Eile proovisin osaliselt paranenuna tõlketöö juurde tagasi pöörduda. Aga palju ma sellega edasi ei jõudnud. Ekraanile vaatamine tekitas peas tolmuimeja häält, seetõttu eelistasin jätkata paberraamatute lugemisega, mis tekitas ainult sääsepininat.
Alates ajaloo arutelu listi asutamisest olen püüdnud raamatuid lugeda põhiliselt tervikuna, et oskaks alles läbisaamise järel arvustuse kirjutada. Aga nii seisavad paljud raamatud riiulis tarvitamata. Kui loeks igast raamatust läbi vähemalt ühe peatüki, oleks kõik raamatud tarvitatud. Kõik raamatud ei nõua tervikuna lugemist, romaanis ei ole hea midagi vahele jätta, aga novellikogu puhul saab kindlasti piirduda ühe novelli lugemisega.
Minu toas on eriti suures mahus isa sõprade Heino Kiige ja Arvo Valtoni teoseid, kes on neid ise kinkinud. Lugesin viimastel päevadel muuhulgas Valtoni novelle ja Kiige mälestusi.
Valtoni novellides oli korduv võte, et kohtusid mingid tegelased, kes polnud varem omavahel tuttavad, hakkasid vestlema, aga lõpuks jäi midagi ikkagi salapäraseks. Kiik kirjutas mälestusi enda elust, kuidas ta vist luges esimest enda raamatu kohta avaldatud arvustust. Kiik pidas arvustaja arvamust hindeks. Aga kui sama asja kohta paneb hinde mitu inimest, siis nende pandavad hinded ei kattu. Peeter Oleski artiklikogust lugesin hiljuti meeldetuletuseks tema mõtet, et oleks hea, kui sama raamatu kohta ilmuks üle ühe arvustuse, et erinevaid hinnanguid võrrelda. Nõukogude ajal olid arvustuste avaldamise võimalused väiksemad.
Lugesin ühe peatüki ka kolmanda isa sõbra Henn-Kaarel Hellati lapsepõlvemälestustest. Seal ta arvab, et kõik mängud, mis ei ole puhtsõnalised, nõuavad mänguvahendeid. Minu meelest see siiski nii ei ole. Kullimängus ei pea rääkima ja ei ole vaja ka mänguasju. Minu lapsepõlves oli üks mäng tõtt vaatamine, selle jaoks on vaja ainult silmi. Saab ka mängida, et mingi asi, mis pole mängimise jaoks valmistatud, on mängult midagi muud. Näiteks vaadata, millega pilvede kuju sarnaneb. Või minu ema õpetas mulle, et kui tema oleks laps, siis ta mängiks, et iga trepikoja uks on erinev bussipeatus.
Lugesin ühe peatüki isa esseeraamatust. Seal ta arvas, et fotograafia maalimist ei asenda, sest fotot ei tehta nii suure vaevaga. Üldjuhul on see tähelepanek ilmselt õige, aga praeguse fototehnoloogiaga saab siiski teha suure arvu klõpse, et neist ainult üks parim välja valida, või siis pärast pildistamist pilti kaua töödelda. Vana tüüpi fotograafia ei ole mul selge.
Lugesin kooli albumist venna mälestusi muusikaga tegelemisest. Nende mälestuste järgi on ta muusikaga tegelenud rohkem kui ma olen mõelnud. Kodus ta eriti ei laulnud, kuigi ma tean, et ta salvestas CD-dele muusikat. Aga kooriproovides on laulnud hoolega.
0 vastukaja:
Postita kommentaar