reede, november 03, 2006
Käsi kirjutab
Käsi sai paberi ja pastaka ning kirjutas paberi täis. Seejärel pääses käsi internetti, kirjutades selle ka täis. Läbi interneti mahtusid veel tulema protestikirjad, et see on avaliku ruumi risustamine. Käsi vastas, et ise te risustate minu postkasti sõimuga, mina kirjutasin viisakalt. Selle kohta on olemas vanasõna pinnust ja palgist. Sama inimese teine käsi kustutas siiski osad asjad ära. Parem käsi oli kustutanud ainult protestikirju. Vasak käsi teadis, mis parem tegemata oli jätnud. Parem käsi küsis vasakult, miks ta tekste alles ei jätnud.
Autori viimased hingetõmbed
Nägin unes, et ootasime, millal sõita edasi üritusele, kus pidin rääkima raamatust, mida ma olin toimetanud. Oleksin pidanud tegelema ettekande ettevalmistamisega, aga lükkasin selle algust pidevalt edasi, mängides vendadega kaarte või voodis lamades. Lõpuks teatati, et üritus jääb ära, sest autor on suremas. Läksime väiksema rühma inimestega siiski tema surivoodi juurde. Ta eksamineeris mind oma raamatu teemal. Kuigi ma sellest peaaegu midagi ei mäletanud, vastasin enamuse küsimusi oma üllatuseks siiski kuidagi õieti ära. Ühe koha peal ma siiski eksisin. Autor küsis mult, kas vene kirikuõpetajaid nimetatigi kirikuõpetajateks. Vastasin jaatavalt, aga siis ta seletas, et nende kohta käisid teised nimetused. Teised kiitsid, et eksamineerides suremine on alles õige surm. Pärast poe poole kõndides rääkisin, et võibolla mul ülikoolis ka läksid eksamid sellepärast nii hästi, et ma ainult arvasin, et ma midagi ei mäleta, aga tegelikult siiski mäletasin. Jätsin lause pooleli, sest tegelikult polnud mul ühtegi kuulajat. Mõtlesin, et mul oleks nii raske meeleavaldusel kõnet pidada, sest seal tuleb ka mikrofoni rääkida nagu poleks kuulajaid.
Teises unenäos ütles ema, et Ege oli vist aktivist. Küsisin, kust ta Egest kuulnud on. Ema seletas, et ta näeb, kellest kui sageli ajalehes kirjutatakse. Rääkisin, et Ege lõpetas ülikooli teistest üks aasta kiiremini, ja kui teised said ladina keele eksami hinde viinapudeli eest, siis Ege õppis kõik selgeks ja vastas ära. Televiisoris näidati parajasti, kuidas Ege püssist märki laseb. Kui ta valmistus tegema viimast lasku, tuli televiisorivaatamis ruumi uksest sisse üks mees, kes lärmas. Klaus protesteeris, et niimoodi ei saa Ege keskenduda. Klausi märkusele vastu tulles ajasin selle mehe toast välja. Mees oli ise ka sportlane - rahvusvaheliselt tuntud tennisist. Vaatasin kaardilt Võrtsjärvest välja voolava jõe algust. Selle esimest otsa ei nimetatudki Emajõeks, vaid üheks teiseks jõeks. Leidsin, et see ei klapi, sest juba Võrtsjärve läbivat hoovust nimetatakse Väike-Emajõeks. Tegelikult voolas Võrtsjärvest välja mitu erineva nimega jõeharu, mis varsti ühinesid Emajõeks.
Tahtsime hakata vaatama ühte filmi. Leidsime, et lihtsam on videolindist koopia teha kui seda kerima hakata. Isa tegi futuristlikest vidinatest kompositsiooni ja pani sellele nimeks Neljas maailmasõda ühe nimepidi nimetatud tuntud kultuuritegelase pilgu läbi. Ütlesin, et seda kultuuritegelast ei saa nimetada autoriks, sest need esemed ei ole tema valmistatud. Siis parandasin ennast, et kultuuritegelase nimi võib sisalduda kompositsiooni nimes ja autor on hoopis kompositsiooni koostaja. Kompositsioon näitas, et sel ajal peavad pjedestaalile ronima juba seitse esimest, esikoha saab naine ja tema ette kogunevad kiirabiautod. Kogusime filmi jaoks raha. Klaus hoidis kinni laelambist. Ütlesin talle, et ta selle järgi jätaks. Tõnu ütles, et tõepoolest, Klaus ärgu tõmmaku lage alla. Ema oli koostanud plaani, mille järgi ülejääva raha eest pidi kõigile kingitusi ostetama. Ütlesin, et mulle kingitusi vaja ei ole. Lugesin, et ema tahtis mulle osta kella ja uue margialbumi.
Teises unenäos ütles ema, et Ege oli vist aktivist. Küsisin, kust ta Egest kuulnud on. Ema seletas, et ta näeb, kellest kui sageli ajalehes kirjutatakse. Rääkisin, et Ege lõpetas ülikooli teistest üks aasta kiiremini, ja kui teised said ladina keele eksami hinde viinapudeli eest, siis Ege õppis kõik selgeks ja vastas ära. Televiisoris näidati parajasti, kuidas Ege püssist märki laseb. Kui ta valmistus tegema viimast lasku, tuli televiisorivaatamis ruumi uksest sisse üks mees, kes lärmas. Klaus protesteeris, et niimoodi ei saa Ege keskenduda. Klausi märkusele vastu tulles ajasin selle mehe toast välja. Mees oli ise ka sportlane - rahvusvaheliselt tuntud tennisist. Vaatasin kaardilt Võrtsjärvest välja voolava jõe algust. Selle esimest otsa ei nimetatudki Emajõeks, vaid üheks teiseks jõeks. Leidsin, et see ei klapi, sest juba Võrtsjärve läbivat hoovust nimetatakse Väike-Emajõeks. Tegelikult voolas Võrtsjärvest välja mitu erineva nimega jõeharu, mis varsti ühinesid Emajõeks.
Tahtsime hakata vaatama ühte filmi. Leidsime, et lihtsam on videolindist koopia teha kui seda kerima hakata. Isa tegi futuristlikest vidinatest kompositsiooni ja pani sellele nimeks Neljas maailmasõda ühe nimepidi nimetatud tuntud kultuuritegelase pilgu läbi. Ütlesin, et seda kultuuritegelast ei saa nimetada autoriks, sest need esemed ei ole tema valmistatud. Siis parandasin ennast, et kultuuritegelase nimi võib sisalduda kompositsiooni nimes ja autor on hoopis kompositsiooni koostaja. Kompositsioon näitas, et sel ajal peavad pjedestaalile ronima juba seitse esimest, esikoha saab naine ja tema ette kogunevad kiirabiautod. Kogusime filmi jaoks raha. Klaus hoidis kinni laelambist. Ütlesin talle, et ta selle järgi jätaks. Tõnu ütles, et tõepoolest, Klaus ärgu tõmmaku lage alla. Ema oli koostanud plaani, mille järgi ülejääva raha eest pidi kõigile kingitusi ostetama. Ütlesin, et mulle kingitusi vaja ei ole. Lugesin, et ema tahtis mulle osta kella ja uue margialbumi.
neljapäev, november 02, 2006
Lumest
Et tänaseks sadas lumi maha, siis tunnen ennast, nagu oleksin täna võimule tulnud. Aga kui järgneb kiilasjää, siis selle eest ma vastutust võtta ei soovi.
Maasikad lillepotis
Nägin unes, et mina ja Tõnu märkasime, et meil kasvab lillepotis taim, mille küljes on maasikamarjad, kuigi taim oli suurem kui maasikapeenardes kasvavad. Tõnu tahtis neid marju süia. Soovitasin tal enne küsida Veljolt, kas need on söödavad või mürgised. Meenus küll, et Veljo oli seda taime nähes öelnud: "Ahhaa, te olete endale maasikataime saanud," aga Tõnu helistas nüüd ikkagi uuesti Veljole. Ta küsis, kas maasikataime marju võib süia. Mõtlesin, et niimoodi küsides võib Veljo arvata, et küsitakse tavalise maasikataime kohta, aga seda oleks õigem maasikapuuks nimetada. Aga Veljo andis jaatava vastuse ja Tõnu hakkaski sööma.
