Hunnik unenägusid

Nägin unes, et olin koos Aafrika naistega Aafrika metsas. Tundus, et keegi paneb metsa eemalt põlema. Nüüd ei teadnud täpselt, mida õnnestub ette võtta. Siis olin hoopis Paides küdeva ahju ees. Enne Tartusse sõitmiseks auto peale minekut viskasin ahju ühe määritud paberi. Kui see põles, hakkas ahjust tulema halba lõhna. Kui hakkasime autosse istuma, tuli meile järgi Paide vanaema, kes ütles, et Klaus on tema ahju katki kütnud. Ta ütles, et nüüd on tema maja samasugune nagu meie korter. Olin kindel, et tegelikult läks ahi katki selle paberi tulle viskamise pärast. Lohutuseks oli vaid see, et ahi asus toas, mida nagunii alati köetud ei olnud. Mõtlesin või rääkisin, et olin arvanud, et olen Aafrikas ja teen kõike mängult, aga nüüd tuleb välja, et olin Euroopas ja tehtul on reaalsed tagajärjed. Läksime vaatama, mis on täpselt juhtunud. Leidsime ühe lagunenud maja, kuid see oli üks teine maja ja oli ka varem lagunenud olnud. Seejärel leidsime ka vanaema ahju. Nihutasime sellel ühe kivi paika, misjärel ahi oligi jälle terve.

Teises unenäos lendas üle linna vaenlase lennuk. Hakkasime varju tõmbuma, aga siis selgus, et pommitamist ei tulegi. Mina, Klaus ja Tõnu olime näo järgi meie ise, aga nimede järgi tippmaletajad. Klaus oli varjendisse tõmbumise eest saanud ajutise võistluskeelu ja tema reitingut oli 100 punkti langetatud, kuid nüüd võistluskeeld tühistati ja endine reiting taastati. Kaks tükki meist said õiguse omavaheliseks MM revanšmatšiks, kuigi sellele polnud eelnenud MM matši. Keegi meist sai kolmandana suurmeistriks, ilma et ta oleks pidanud selle jaoks mängima. Mõtlesin, et see võib tekitada probleeme, et Klaus on suurmeister, kui ta alles hiljuti kaotas järguta vastasele. Neljast kohalolevast mängijast kõige tugevam tundus olevat Ameerika mängija. Ootasin, kas ta hakkab turniiril mängima kogu aeg endanimelist rünnakut.

Üks väliseesti maletaja rääkis, et ta oleks saanud noorena peaaegu elukutseliseks maletajaks, kuid siis läks tal ühel turniiril halvasti. Järgnevalt kaotas ta ka matši Šveitsi meistri tiitlile. Seejärel ei hakanud keegi talle ütlema, et mängi siis arvutiga. Nüüd oli ta tulnud mängima minuga samal turniiril. Turniiri avamiseks üks kohaletulnu esitas ühe laulu. Seejärel ütles ta, et me teeksime midagi, mis minu jaoks oli ebameeldiv ja mida ma ei kavatsenud teha. Ta põhjendas ettepanekut sellega, et minu vanavanaema raamatus olevat ka selles stiilis luuletusi. Ütlesin, et ma tean, et vanavanaema raamatus selliseid luuletusi ei ole. Seal oli ainult kolm luuletust. Võibolla ta mõtles mõnda muud raamatut. Öeldi veel, et me sellel turniiril arve pähe ei õpiks. Vastasin, et arve ei pea pähe õppima, vaid need jäävad lihtsalt meelde. Õpetaja Kalme ütles, et kui tema koolis käis, ei pidanud ta arve tähtsaks. Üks poiss ütles, et ta kunagi poos ennast selle ruumi akna külge välisseinale. Imestati, et ta siis üldse elus on. Võtsin mängimiseks koha sisse. Ma ei olnud rahul, et nuppudeks on pandud saiakesed. Vastane vahetas veel nende kohti. Selgus, et sellel turniiril seisneb mäng selles, et võisteldakse, kes sööb oma saiakesed rutem ära. Hakkasin küll sööma, kuid teadsin, et kiirsöömises ei ole mul mingit võidulootust.

See oli vist Helina, kes lõpetas täna kooli. Sel puhul pidi toimuma tema auks pidu, kuhu oli minemas igasugu inimesi, kes kõik veel üksteist ei tundnudki. Mõtlesin, et kui keegi teine kooli lõpetab, siis olen kade, et miks temal nii palju õnnitlejaid on. Kuid kui ma ise koole lõpetan, on õnnitlejaid sama palju, ja siis ma mõtlen hoopis, et miks nad tulid, ma ei tunne ennast üldse hästi. Kõndisime suurema arvu inimestega mööda Pikka tänavat kesklinnast kaugemale. Mõned meist tahtsid minna suusatama. Täna oli sulailm, mistõttu ma hoiatasin teisi, et nad kanali jääle ei läheks. Kõndisime suuremate vahedega. Aegajalt viskas keegi kedagi lumekuuliga. Võtsin ka lund kätte, kuid ei jaksanud seda visata, vaid see pudenes mul käest samma maha. Keerasime Sõpruse sillale. Kui me oleksime keeranud Sõpruse puiesteele, siis oleksin teadnud, et sealt viib buss kooli suunas, kuid ma ei saanud aru, kuidas me nüüd kooli jõuda kavatseme.

Olin füüsika tunnis. Tuli joonistads silinder. Joonistasin inimese ja tema ümber silindri. Õpetaja tuli ja ütles, et see ei ole silinder. Sellega ma ei olnud nõus. Ma polnud küll joonistanud täpselt, kuid minu arvates ei saanudki veel täpselt õieti joonistada, sest silindri mõõtmeid tuli alles välja arvutama hakata. Olin saksa keele tunnis. Loeti ette sõnu, milles oli ä-täht ja seda hääldati ka ä. Ütlesin, et saksa ä-d ju ei hääldata ä. Mulle vaieldi vastu, et me just praegu õpime, et kui ä ja r on kõrvuti, siis hääldatakse ikkagi ä. Tuli minu kord lauseid moodustada. Vaatasin selleks reegleid Eriku vihikust. Vaatasin vale reeglit. Õpetaja ütles, et me ei ole seda veel õppinud. Ta rääkis, et mõned andekad nagu Artur mõtlesid asja ise välja, mistõttu ta paneb mulle veerandi nelja. Muidu oleks ta vähem pannud. Aga mulle tundus, et ta lisas, et täna saan ikkagi kahe. Avastasin, et mul pole suvest saadik meeles olnud sulatatud juustu ära süia. Kui seda emale ütlesin, tahtis ema, et ma selle ära viskaks. Mul oli kahju juustust ilma jääda, mistõttu ma seda siiski maitsesin. See ei olnud enam nii hea nagu võinuks olla, kuid tundus, et kõlbab siiski süia. Siis nägin, et olen juba varem saanud vastuse, milles asi on - minu sisestatud andmete peale oli masin vastanud, et ükskisikuid ei saa fašiseerida, seda saab teha ainult 16 tähtsama organisatsioniga. Mõtlesin proovida masinale selleks ülesannet anda. Mul oli tops, mille peale oli kirjutatud "RASSISM". Selle omamise eest oleks võidud mind rassistiks tembeldada, kuid selle peale ma oleks vastanud, et mingil teemal millegi omamine ei tähenda veel, et ollakse ise samasugune.