Viimane väljuja

Lõppes inglise keele tund tiivaklassis ja tõusime püsti, et koju minna. Erik alustas Mari L.-ga juttu. Mõtlesin, et Mari vist enam Eriku eest ei hoolitse, sest Erikul on vanaduse tõttu krael valged täpid. Nad hakkasid siiski koos koju minema. Seni olin läinud koos Erikuga iga päev mina, aga sellise seltskonnaga, kuhu kuulus tüdruk, ei olnud mul vist kutset ega ka eriti tahtmist liituda. Jäin teistest maha. Õpetaja võis vaadata, et ma täna ei lähegi koos Erikuga. Jäin viimasena klassiruumi, eelviimasena väljunud õpetaja sulges enda järel ukse. Püüdsin hüüda, et ta mind luku taha ei paneks, aga ma ei teadnud, kas see aitab. Ükskord üks õpetaja oli mind luku taha pannud. Siis olin vahetunni lõpul välja pääsenud, aga nüüd olid pühad tulekul ja oleks läinud mitu päeva, enne kui keegi ukse taha tuleb. Võisin teise korruse aknast alla hüpata, aga võisin seejuures jalaluu murda. Kui ma ust katsusin, oli see siiski lahti. Tahtsin võtme õpetajale õpetajate tuppa järele viia. Tiivaotsa trepid olid muutunud, nagu oli unenägudes varemgi juhtunud, nüüd järgnes langevale trepile veel tõusev trepp. Jõudsin õpetajate toa ukseni ja avasin selle. Vaatasin, ringi, kus on minu õpetaja. Nägin palju muid õpetajaid. Mõtlesin, et peaks vist kellelegi tere ütlema, aga sellel pole mõtet, kui ma räägiksin edasi ainult oma õpetajaga. Oma õpetajat ma ei leidnud. Mõtlesin, et sel juhul võib tiivaklassi ukse lukust lahti ka jätta.