Teises unenäos luges üks poiss raamatust segast luuletust. Kui ta oli selle lõpetanud, ei teadnud ta, mida edasi teha. Soovitasin, et ta loeks seda luuletust kohe uuesti. Seda nalja tegin arvestusega, et segane luuletus esimese lugemisega nagunii meelde ei jäänud. Kui ma olin noorem, tahtsin ma, et luuletuste mõte oleks selgelt arusaadav, kuid nüüd tundus isegi ilus segaseid lugeda. Poiss võttis kätte teise raamatu, kus oli pikk poeem. Seda raamatut ei olnud ma lugenud, ainult lehitsenud. Poiss luges mulle sealt ühe rea ette, soovides, et mina ütleks, mis rida sellele järgneb. Ma ei teadnud, aga mõtlesin välja rea, mis etteloetuga kõige paremini loogiliselt kokku sobiks. Poiss ütles selle peale, et kaks sõna olid õiged, ülejäänud valed. Mõtlesin, et võibolla ta luges ette poeemi kõige esimese rea, sel juhul ma võisin seda kohta isegi lugenud olla.
Tahtsin Vanemuise mäel alustada Vanemuise teatri tegevust, aga koha oli ära võtnud Vanemuise selts. Hakkasin teda sealt minema lööma. Sellest tõusis tüli. Mäest voolas alla vesi. Olin vihane ka Koidula peale.
Hulk loomi hakkas käituma nii, et olid vaheldumisi natuke aega sõbralikud ja natuke aega kurjad. Paistis, et see tuli mingist haigusest. Selgus, et haigus hakkas levima sellest, et ühed surnud loomad jäeti maha matmata. Ja haigus tekkis sellest, et rumalale sulasele oli öeldud, et ta viskaks lehmade vahele sõnnikut, mõeldes sellega turvast, aga sulane võttis asja otseses tähenduses ja viskaski turba ja sõnniku segu, mis ajas lehmad riknema.
Kirjutasin ülikooli jaoks uurimistööd. Olin kirjutanud sinna ühe sõna kasutamisest ja lisanud viite. Üks õppejõud oli teinud selle peale märkuse, et sellest on kirjutatud mujalgi. Ta ei öelnud, mis need muud kohad on. Nähtavasti seetõttu, et arvas, et muidu see pole minu töö. Otsisin ise välja, et asjast oli kirjutatud pikalt ka entsüklopeedias. Kustutasin viite ära ja kirjutasin töösse ilma viitamata nii, nagu oli entsüklopeedias. Mõtlesin, et võibolla ma olen teinud vea, kui olen kirjutanud asjast seoses Venemaaga, kuna entsüklopeedias on küsimust vaadeldud laiemalt. Siis mõtlesin, et esialgu viidatud raamatus oli seda seostatud just Venemaaga, seega võin nii jätta ka oma töösse.
Teises unenäos luges üks poiss raamatust segast luuletust. Kui ta oli selle lõpetanud, ei teadnud ta, mida edasi teha. Soovitasin, et ta loeks seda luuletust kohe uuesti. Seda nalja tegin arvestusega, et segane luuletus esimese lugemisega nagunii meelde ei jäänud. Kui ma olin noorem, tahtsin ma, et luuletuste mõte oleks selgelt arusaadav, kuid nüüd tundus isegi ilus segaseid lugeda. Poiss võttis kätte teise raamatu, kus oli pikk poeem. Seda raamatut ei olnud ma lugenud, ainult lehitsenud. Poiss luges mulle sealt ühe rea ette, soovides, et mina ütleks, mis rida sellele järgneb. Ma ei teadnud, aga mõtlesin välja rea, mis etteloetuga kõige paremini loogiliselt kokku sobiks. Poiss ütles selle peale, et kaks sõna olid õiged, ülejäänud valed. Mõtlesin, et võibolla ta luges ette poeemi kõige esimese rea, sel juhul ma võisin seda kohta isegi lugenud olla.
Tahtsin Vanemuise mäel alustada Vanemuise teatri tegevust, aga koha oli ära võtnud Vanemuise selts. Hakkasin teda sealt minema lööma. Sellest tõusis tüli. Mäest voolas alla vesi. Olin vihane ka Koidula peale.
Hulk loomi hakkas käituma nii, et olid vaheldumisi natuke aega sõbralikud ja natuke aega kurjad. Paistis, et see tuli mingist haigusest. Selgus, et haigus hakkas levima sellest, et ühed surnud loomad jäeti maha matmata. Ja haigus tekkis sellest, et rumalale sulasele oli öeldud, et ta viskaks lehmade vahele sõnnikut, mõeldes sellega turvast, aga sulane võttis asja otseses tähenduses ja viskaski turba ja sõnniku segu, mis ajas lehmad riknema.
Kirjutasin ülikooli jaoks uurimistööd. Olin kirjutanud sinna ühe sõna kasutamisest ja lisanud viite. Üks õppejõud oli teinud selle peale märkuse, et sellest on kirjutatud mujalgi. Ta ei öelnud, mis need muud kohad on. Nähtavasti seetõttu, et arvas, et muidu see pole minu töö. Otsisin ise välja, et asjast oli kirjutatud pikalt ka entsüklopeedias. Kustutasin viite ära ja kirjutasin töösse ilma viitamata nii, nagu oli entsüklopeedias. Mõtlesin, et võibolla ma olen teinud vea, kui olen kirjutanud asjast seoses Venemaaga, kuna entsüklopeedias on küsimust vaadeldud laiemalt. Siis mõtlesin, et esialgu viidatud raamatus oli seda seostatud just Venemaaga, seega võin nii jätta ka oma töösse.
kolmapäev, november 01, 2006
Kohtade võrdlus
Kui üldse peaks olemas olema koht, kus oleks parem elada kui Eestis, siis see oleks arvatavasti Soome, sest seal on talved ja sõnad pikemad. Aga eestlane sinna kolides ei saa elu parandada, vaid selleks peab olema Soomes sündinud. Eestis on tegelikult parem see, et riik on väiksem ja seda jõuab paremini kontrolli all hoida.
Mis toimub teistel Päikesesüsteemi planeetidel, see võib olla eestlasele tähtsam kui Ameerikas toimuv, sest need planeedid on taevas palja silmaga nähtavad, aga Ameerikat ei ole kuskil näha. Ajalehes on sellest fotosid, kuid need on ainult Ameerika jäljendused.
Mis toimub teistel Päikesesüsteemi planeetidel, see võib olla eestlasele tähtsam kui Ameerikas toimuv, sest need planeedid on taevas palja silmaga nähtavad, aga Ameerikat ei ole kuskil näha. Ajalehes on sellest fotosid, kuid need on ainult Ameerika jäljendused.
Allveelaevnikud
Meenutasin unenäos, et kunagi lapsena Tallinnas laulupeol käies pidin Vene sõduritega rääkima ja vanematega välismaale ujudes kohtusin allveelaevnikega, kellele rääkisin, et meie pere on riigivastane, sellepärast ujubki ära. Ma ei olnud kindel, kas need asjad on päriselt juhtunud või minu väljamõeldised, kuid leidsin, et ei ole suurt vahet.
Rühm inimesi jõudis saarele. Esimene oli juba saarel puude all. Talle hüüti, et ta saarelt ära tuleks, sest puu hakkab murduma. Ta jäi siiski murduva puu tüve alla. Kolm inimest jäid sama puu okste alla, kuid selgus, et nemad tõsiselt kannatada ei saanud, sest oksad lõppesid nende pealagede juures ära. Olin sellest loost teada saanud hulga nimesid. Kirjutasin need kodus suures toas puust hambaorkidele. Viskasin hambaorgid põrandale maha, sest mul ei olnud särgitaskut, kuhu neid panna. Ma ei olnud kindel, kui palju mul neist nimedest meelde jääb. Siis nägin, et mul poleks tarvitsenud neid nimesid omalt poolt üles kirjutada, sest nad on juba raamatust loetud peatükis kirjas.
