19. sajandi esimesel kümnendil olid kõige meeldivamalt luulelised Csokonai ja Kisfaludy, aga sellel kirjanduselul oli teine juht. Selle saavutas Kazinczy. Ta alustas kirjaniku loomingut varakult, tundeliste, saksapäraste lauludega, mis luuleliselt ületasid tema teravmeelseid epigramme ning elavaid, õpetlikke ja teravaid epistleid. Tema hinges äratas esteetilist häält elu ja loodus ning ajalugu ja poliitika. Ta tõlkis lugematul arvul vanu ja uusi maailmakirjanikke, näiteks Cicerot, Sallustiust, Shakespeare’i, Molière’i ja Goethet. Ta lihvis oma tõlkeid ja algupärandeid kogu elu, tehes üha uusi parandusi. Tema algupäranditest on kõige huvitavamad Transilvaania reisikirjad ja mõne kirjaniku portree. Ta toimetas ajakirju, tutvustas, arvustas ja innustas. Tema kirjavahetus kirjanike ja kirjandussõpradega täidab pakse köiteid. Tema kodus jooksid kokku kõik ungari kirjanduselu niidid. Ta nägi vaeva halbade riimide ja lonkavate värsijalgade parandamise kallal.
Kogu kirjanduslik keel nõudis reformijat. Keeleuuendus kuulutas ekslikuks arvamuse, et luuleline põhiseaduskeel on ilus ja seadusandja kirjandus. Algas lahing Doonau-taguse ja Debreczeni vanamoelise vastu, mis kaitses keele põhjalikkust ja ehtsust. Seda võitlust peeti kolm aastakümmet ja kirjandussõja leerid võtsid võimust üle kogu avaliku elu. Tekkis terve pamfletikirjandus. Üleriigilistesse vaidlustesse sekkusid luuletajad, keeleteadlased, poliitikud ja isegi komitaadid. Kultuurilisele edasiliikumisele oli eluküsimus ungari keele avardamine ja stiili lihtsustamine ning vaheldusrikkuse arendamine. Püüeldi ühelt poolt ungari vaimuelu arendamisele, teiselt poolt omapära säilitamisele.
0 vastukaja:
Postita kommentaar