemilise Ajalooseltsi tegevusest Eesti ajal. Selts pidas ettekandekoosolekuid ja selle tähtsaimaks teoks on nimetatud „Ajaloolise Ajakirja“ väljaandmist. Nägin seltsi ajaloos sarnasust ülikooli maleklubi ajalooga, mõlemat organisatsiooni on vahepeal väiksemaks tehtud ja siis on selgunud, et kõik liikmed ei olegi liikmelisuse säilitamisest huvitatud. Artikli autorit justkui üllatab, et ka õppejõud lasid oma liikmelisuse peatada. Kas noored ei olegi kõige aktiivsemad? Üritustel küsimuste esitamise poolest minu kogemuse järgi vähemalt tõesti mitte. Kui läksin ülikooli vilistlaspäevale, oli üks vanem osaleja üldse imestunud, et ma kohale läksin, tavaliselt hakatavat üritustel käima vanemana. Ma näen seltside tegevuses sarnasust ka lapsepõlveaegsete kampadega, mille tegevuses ma osalesin aktiivselt, praegu ma eelistan suulistele ettekannetele kirjalike lugemist või kirjutamist.

Eero Kangor kirjutab Tartu ülikooli kunstiajaloo kabineti rajamisest. Juttu on sellest, kuidas fotoaparaadi leiutamine avardas kunstiajaloo õpetamise võimalusi, sest sai hakata loengutes slaide näitama. Mõtlesin, et seega on fotoaparaat kahe otsaga asi, kunsti saab paremini levitada, aga kunstnik hakkab fotoaparaadi olemasolu korral vähem pingutama. Ma pole nõus artiklis toodud mõttega, et fotoaparaat võimaldab luua teosest täpse koopia. Igat asja saab paljudel erinevatel viisidel pildistada. Fotoaparaadi silm on ehitatud üles teisiti kui inimese silm. Slaidid teevad erineva suurusega pildid ühe suurteks. Ka meie kunstiajaloo loengutes näidati palju slaide, aga praegu eelistan vaadata pilte vaikuses, mis võimaldab oma peaga mõelda. Kui loengus mõtlema hakata, võib õppejõu jutt kõrvust mööda minna, ilma mõtlemiseta ei jää jälle asjad meelde.

Silver Loit kirjutab Eesti aegsest välisministeeriumist. Muuhulgas on juttu diplomaatide riietuse küsimusest. Selgub, et nad riietusid selle järgi, milline oli rahvusvaheline mood, mitte asukohamaa kliima järgi. Olen ülikoolis õppinud, kuidas soojema maa moe jälgimine põhjustab külmemal maal haigusi. Sorokini järgi keskendub meeleline kultuur erinevalt ideatsionaalsest välisele. Metsari romaanis vaidlevad paganad ja kristlased, kas riideid tuleks selga panna vähe või palju, aga seal oleks justkui mõlemale mingi välimus tähtis.