Olin klassis 208 ajalootunnis. Õpetaja ütles, et järgmises tunnis pidi tulema kontrolltöö, kuid ta lükkab selle ülejärgmisele tunnile. Ta seletas, kuidas me kontrolltööd kirjutama peame. Krister ütles selle kohta minu selja taga: "Juhtlõik!" Juhtlõikudeks nimetati ajalehe peatoimetaja kirjalikke korraldusi ajakirjanikele, milline peab olema nende hinnang artiklis käsitletavale teemale. Kirjutasin õpetaja juttu üles joonelisse kaustikusse. Mõned tähed venitasin nii pikaks, et need ulatusid üle mitme joone. Lehte keerates hakkasin kirjutama juba täis kirjutatud leheküljele ridade vahele peenes kirjas uusi teise sisuga ridu lisades. Seda tegin ma sellepärast, et mul oli täna vähe asju kaasas, nii et mul polnudki eriti valida, kuhu kirjutada. Siis oli võibolla matemaatika tund, igatahes hakkasin lugema oma matemaatika vihikut. Kõik tundus lihtne, kuid seal oli asju, millest ma ei mäletanud, mis need tähendavad. Küsisin Erikult, mida tähendab kolme joonega võrdusmärk, mis oli pandud murrujoonte vahele. Mõtlesin, et võibolla see tähendab, et nulliga ei saa jagada, kuivõrd murrujoone all tuli arvutuse vastuseks null. Teise võimalusena tuli mulle pähe, et märk võib tähendada "võrdub või lahutada".
Kuulsin uudist, et Vene-Tšetšeenia piiril oli Venemaa kehtestanud range piirikontrolli. See oli saanud takistuseks mägedes jooksjatele, sest mägitee läbis kordamööda mõlemat riiki. Mõtlesin, et piirivalvurid ei saanud aru, aga mina saan uudise põhjal aru, et jooksjad vedasid tegelikult relvi. Lamasin voodis ja hakkasin seda lugu vihikusse üles kirjutama. Kui kirjutasin kolmandat lehekülge, siis mõtlesin, et ma ei pea kiirustama. Varem kartsin unenägudes, et kui ma asju kiiresti ära ei tee, siis ärkan enne üles, kuid nüüd ma oskan mitte üles ärgata. Hakkasin aeglasemalt kirjutama, kuid siis hakkas tunduma, et unenägu võib siiski ära lõppeda. Kui ma ärkasin ja uuesti magama jäin, oli see, kes kirjutanud oli hoopis Kati L., kes pidi kirjutamise fakti kellelegi teisele kinnitama.
Meenutasin, et koolis oli selline õpetaja, kes rebis õpilase vihiku tükkideks ja viskas prügikasti, kui sealt oli üks leht vähemaks jäänud. Nüüd mõtlesin, et kui ma veel koolis käiks, siis rebiks ma selle peale välja lehe märkmikust, kuhu õpetaja hindeid kirjutab. Mul oli kahju, et head mõtted tulevad liiga hilja. Õpetaja oli seda kommet aastaid harrastanud ja teadis, et õpilase vanuses keegi vastuabinõusid tarvitusele võtma ei hakka.
Rühm inimesi jõudis saarele. Esimene oli juba saarel puude all. Talle hüüti, et ta saarelt ära tuleks, sest puu hakkab murduma. Ta jäi siiski murduva puu tüve alla. Kolm inimest jäid sama puu okste alla, kuid selgus, et nemad tõsiselt kannatada ei saanud, sest oksad lõppesid nende pealagede juures ära. Olin sellest loost teada saanud hulga nimesid. Kirjutasin need kodus suures toas puust hambaorkidele. Viskasin hambaorgid põrandale maha, sest mul ei olnud särgitaskut, kuhu neid panna. Ma ei olnud kindel, kui palju mul neist nimedest meelde jääb. Siis nägin, et mul poleks tarvitsenud neid nimesid omalt poolt üles kirjutada, sest nad on juba raamatust loetud peatükis kirjas.
Olin klassis 208 ajalootunnis. Õpetaja ütles, et järgmises tunnis pidi tulema kontrolltöö, kuid ta lükkab selle ülejärgmisele tunnile. Ta seletas, kuidas me kontrolltööd kirjutama peame. Krister ütles selle kohta minu selja taga: "Juhtlõik!" Juhtlõikudeks nimetati ajalehe peatoimetaja kirjalikke korraldusi ajakirjanikele, milline peab olema nende hinnang artiklis käsitletavale teemale. Kirjutasin õpetaja juttu üles joonelisse kaustikusse. Mõned tähed venitasin nii pikaks, et need ulatusid üle mitme joone. Lehte keerates hakkasin kirjutama juba täis kirjutatud leheküljele ridade vahele peenes kirjas uusi teise sisuga ridu lisades. Seda tegin ma sellepärast, et mul oli täna vähe asju kaasas, nii et mul polnudki eriti valida, kuhu kirjutada. Siis oli võibolla matemaatika tund, igatahes hakkasin lugema oma matemaatika vihikut. Kõik tundus lihtne, kuid seal oli asju, millest ma ei mäletanud, mis need tähendavad. Küsisin Erikult, mida tähendab kolme joonega võrdusmärk, mis oli pandud murrujoonte vahele. Mõtlesin, et võibolla see tähendab, et nulliga ei saa jagada, kuivõrd murrujoone all tuli arvutuse vastuseks null. Teise võimalusena tuli mulle pähe, et märk võib tähendada "võrdub või lahutada".
Kuulsin uudist, et Vene-Tšetšeenia piiril oli Venemaa kehtestanud range piirikontrolli. See oli saanud takistuseks mägedes jooksjatele, sest mägitee läbis kordamööda mõlemat riiki. Mõtlesin, et piirivalvurid ei saanud aru, aga mina saan uudise põhjal aru, et jooksjad vedasid tegelikult relvi. Lamasin voodis ja hakkasin seda lugu vihikusse üles kirjutama. Kui kirjutasin kolmandat lehekülge, siis mõtlesin, et ma ei pea kiirustama. Varem kartsin unenägudes, et kui ma asju kiiresti ära ei tee, siis ärkan enne üles, kuid nüüd ma oskan mitte üles ärgata. Hakkasin aeglasemalt kirjutama, kuid siis hakkas tunduma, et unenägu võib siiski ära lõppeda. Kui ma ärkasin ja uuesti magama jäin, oli see, kes kirjutanud oli hoopis Kati L., kes pidi kirjutamise fakti kellelegi teisele kinnitama.
Meenutasin, et koolis oli selline õpetaja, kes rebis õpilase vihiku tükkideks ja viskas prügikasti, kui sealt oli üks leht vähemaks jäänud. Nüüd mõtlesin, et kui ma veel koolis käiks, siis rebiks ma selle peale välja lehe märkmikust, kuhu õpetaja hindeid kirjutab. Mul oli kahju, et head mõtted tulevad liiga hilja. Õpetaja oli seda kommet aastaid harrastanud ja teadis, et õpilase vanuses keegi vastuabinõusid tarvitusele võtma ei hakka.
teisipäev, oktoober 31, 2006
Roheline kera
Ühes majas on roheline kera. See pöörleb ja sisaldab asju. Inimesed tiirlevad vahel ümber kera. Tiirlemise ajal mõni inimene pöörleb ka ise, et asi oleks rohkem Päikesesüsteemi moodi. Ühel päeval tahab üks poiss teada saada, mida kera õieti sisaldab. Ta võtab pika noa ja proovib sellega kera lõigata. Kerale tekib kriimustus, kuid ta ei lähe pooleks. Siis torkab poiss kera noa otsaga. Kera sisse tekib auk, nuga läheb sügavamale sisse ja sealt kostab karjatus. Kui poiss noa välja tõmbab, on selle ots verine. Kera seest hüiab keegi peenikese häälega: "Teine kord arvesta sellega, et asjade sees võib inimesi olla! Nüüd ma suren!" Poiss helistab kiirabisse. Sealt öeldakse talle, et telefoniga ei tohi nalja teha. Kiirabi ei tule. Kui teised maja elanikud koju tulevad, ei julge poiss neile juhtunust täpselt rääkida. Noa on ta selleks ajaks puhtaks pesnud. Teised siiski märkavad, et kera sees on auk. Nad kleebivad selle rohelise kleepribaga kinni ja panevad poisi minutiks nurka seisma. Poiss räägib alles suureks saades, et kera seest oli häält kostnud. Aga selleks ajaks on kera juba võlgade katteks tundmatule välismaalasele maha müüdud.
