Ühest luuleraamatust

Sellest luuleraamatust olen praeguseks jõudnud läbi lugeda kolm luuletust, aga lugesin neid mitu korda. Kõigest ei saanud aru. Esimeses luuletuses oli öeldud, et kodutuul on üks hea asi, aga ma ei teadnud, kas kodutuul puhub kodust võõrsile või võõrsilt koju. Teises luuletuses maeti mustad teod peenrasse. Mõtlesin, et kui nad maetaks surnuaiale või prügimäele, siis oleks see neist lahti saamiseks. Aga kas peenrasse matmine ei tähenda hoopis seda, et loodetakse, et nad ühel päeval vilja kannavad? Kolmanda luuletuse puhul imestasin, et varesed naeravad õhukeselt riides oleva inimese üle, kuigi neil ei ole endal üldse riideid. Aga lahendus on vist selles, et nende suled on nii paksud, nagu kannaksid nad pakse riideid.