Leping laevaga

Nägin unes, et kaks meest läksid Emajõkke ujuma. Nende peade kohale sõitis laev, nii et neil oli raske veest välja pääseda. Välja saamiseks hakati nendega sõlmima lepingut. Lepingusse pandi punkt, et need mehed moodustavad ühe üksuse ja ülejäänud laev teise. Kuningas-kapten tahtis lepingut juba kehtivaks kuulutada, aga tegelikult ei olnud seda veel alla kirjutatud. Ujujad ütlesid, et nad tahavad, et oleks nii nagu Hitleri ajal, kus kapital välja läks. Sellele vaieldi vastu, et on kirjutatud just, et Hitleri ajal toimus kapitali rünnak.

Teises unenäos avaldati "Postimehes" lugejakiri, mille autor ütles lõpetuseks, et ta pole varem ajalehes kirjutanud ega ajalooraamatuid kritiseerinud. See oli tüüpiline, et inimene arvas, et ajaloraamatuid peab just kritiseerima. Imestama pani mind, miks ta oli kindel, et tema kiri avaldatakse. Kirja autor oli siin ja hakkas mult küsima, milline Nõukogude aegne Tartu tänavanimi vastab millisele praegusele. Ma ei mäletanud, aga tegin pakkumisi. Meie arvamused ei langenud kokku. Hakkasin mõtlema, et teeharude tänavateks jagunemist on vist ka muudetud. Sõitsin koos Hennuga mootorrattaga kodu poole. Mina istusin tagaistmel. Minu käes olev käepide oli viltu, mis võis kogu mootorratta tagaratta kaudu viltu vedada. Henn ütles, et siin pole täbavasilte, ta peab need ise üles panema. Mina ütlesin, et ei tohi ükskõik millist tänavasilti panna, sest see on kõrgemal pool juba otsustatud, mis tänav siin on.

Kaardil oli kaks saareriiki, mille vahel ähvardas puhkeda sõda nende vahel asuva väiksema saare pärast. Ühele saartest tulid kaitseks ette Ameerika Ühendriigid, vahetades niimoodi asukohta. Ameerikale vastukaaluks tuli teise saare ette Venemaa. Nüüd ei teadnud, kas Ameerika ja Venemaa vahel puhkeb tuumasõda. Nad võisid ka mitte sõdima hakata, piirduda tulevahetusega või visata ainult mõned tuumapommid kõikide asemel. Mulle hakkas tunduma, et suurriikide territooriumist on siiski kohale tulnud vaid osa ja nende suurem osa asub endiselt mujal.

Olime vanaema pool ja vaatamsime televiisorist lastefilmi. Toomas ütles lapsnäitleja kohta, et see on sama, kes ühes teises filmis. Pille ütles selle peale, et Toomas tunneb selle näitleja kohe ära. Mina ütlesin ühe täiskasvanud näitleja kohta, et ma olen teda vist varem näinud. Selle peale öeldi kohe, mis on selle näitleja nimi. Toomas ütles, et ta tahab hoopis teiselt kanalilt vaadata filmi "Pilte tuumasõjast". Isa ütles selle peale, et see oleks sama hea kui hukkamist vaadata. Mina ütlesin, et see on hullem kui hukkamist vaadata. Aga hakkasin mõtlema, et võibolla on siiski kasulik teada saada, millised ohud on olemas.

Vaatasin ajalookaarte. Riigid tekkisid ja kadusid. Mõnda polnud isegi välja joonistatud, vaid ainult tema nimi üle teiste kirjutatud. Järeldus oli, et kõigil aegadel on toimunud pidev sõdimine. Ütlesin, et kui Vene väed Gruusiasse lähevad, siis tulevad nad sealt välja ka. Venemaa esindaja ähvardas mulle sellise jutu eest midagi kurja teha. Mõtlesin, et teeks silmad lahti ja vaataks, kas ta seda tõesti teeb. Ütlesin veel, et kui Gruusia Vene väed välja lööb, siis toob see Gruusiasse rohkem turiste.

Olin muusikaõpetuse tunnis. Toimus noodiõpetuse kontrolltöö. Ma olin noodiõpetuse ära unustanud. Mõtlesin, et selle kontrolltöö eest saan kahe, varasemast on mul viis ja üks, seega saan veerandi kokku kolme. Varem olin ma noodiõpetuses saanud paremaid hindeid kui laulmise eest. Noodid ei öelnud mulle siiski, millisele helile nad vastavad. Mõtlesin, et võibolla on minu viga, et ma pole muusika kuulamise ajal noote vaadanud ja püüdnud seostest aru saada. Õpetaja M. Laar tuli ja aitas mul natuke asju meelde tuletada. Sain nüüd selgeks, et taktimõõt on see, mis noodiks oleva hariliku murruga läbi korrutades peab andma kindla arvu. Siit sai teisi asju ka edasi tuletada, aga kõike ma siiski ei osanud. Tööd tuli ära anda. Olin kirjutanud väikse formaadiga siniste kaantega märkmikusse. See oli mul kinni läinud. Kontrolltöö ette näitamiseks tahtsin märkmikku uuesti õige koha pealt avada, aga ei leidnud seda kohta kuidagi. Ma ei olnudki kirjutanud muusikaõpetuse märkmikusse, vaid sellisesse, kuhu olin kirjutanud peamiselt ilusaid lugusid. Mõtlesin, et võiksin õpetajale öelda, et ta võiks mulle selle eest kõrgema hinde panna, et ma kirjutan laulusõnu. Vaatasin kogu märkmiku läbi, aga kontrolltööd ei leidnudki. Siis nägin, et mul on kaasas veel kaks siniste kaantega märkmikku. Arvasin, et üks neist on muusikaõpetuse oma, aga kui ma sellest otsima hakkasin, siis ma sealt ka midagi ei leidnud.