Kõnelev masin
Nägin unes, et olin kirjutanud järgmisele oranži sarja raamatule eessõna, samuti sissejuhatuse. Mõtlesin, et küsin Raunalt honorariks vähemalt kaks eksemplari seda raamatut. Ühe jätan endale, teise saadan Helinale. Praegu oli kogu tiraaž veel minu käes. Viisin esimese eksemplari poodi müügile. Kui ma järgmine kord poodi läksin, oli see juba ära ostetud. Olin eessõna kirjutanud ka selle sarja ühele varasemale raamatule. Sinna kirjutas Raun omalt poolt ka teise eessõna, mis oli minu omast pikem. Raamatu kaanele pani Raun peale põhiteksti autori ka enda nime, kuid mitte minu oma. Läksin ühe Supilinna maja juurde. Seal meenutati, et selle maja keldritrepil oli üks mees kunagi kukkunud ja peale seda oli seal kummitama hakanud. Ütlesin, et jah, ma olen selle kukkumise kohta õudusunenägusid näinud. Mis seal veel juhtunud oli, oli see, et vahel oli keegi läbi pehme põranda vajuma hakanud. Kaks minu venda hakkasid selle maja õuel üles-alla hüppama. Hoiatasin neid, et nii võivad nemad ka vajuma hakata, eriti kuna nad on senistest vajujatest raskemad. Asja teeb hullemaks, et lähedal on tõenäoliselt kuivkäimla. Toas oli risttahuka kujuline masin. Tema pea sai kere sisse lükatud. See jäi sinna nii kauaks, et tekkis kartus, et masin on juba lämbunud. Pea välja saamise ajaks oli küll tekkinud arusaam, et masinad ei lämbu. Nüüd ütles masin, et ta võtab endale uue nime, läheb Ida-Aasiasse ja abiellub seal uuesti. Sellel masinal oli üldse kombeks aegajalt nime vahetada.
esmaspäev, oktoober 30, 2006
Kurtide kahekõne
Eile õhtul ajasime juttu. Vahetasime kordamööda hulga repliike. Kumbki rääkis erineval teemal. Ühe jutu teema oli partei asutamine, teisel lõppenud kiirmaleturniir. Juttudes oli ühist nii palju, et mõlemas olid kesksel kohal statistilised tähelepanekud.
Värvilistest piltidest
Nägin unes, et muutusin kurvaks, kui nägin, et üks minu joonistatud raamatuks murtud piltide komplekt on veelkord pooleks murtud. Kurvaks muutus ka Henn või Toomas. See oli seletatav sellega, et teised vennad olid ka nende piltide abil kunagi ühte mängu mänginud, mis võis olla nende jaoks veel huvitavam kui minu jaoks. Mul oli praegu ühtlasi maha pudenenud hulk ühe ruudu suuruseid pabereid. Nende kokkukorjamine tuli jätta hommikuks, sest Tõnu hakkas magama minema. Kui laetuli oli kustu pandud, nägin aknast, et tüdrukud mängivad veel öösel pimedas väljas jalgpalli. Läksin veel suurde tuppa vaatama ühte kunstiraamatut. Kunstnik, kelle pildid seal olid, paistis silma punase värvi kasutamisega. Mõtlesin, et mina võiksin sama moodi sinist värvi kasutama hakata. Mul olidki ees ka enda maalitud pildid, aga seal ei olnud helesinine nii varjundirikas kui selle kunstniku punane. Kuid suurem oli kontrast helesinise ja samuti kasutatud tumesinise vahel. Vaatasin ka Tõnu vana märkmikku. Üllatusena avastasin, et ta oli sinna ka värskelt asju kirjutanud. Need asjad käisid minu kohta. Olime ühes suures hoones, kuhu kogunesime pere liikme sünnipäeva tähistama. Saabus Pille, kes tahtis kiiresti teada saada, kui palju inimesi tuleb. Ta kartis juba, et inimesi on liiga vähe, kuid siis sai teada, et mitu tükki on kohal. Linnas toimusid kooli aastapäeva pidustused. Rahvas ei mahtunud ürituste toimumise tänavatele hästi ära. Nad tegid metsas tuld, nii et mets ähvardas põlema minna. Olime ühe vana maja köögis, kus küünal põles nii kõrge leegiga, et ähvardas ühe kohalolija juuksed põlema panna. Lõikasin tahi lühemaks, mis muutis leegi madalamaks. Seejärel lõin seinas oleva telliskivi pihta kaikaga hoobi. Pärast hoobi andmist märkasin, et telliskivi on katki. Ma ei teadnud, kas see on hoobi tagajärg või oli kivi katki juba varem.
pühapäev, oktoober 29, 2006
Tartu kiirmale MV 2006
Minu võiduprotsent oli täpselt sama, mis eelmisel aastal samal võistlusel, kuid need punktid tulid seekord teisiti. Kokku sain 3,5 punkti 7 võimalikust, millega olin 28 osavõtja hulgas 14. Esimeses voorus andsin tugevama reitinguga vastase vastu ära järjest kaks etturit ja enne vastase lippuminekut alistusin. Teises voorus oli vastasel madalam reiting, kuid lahkvärvi odade lõppmängus sümmeetriliste etturitega ei olnud muud teha kui viiki leppida. Kolmandas voorus tekkis madalama reitinguga vastase vastu võrdne seis, kus vastasel oli mõtlemisaega kaks korda vähem. Otsustavaks sai see, et panin lipu puhtalt ette ja selle mahalöömise järel alistusin. Nüüd oli minu tabeliseis nii halb, et sain vastu veel järjest kolm madalama reitinguga vastast, kuid võitsin neid kõiki. Enne viimast vooru oli mul võite juba üks rohkem kui kaotusi. Kuid siis tuli vastu selle turniiri kõige kõrgema reitinguga vastane, kes saavutas parema seisu ja võitis. Kuigi mahtusin tabeli esimesse poolde, minu kiirmale reiting nüüd langeb, aga ma ei tea veel, kui palju.
Mängueelsed unenäod
Tänased unenäod olid järgmise sisuga:
1) Jürgen tegi raudtee kohta avalduse. Lükkasin raudteel riigivagunit. Algul olin kõige ees, kuid kuna lükkasin aeglaselt ja ettevaatlikult, hakkasid teised must mööda minema. Siis lisasin kiirust ja hakkasin jälle teistest ette minema.
2) Mõtlesin, et magistritöö kirjutamise ajal lugesin tööst ainult seda, mis seal vale oli, kuid nüüd, mil selle eest on kraad antud, hakkan sealt lugema, mis on tõde.
3) Kuigi ma ei pidanud teist korda keskkooli lõpueksameid tegema, mõtlesin kaks kuud enne eksamite toimumist, et loen siiski eksamiainete õpikud läbi. Mõtlesin, et võiks läbi lugeda ka kõigi teiste ainete õpikud. Esimesena hakkasin lugema inglise keele grammatikat algajatele.
