Toas oli palju rahvast. Riiuli pealt hakkas pilt alla kukkuma. Riiuli juures istuv tüdruk jõudis enne püsti tõusta, nii et pilt puudutas tema pead lähedalt. Tüdruk ütles sellest hoolimata, et väga valus oli. Rääkisin ühele mehele, et kui tüdruk poleks jõudnud püsti tõusta, oleks ta saanud veel tugevama hoobi. Läksin kööki. Seal parajasti imik ärkas. Kiitsin, et tubli laps, ei hakka ärkamishetkel nutma. Võis küll olla, et ta ei nutnud praegu ainult sellepärast, et tal läks tähelepanu sellele, et tal nägu punetas. Laps hakkas rääkima salakeeles, mis seisnes kõigi täishäälikute vahele jätmises. Kuigi ma teadsin Astrid Lindgreni raamatust selle salakeele põhimõtet, ei saanud ma tõepoolest aru, mida räägiti.
*
Istusin Kristeri kodus. Mõtlesin, et vanasti oli see kodu mulle eeskujuks, aga praegu tundub, et mina ja Krister oleme täiesti erinevad inimesed. Ühes riiulis olid siin reas plekkpurgid. Üks asi oli siiski Kristeri ja minu kodus sarnane, mõlemal oli riiuli peal gloobus.
0 vastukaja:
Postita kommentaar