1) Jürgen tegi raudtee kohta avalduse. Lükkasin raudteel riigivagunit. Algul olin kõige ees, kuid kuna lükkasin aeglaselt ja ettevaatlikult, hakkasid teised must mööda minema. Siis lisasin kiirust ja hakkasin jälle teistest ette minema.
2) Mõtlesin, et magistritöö kirjutamise ajal lugesin tööst ainult seda, mis seal vale oli, kuid nüüd, mil selle eest on kraad antud, hakkan sealt lugema, mis on tõde.
3) Kuigi ma ei pidanud teist korda keskkooli lõpueksameid tegema, mõtlesin kaks kuud enne eksamite toimumist, et loen siiski eksamiainete õpikud läbi. Mõtlesin, et võiks läbi lugeda ka kõigi teiste ainete õpikud. Esimesena hakkasin lugema inglise keele grammatikat algajatele.
laupäev, oktoober 28, 2006
Luuleridu
Raha oli sahajagu,
ära seedis pahamagu.
*
Siin on teile pakkumine:
võtke vastu nakkumine!
*
Kokk ütles: "Ok,
ongi valmis rokk!"
ära seedis pahamagu.
*
Siin on teile pakkumine:
võtke vastu nakkumine!
*
Kokk ütles: "Ok,
ongi valmis rokk!"
Öine turniir
Nägin unes, et panin lauale eestiaegsete luuletajate luuletustest koosnevat maleseisu. Iga luuletaja luuletustele vastasid erinevat värvi nupud. Panin igale väljale ühe nupu. Kuninga panin nurka ja sellele peale kahe ratsu tulest koosneva mati. Kui seis valmis oli, läks see ümber. See oli mul teine kord seda seisu ümber ajada. Esimese korra järel olin hakanud panema nuppe aeglasemalt ja ettevaatlikumalt. Pidin hakkama Henrik Visnapuuga malet mängima. Tundsin kohustust teda võita, aga ei olnud kindel, kas võidan. Seejärel tundus mulle, et mängisin järjest mitu malepartiid, iga mängu lõppemishetkel ärkasin üles, keerasin külge ja alustasin järgmist mängu. Kui malepartiid olid mängitud, nägin unes, et lugesin Klausi ja Tõnu värskeid kirjandeid. Klaus kirjutas, et ta ei näe ega kuule hallutsinatsioone, seetõttu on tema elu igav. Tõnu alustas kirjandit sellest, et ütles, et kirjutab minu soovitatud materjalide põhjal. Need käisid põhiseaduse ja Sandri kohta. Mõtlesin, et nüüd võib õpetaja ka Tõnu hinnet alla võtta, nagu oli võtnud minul põhjendusega, et ma kirjutan loetu põhjal, mitte oma mõtteid. Ja Tõnule oleks võidud öelda, et ta peaks kirjutama enda, mitte minu klassist. Kui olin Tõnu kirjandi läbi lugenud, mõtlesin, et ta saab aru, et ei sobi kirjutada samasuguses stiilis nagu ta räägib, seetõttu ta kirjutab halvemini kui räägib.
reede, oktoober 27, 2006
Ridade vähenemisest
Täna oleks võinud näha rohkem unenägusid, sest valmistusin ka eile. Tegelikult nägin rohkem unenägusid kui kirjutasin, kuid kirjutamata jäänutes mõtlesin täpselt samu mõtteid, mida olin varem ärkvel olles juba mõelnud, nii et need pole kirjutamiseks piisavalt unenäolised. Unenägude vähesust ennustas juba õhtune peavalu. Ma ei tea, millest see seekord tuli. Mõni ütleks, et ilmade jahenemisest, kuid ma pole külma tundnud.
Leitud kiri
Nägin unes, et Helina elas Kuressaares ja käis keskkoolis. Ta oli just saanud 18-aastaseks. Muude asjade vahel sattus minu kätte juhuslikult lahtisel paberil pikk luuletus, mille üks Kuressaare poiss oli Helinale tema sünnipäeva puhul kirjutanud. Mõtlesin, et Helina vahetab vist kirju ka selle poisi ja veel paljude inimestega. Lugesin seda luuletust. See oli rahulikus stiilis, mis meenutas Helina enda stiili. Luuletuse autor ütles seal, et tema nagu Helinagi tahaks, et Potsataja olekski jäänud negatiivseks tegelaseks. Raamatus nimelt oli Potsataja algul positiivne tegelane, vahepeal muutus negatiivseks, aga siis paranes sellest. Kui isa koju tuli, peitsin luuletuse riiete alla ja jäin ootama rahulikumat hetke edasilugemiseks. Kuna Helina ise ei olnud nähtavasti seda luuletust veel näinud, mõtlesin selle talle edasi saata.
neljapäev, oktoober 26, 2006
Teema sisse surutud
Valmistasin teist päeva uforomaani kirjutamise unenägu ette. Eile kirjutasin terve lehekülje, milline see unenägu võiks olla. Selle tulemusel algasidki tänased unenäod proosaraamatu kirjutamisest, kuid ufosid pole endiselt mujal kui ridade vahel.
Vägivald ja õnnetused
Nägin unes, et ma kirjutasin enda elust ühte raamatut, kuhu panin aegajalt kirja asjad mõne perioodi kohta, kuid need perioodid, mil ma ei kirjutanud, jätsin vahele. Nüüd oli mul esimest korda ka pooleli oleva peatüki kirjutamisse vaheaeg sisse tulnud. Mulle tuli meelde, et üks minu klassi tüdruk ei lubanud ükskord Sandril kohvikus endaga samasse lauda istuda. See ajas mind nüüd nii vihale, et ma lõin konstruktorist maja puruks. Mina ja Henn maalisime pilte. Ma maalisin üle koha, mida olin juba vahepeal lõpetatuks pidanud. Kui pilt valmis sai, vaatasin seda vastu valgust. Nägin asju, mis olid pildil varem olnud, aga mille ma olin uue värviga katnud. Praegu üle tehtud koht oli esialgu tehtud kiirete pintslitõmmetega, sest selle koha peal oli kujutatud plahvatust, mistõttu tahtsin, et pintslitõmbed liikumise kiirust edasi annaksid. Viisime oma valminud pildid suurde tuppa klaasi taha. Henn ja ema kritiseerisid minu pilti. Selle peale sain vihaseks ja hakkasin sülitama. Aga võtsin oma pildi klaasi tagant uuesti ära, öeldes, et see oligi rohkem harjutamiseks mõeldud. Varsti märkasin, et Hennu voodikast, kus ta hoidis paberikraami, on ääreni vett täis kallatud. Seda oli teinud Pille karistuseks minu vihase käitumise eest, sest ta arvas, et kastis on minu asjad. Nüüd võttis Ameerika Kagu-Aasia riiki sümboliseeriva isiku vangi, et ta oma pahateo heaks teeks. Sellele riigile öeldi, et ta peaks sündimisest saadik vihmaga harjunud olema. Mina pääsesin lõpuks vabaks. Hakkasin jooksma läbi suure maja koridoride enda numbritoa poole. Ka teised majas olevad inimesed hakkasid paanikas jooksma, hüüdes: "Nad tulevad!" Kui jõudsin õigesse koridori, siis ei olnud seal enam seda ruumi, kus ma olin olnud. Küsisin selle kohta Kristerilt, kas ma pean uue toa võtma. Krister ütles, et ma võtaks jah toa number 2. Läksin sinna. Kuulsin seal, kuidas Krister teises ruumis rahustava häälega räägib, et talle oli tehtud ülesandeks mulle midagi kurja teha, kuid ta oli vastanud, et ta ei hakka tegema, sest minuga läheb niigi halvasti.
Teises unenäos ostsin postkontorist marke ja ümbrikke. Panin samasse ümbrikusse kirja ja ühe lisadokumendi. Siis mõtlesin, et marke tuleks juurde osta, et panna ümbrikusse ka kamba kaustik. Postkontori ees ütles üks vanainimene mulle, et ma pillasin midagi maha. Vaatasin järgi, et selleks olid kell ja raha. Aga madalamale kummardades nägin, et kellaks olin pidanud valget kivi. Ja sain ka vanainimesele selgitada, et siin on üldse palju raha maas, juba enne mind. Hakkasime sente üles korjama. Näitasin, et siin on maas ka metallist ühekrooniseid, samuti üks viiekroonine münt. Isegi võipakke. Korjasime kumbki maast ka ühe võipaki, kuid kui ma enda korjatusse sisse vaatasin, siis nägin, et see on ühest otsast hallitanud. Panin nüüd juba avatud paki maha tagasi, kuigi hallitanud osa kõrvaldades oleks veel olnud võimalik ülejäänud osa süia. Olime roninud ühte auku. Sinna tuli ka sotsiaaltöötaja, kes pani vanainimese tööotsijana kirja. Mõtlesin, et kui ta hakkab mind tööotsijana kirja panema, siis vastan, et ma ei saa praegu tööd otsida, sest ma teen ühte teist tööd. Ma ei jaksanud ennast august välja vinnata. Oli karta, et ülejäänud kaks augus olijat paluvad samuti väljasaamiseks minu abi, pidades mind kõige tugevamaks. Sotsiaaltöötajal oli vihik, kust ta laulis igaühele ette tema sõnadega laulud. Mulle laulis ta kõigepealt ette minu luuletuse, kuid seejärel miskipärast järgmise minu oma asemel ühe võõra. Läksin kodu poole. Nägin, et naabermaja aknast tõuseb paksu suitsu. Mõtlesin, et võibolla ei ole keegi veel tuletõrjesse helistanud, nii et seda pean sel juhul tegema mina. Siis nägin, et suitsu tuleb ka sama maja kaugematest akendest, mitte ainult ühest korterist. Mõtlesin, et võibolla põleb mõni kogu maja ühendav toru. Siis taipasin, et maja on õhku lastud. Põhjuseks oli nähtavasti see, et taheti tappa mind, sest olin näinud unes Tšetšeenia sõda ja samas unenäos olin elanud selles majas. Järgmiseks nägin, et suitsu tõuseb ka minu maja akendest, nii et ka see oli juba jõutud õhku lasta. Ma ei näinud veel kedagi, aga kuulsin juba kõrvades ema häält sellest plahvatusest rääkimas. Muu hulgas rääkis ta, et Kivirähk on juba selle plahvatuse üle nalja teinud, kuigi elab ise ka meie majas.
Olime teist aastat järjest tulnud bussiekskursioonile Hiiumaale. Mõtlesin, et eelmisel aastal olin Hiiumaalt tulles kirjutanud blogis, et õnneks oli meil kaasas giid. Sellega mõtlesin, et giidi jutt aitas mõtteid halbadelt asjadelt kõrvale juhtida. Võibolla just giidist kirjutamise tõttu oli sellele sissekandele viidatud turismi leheküljel. Sel korral meil giidi ei olnud. Märkasin äkki ehmunult, et me polegi laevas. Arvasin, et olen mööda lasknud oodatud võimaluse laevaaknast välja vaadata. Aga teised ütlesid selle peale, et laeva me alles jõuame. Seejärel olime siiski juba Hiiumaal. Vaatasime ühte kivihoonet, mida oli erinevatel aegadel suuremaks ehitatud. Giid rääkis, et nagu me näeme, on rootsiaegne uks palju kõrgem kui orduaegne, kuid meie jaoks siiski madal. Majas oli trepp, kus kunagi ajaloolisel ajal keegi surnuks kukkunud oli. Üks meist läks sinna trepile. Palusin teda, et ta ei läheks, et õnnetus ei korduks. Palve talle ei mõjunud. Sinna läks hoopis kaks inimest juurde. Kartsin, et trepi ees on uks ka praegu selliseks jäänud, et see sulgumisel tõukab inimese trepist surnuks. Üks minejatest hakkaski trepist alla veerema. Kui veeremine trepi keskel järgmise inimeseni jõudes lõppes, oli ta veel elus, kuid ma ei teadnud, kui tõsiselt ta vigastatud on. Jäin ootama, mis edasi saab, kuid teisest suunast hüüti mind, et ma sinna läheks. Hakati isegi minu nime kooris skandeerima. Ma ei teinud välja. Siis tuli üks neist minu juurde ja ütles, et mulle helistatakse. Telefonini jõudmiseks hakkasin tema järel ühest trepist üles minema. Ühelt trepilt tuli astuda üle barjääri järgmisele trepile. See tundus riskantne, seepärast mina seda ei teinud. Läksin hoopis alla tagasi, et otsida, kas telefoni juurde ei vii mõnda paremat treppi. Kuid ise ma teed telefoni juurde ei tundnud.
Teises unenäos ostsin postkontorist marke ja ümbrikke. Panin samasse ümbrikusse kirja ja ühe lisadokumendi. Siis mõtlesin, et marke tuleks juurde osta, et panna ümbrikusse ka kamba kaustik. Postkontori ees ütles üks vanainimene mulle, et ma pillasin midagi maha. Vaatasin järgi, et selleks olid kell ja raha. Aga madalamale kummardades nägin, et kellaks olin pidanud valget kivi. Ja sain ka vanainimesele selgitada, et siin on üldse palju raha maas, juba enne mind. Hakkasime sente üles korjama. Näitasin, et siin on maas ka metallist ühekrooniseid, samuti üks viiekroonine münt. Isegi võipakke. Korjasime kumbki maast ka ühe võipaki, kuid kui ma enda korjatusse sisse vaatasin, siis nägin, et see on ühest otsast hallitanud. Panin nüüd juba avatud paki maha tagasi, kuigi hallitanud osa kõrvaldades oleks veel olnud võimalik ülejäänud osa süia. Olime roninud ühte auku. Sinna tuli ka sotsiaaltöötaja, kes pani vanainimese tööotsijana kirja. Mõtlesin, et kui ta hakkab mind tööotsijana kirja panema, siis vastan, et ma ei saa praegu tööd otsida, sest ma teen ühte teist tööd. Ma ei jaksanud ennast august välja vinnata. Oli karta, et ülejäänud kaks augus olijat paluvad samuti väljasaamiseks minu abi, pidades mind kõige tugevamaks. Sotsiaaltöötajal oli vihik, kust ta laulis igaühele ette tema sõnadega laulud. Mulle laulis ta kõigepealt ette minu luuletuse, kuid seejärel miskipärast järgmise minu oma asemel ühe võõra. Läksin kodu poole. Nägin, et naabermaja aknast tõuseb paksu suitsu. Mõtlesin, et võibolla ei ole keegi veel tuletõrjesse helistanud, nii et seda pean sel juhul tegema mina. Siis nägin, et suitsu tuleb ka sama maja kaugematest akendest, mitte ainult ühest korterist. Mõtlesin, et võibolla põleb mõni kogu maja ühendav toru. Siis taipasin, et maja on õhku lastud. Põhjuseks oli nähtavasti see, et taheti tappa mind, sest olin näinud unes Tšetšeenia sõda ja samas unenäos olin elanud selles majas. Järgmiseks nägin, et suitsu tõuseb ka minu maja akendest, nii et ka see oli juba jõutud õhku lasta. Ma ei näinud veel kedagi, aga kuulsin juba kõrvades ema häält sellest plahvatusest rääkimas. Muu hulgas rääkis ta, et Kivirähk on juba selle plahvatuse üle nalja teinud, kuigi elab ise ka meie majas.
Olime teist aastat järjest tulnud bussiekskursioonile Hiiumaale. Mõtlesin, et eelmisel aastal olin Hiiumaalt tulles kirjutanud blogis, et õnneks oli meil kaasas giid. Sellega mõtlesin, et giidi jutt aitas mõtteid halbadelt asjadelt kõrvale juhtida. Võibolla just giidist kirjutamise tõttu oli sellele sissekandele viidatud turismi leheküljel. Sel korral meil giidi ei olnud. Märkasin äkki ehmunult, et me polegi laevas. Arvasin, et olen mööda lasknud oodatud võimaluse laevaaknast välja vaadata. Aga teised ütlesid selle peale, et laeva me alles jõuame. Seejärel olime siiski juba Hiiumaal. Vaatasime ühte kivihoonet, mida oli erinevatel aegadel suuremaks ehitatud. Giid rääkis, et nagu me näeme, on rootsiaegne uks palju kõrgem kui orduaegne, kuid meie jaoks siiski madal. Majas oli trepp, kus kunagi ajaloolisel ajal keegi surnuks kukkunud oli. Üks meist läks sinna trepile. Palusin teda, et ta ei läheks, et õnnetus ei korduks. Palve talle ei mõjunud. Sinna läks hoopis kaks inimest juurde. Kartsin, et trepi ees on uks ka praegu selliseks jäänud, et see sulgumisel tõukab inimese trepist surnuks. Üks minejatest hakkaski trepist alla veerema. Kui veeremine trepi keskel järgmise inimeseni jõudes lõppes, oli ta veel elus, kuid ma ei teadnud, kui tõsiselt ta vigastatud on. Jäin ootama, mis edasi saab, kuid teisest suunast hüüti mind, et ma sinna läheks. Hakati isegi minu nime kooris skandeerima. Ma ei teinud välja. Siis tuli üks neist minu juurde ja ütles, et mulle helistatakse. Telefonini jõudmiseks hakkasin tema järel ühest trepist üles minema. Ühelt trepilt tuli astuda üle barjääri järgmisele trepile. See tundus riskantne, seepärast mina seda ei teinud. Läksin hoopis alla tagasi, et otsida, kas telefoni juurde ei vii mõnda paremat treppi. Kuid ise ma teed telefoni juurde ei tundnud.
kolmapäev, oktoober 25, 2006
Eilne plaan
Eile mõtlesin välja kaks unenägu, mida täna öösel unes näha. Ühte ma neist peaaegu nägingi, selle teema leiab eelmisest sissekandest. Mida ma ei näinud, see oli see, et pidin kirjutama romaani, kus otsustan ufodega kaasa minna, aga nemad saadavad mulle sõnumi, et ma jääks Maa peale, sest mul on siin tähtsam ülesanne. Mis ülesanne see on, selle pidin välja mõtlema alles unenäos. Aga mõtlesin varem.
Hunnik unenägusid
Nägin unes, et olin koos Aafrika naistega Aafrika metsas. Tundus, et keegi paneb metsa eemalt põlema. Nüüd ei teadnud täpselt, mida õnnestub ette võtta. Siis olin hoopis Paides küdeva ahju ees. Enne Tartusse sõitmiseks auto peale minekut viskasin ahju ühe määritud paberi. Kui see põles, hakkas ahjust tulema halba lõhna. Kui hakkasime autosse istuma, tuli meile järgi Paide vanaema, kes ütles, et Klaus on tema ahju katki kütnud. Ta ütles, et nüüd on tema maja samasugune nagu meie korter. Olin kindel, et tegelikult läks ahi katki selle paberi tulle viskamise pärast. Lohutuseks oli vaid see, et ahi asus toas, mida nagunii alati köetud ei olnud. Mõtlesin või rääkisin, et olin arvanud, et olen Aafrikas ja teen kõike mängult, aga nüüd tuleb välja, et olin Euroopas ja tehtul on reaalsed tagajärjed. Läksime vaatama, mis on täpselt juhtunud. Leidsime ühe lagunenud maja, kuid see oli üks teine maja ja oli ka varem lagunenud olnud. Seejärel leidsime ka vanaema ahju. Nihutasime sellel ühe kivi paika, misjärel ahi oligi jälle terve.
Teises unenäos lendas üle linna vaenlase lennuk. Hakkasime varju tõmbuma, aga siis selgus, et pommitamist ei tulegi. Mina, Klaus ja Tõnu olime näo järgi meie ise, aga nimede järgi tippmaletajad. Klaus oli varjendisse tõmbumise eest saanud ajutise võistluskeelu ja tema reitingut oli 100 punkti langetatud, kuid nüüd võistluskeeld tühistati ja endine reiting taastati. Kaks tükki meist said õiguse omavaheliseks MM revanšmatšiks, kuigi sellele polnud eelnenud MM matši. Keegi meist sai kolmandana suurmeistriks, ilma et ta oleks pidanud selle jaoks mängima. Mõtlesin, et see võib tekitada probleeme, et Klaus on suurmeister, kui ta alles hiljuti kaotas järguta vastasele. Neljast kohalolevast mängijast kõige tugevam tundus olevat Ameerika mängija. Ootasin, kas ta hakkab turniiril mängima kogu aeg endanimelist rünnakut.
Üks väliseesti maletaja rääkis, et ta oleks saanud noorena peaaegu elukutseliseks maletajaks, kuid siis läks tal ühel turniiril halvasti. Järgnevalt kaotas ta ka matši Šveitsi meistri tiitlile. Seejärel ei hakanud keegi talle ütlema, et mängi siis arvutiga. Nüüd oli ta tulnud mängima minuga samal turniiril. Turniiri avamiseks üks kohaletulnu esitas ühe laulu. Seejärel ütles ta, et me teeksime midagi, mis minu jaoks oli ebameeldiv ja mida ma ei kavatsenud teha. Ta põhjendas ettepanekut sellega, et minu vanavanaema raamatus olevat ka selles stiilis luuletusi. Ütlesin, et ma tean, et vanavanaema raamatus selliseid luuletusi ei ole. Seal oli ainult kolm luuletust. Võibolla ta mõtles mõnda muud raamatut. Öeldi veel, et me sellel turniiril arve pähe ei õpiks. Vastasin, et arve ei pea pähe õppima, vaid need jäävad lihtsalt meelde. Õpetaja Kalme ütles, et kui tema koolis käis, ei pidanud ta arve tähtsaks. Üks poiss ütles, et ta kunagi poos ennast selle ruumi akna külge välisseinale. Imestati, et ta siis üldse elus on. Võtsin mängimiseks koha sisse. Ma ei olnud rahul, et nuppudeks on pandud saiakesed. Vastane vahetas veel nende kohti. Selgus, et sellel turniiril seisneb mäng selles, et võisteldakse, kes sööb oma saiakesed rutem ära. Hakkasin küll sööma, kuid teadsin, et kiirsöömises ei ole mul mingit võidulootust.
See oli vist Helina, kes lõpetas täna kooli. Sel puhul pidi toimuma tema auks pidu, kuhu oli minemas igasugu inimesi, kes kõik veel üksteist ei tundnudki. Mõtlesin, et kui keegi teine kooli lõpetab, siis olen kade, et miks temal nii palju õnnitlejaid on. Kuid kui ma ise koole lõpetan, on õnnitlejaid sama palju, ja siis ma mõtlen hoopis, et miks nad tulid, ma ei tunne ennast üldse hästi. Kõndisime suurema arvu inimestega mööda Pikka tänavat kesklinnast kaugemale. Mõned meist tahtsid minna suusatama. Täna oli sulailm, mistõttu ma hoiatasin teisi, et nad kanali jääle ei läheks. Kõndisime suuremate vahedega. Aegajalt viskas keegi kedagi lumekuuliga. Võtsin ka lund kätte, kuid ei jaksanud seda visata, vaid see pudenes mul käest samma maha. Keerasime Sõpruse sillale. Kui me oleksime keeranud Sõpruse puiesteele, siis oleksin teadnud, et sealt viib buss kooli suunas, kuid ma ei saanud aru, kuidas me nüüd kooli jõuda kavatseme.
Olin füüsika tunnis. Tuli joonistads silinder. Joonistasin inimese ja tema ümber silindri. Õpetaja tuli ja ütles, et see ei ole silinder. Sellega ma ei olnud nõus. Ma polnud küll joonistanud täpselt, kuid minu arvates ei saanudki veel täpselt õieti joonistada, sest silindri mõõtmeid tuli alles välja arvutama hakata. Olin saksa keele tunnis. Loeti ette sõnu, milles oli ä-täht ja seda hääldati ka ä. Ütlesin, et saksa ä-d ju ei hääldata ä. Mulle vaieldi vastu, et me just praegu õpime, et kui ä ja r on kõrvuti, siis hääldatakse ikkagi ä. Tuli minu kord lauseid moodustada. Vaatasin selleks reegleid Eriku vihikust. Vaatasin vale reeglit. Õpetaja ütles, et me ei ole seda veel õppinud. Ta rääkis, et mõned andekad nagu Artur mõtlesid asja ise välja, mistõttu ta paneb mulle veerandi nelja. Muidu oleks ta vähem pannud. Aga mulle tundus, et ta lisas, et täna saan ikkagi kahe. Avastasin, et mul pole suvest saadik meeles olnud sulatatud juustu ära süia. Kui seda emale ütlesin, tahtis ema, et ma selle ära viskaks. Mul oli kahju juustust ilma jääda, mistõttu ma seda siiski maitsesin. See ei olnud enam nii hea nagu võinuks olla, kuid tundus, et kõlbab siiski süia. Siis nägin, et olen juba varem saanud vastuse, milles asi on - minu sisestatud andmete peale oli masin vastanud, et ükskisikuid ei saa fašiseerida, seda saab teha ainult 16 tähtsama organisatsioniga. Mõtlesin proovida masinale selleks ülesannet anda. Mul oli tops, mille peale oli kirjutatud "RASSISM". Selle omamise eest oleks võidud mind rassistiks tembeldada, kuid selle peale ma oleks vastanud, et mingil teemal millegi omamine ei tähenda veel, et ollakse ise samasugune.
Teises unenäos lendas üle linna vaenlase lennuk. Hakkasime varju tõmbuma, aga siis selgus, et pommitamist ei tulegi. Mina, Klaus ja Tõnu olime näo järgi meie ise, aga nimede järgi tippmaletajad. Klaus oli varjendisse tõmbumise eest saanud ajutise võistluskeelu ja tema reitingut oli 100 punkti langetatud, kuid nüüd võistluskeeld tühistati ja endine reiting taastati. Kaks tükki meist said õiguse omavaheliseks MM revanšmatšiks, kuigi sellele polnud eelnenud MM matši. Keegi meist sai kolmandana suurmeistriks, ilma et ta oleks pidanud selle jaoks mängima. Mõtlesin, et see võib tekitada probleeme, et Klaus on suurmeister, kui ta alles hiljuti kaotas järguta vastasele. Neljast kohalolevast mängijast kõige tugevam tundus olevat Ameerika mängija. Ootasin, kas ta hakkab turniiril mängima kogu aeg endanimelist rünnakut.
Üks väliseesti maletaja rääkis, et ta oleks saanud noorena peaaegu elukutseliseks maletajaks, kuid siis läks tal ühel turniiril halvasti. Järgnevalt kaotas ta ka matši Šveitsi meistri tiitlile. Seejärel ei hakanud keegi talle ütlema, et mängi siis arvutiga. Nüüd oli ta tulnud mängima minuga samal turniiril. Turniiri avamiseks üks kohaletulnu esitas ühe laulu. Seejärel ütles ta, et me teeksime midagi, mis minu jaoks oli ebameeldiv ja mida ma ei kavatsenud teha. Ta põhjendas ettepanekut sellega, et minu vanavanaema raamatus olevat ka selles stiilis luuletusi. Ütlesin, et ma tean, et vanavanaema raamatus selliseid luuletusi ei ole. Seal oli ainult kolm luuletust. Võibolla ta mõtles mõnda muud raamatut. Öeldi veel, et me sellel turniiril arve pähe ei õpiks. Vastasin, et arve ei pea pähe õppima, vaid need jäävad lihtsalt meelde. Õpetaja Kalme ütles, et kui tema koolis käis, ei pidanud ta arve tähtsaks. Üks poiss ütles, et ta kunagi poos ennast selle ruumi akna külge välisseinale. Imestati, et ta siis üldse elus on. Võtsin mängimiseks koha sisse. Ma ei olnud rahul, et nuppudeks on pandud saiakesed. Vastane vahetas veel nende kohti. Selgus, et sellel turniiril seisneb mäng selles, et võisteldakse, kes sööb oma saiakesed rutem ära. Hakkasin küll sööma, kuid teadsin, et kiirsöömises ei ole mul mingit võidulootust.
See oli vist Helina, kes lõpetas täna kooli. Sel puhul pidi toimuma tema auks pidu, kuhu oli minemas igasugu inimesi, kes kõik veel üksteist ei tundnudki. Mõtlesin, et kui keegi teine kooli lõpetab, siis olen kade, et miks temal nii palju õnnitlejaid on. Kuid kui ma ise koole lõpetan, on õnnitlejaid sama palju, ja siis ma mõtlen hoopis, et miks nad tulid, ma ei tunne ennast üldse hästi. Kõndisime suurema arvu inimestega mööda Pikka tänavat kesklinnast kaugemale. Mõned meist tahtsid minna suusatama. Täna oli sulailm, mistõttu ma hoiatasin teisi, et nad kanali jääle ei läheks. Kõndisime suuremate vahedega. Aegajalt viskas keegi kedagi lumekuuliga. Võtsin ka lund kätte, kuid ei jaksanud seda visata, vaid see pudenes mul käest samma maha. Keerasime Sõpruse sillale. Kui me oleksime keeranud Sõpruse puiesteele, siis oleksin teadnud, et sealt viib buss kooli suunas, kuid ma ei saanud aru, kuidas me nüüd kooli jõuda kavatseme.
Olin füüsika tunnis. Tuli joonistads silinder. Joonistasin inimese ja tema ümber silindri. Õpetaja tuli ja ütles, et see ei ole silinder. Sellega ma ei olnud nõus. Ma polnud küll joonistanud täpselt, kuid minu arvates ei saanudki veel täpselt õieti joonistada, sest silindri mõõtmeid tuli alles välja arvutama hakata. Olin saksa keele tunnis. Loeti ette sõnu, milles oli ä-täht ja seda hääldati ka ä. Ütlesin, et saksa ä-d ju ei hääldata ä. Mulle vaieldi vastu, et me just praegu õpime, et kui ä ja r on kõrvuti, siis hääldatakse ikkagi ä. Tuli minu kord lauseid moodustada. Vaatasin selleks reegleid Eriku vihikust. Vaatasin vale reeglit. Õpetaja ütles, et me ei ole seda veel õppinud. Ta rääkis, et mõned andekad nagu Artur mõtlesid asja ise välja, mistõttu ta paneb mulle veerandi nelja. Muidu oleks ta vähem pannud. Aga mulle tundus, et ta lisas, et täna saan ikkagi kahe. Avastasin, et mul pole suvest saadik meeles olnud sulatatud juustu ära süia. Kui seda emale ütlesin, tahtis ema, et ma selle ära viskaks. Mul oli kahju juustust ilma jääda, mistõttu ma seda siiski maitsesin. See ei olnud enam nii hea nagu võinuks olla, kuid tundus, et kõlbab siiski süia. Siis nägin, et olen juba varem saanud vastuse, milles asi on - minu sisestatud andmete peale oli masin vastanud, et ükskisikuid ei saa fašiseerida, seda saab teha ainult 16 tähtsama organisatsioniga. Mõtlesin proovida masinale selleks ülesannet anda. Mul oli tops, mille peale oli kirjutatud "RASSISM". Selle omamise eest oleks võidud mind rassistiks tembeldada, kuid selle peale ma oleks vastanud, et mingil teemal millegi omamine ei tähenda veel, et ollakse ise samasugune.
Tellimine:
Postitused (Atom)