Unenäod kirjade ja Piirissaarega

Nägin unes, et avasin vana kamba vihiku. Selle vahelt leidsin kaks 500-kroonist. Need olid nii luitunud, et oli kahtlane, kas nad veel kehtivad. Vihikust mõtlesin kirjutada Fantoomide Ühingu liikmete nummerdatud kirjad ühte e-maili, mille oleksin saatnud ühiselt kirjade autoritele Kerstinile, Klausile ja Tõnule. Teistele ühingu liikmetele ma poleks saatma hakanud. Ja e-maili poleks ma pannud neid kirju, mis ma olin Kerstiniga ümbrikus vahetanud, samuti mitte neid, mis ma vahetasin Kristeriga tundide ajal. Mõtlesin, et pärast e-maili saatmist võib tekkida halb enesetunne. Läksin Peeter Oleski maja ukse taha, et talle ka neid kirju näidata. Oli hommik. Olesk pidi varsti majast välja tulema, et tööle minna. Seda oodates panin tema uksele kaks tabalukku juurde. Kõrvalaia väraval oli silt "KURI KOER", aga koera ei olnud näha. Kui Olesk välja tuli, siis nägin, et ta on nii vana, et piirdusin teretamisega, hakkamata kirju näitama. Olesk istus autosse, mina kõndisin minema, isa jäi maja ette seisma.

Henn, Tõnu ja veel mõned olid paadimatkal. Henn jõudis mulle tänaval järgi ja rääkis pettunult, et teised võtsid nii palju asju kaasa, et tema ei jaksa sõuda, ise ta võttis küll vähem. Mängisime ühte mängu. Läksime söögiasutusse, kus koletisel sündisid pojad, kes kasvasid kiiresti järjest suuremaks. Eelmises kohas olime koletisest jagu saanud, aga nüüd ei õnnestunud midagi ette võtta. Lõpuks anti meile mõista, et siit peame lihtsalt võimalikult kiiresti põgenema. Me saime kaasa protokolle malepartiidest, mida me olime mängult mänginud. Ütlesin, et mina endale omistatavaid partiisid alles ei hoia, et ei arvataks, nagu oleksin ma need päriselt mänginud.

Lauri K. soovis, et ma läheks ühele üritusele, hüiaks seal pärast hümni lõppu: "Elagu Eesti sport!" ja lööks tema üles tõstetud peo vastu plaksu, et kogu kokkukogunenud rahvas plaksutama hakkaks. Nii pidi sündima uus traditsioon. Mõtlesin, et tõenäoliselt hakkavad inimesed juba enne plaksutama kui ma seda teha jõuan. Ja oli ka oht, et kui ma püian seda teha neist varem, teen seda liiga vara, ajal, kui hümnis on paus, kuid see pole tegelikult veel läbi. Hakkasin kõndima justkui õhus hõljudes. Võis tunduda, nagu ma ei toetuks üldse maapinnale, aga tegelikult oli asi seletatav sellega, et toetusin rohukõrtele. Ütlesin Tõnule, et kõnnin nii, nagu tema teeb ainult unenägudes.

Olin vahepeal koolist puudunud. Sel ajal oli antud ülesanne üks raamat läbi lugeda. Sander kirjutas mulle nüüd selle pealkirja üles. Ta kirjutas mulle eestikeelse variandi, aga ise ta kavatses lugeda ingliskeelset originaali. Pidin andma õpetajale oma vihiku. Enne korjasin sealt lahtised lehed vahelt välja. Need olid juba hinnatud kontrolltööd. Nende eest olin saanud erinevaid hindeid - paremate eest kuusi ja seitsmeid, halvemate eest kahtesid ja ühtesid. Et seadus ei lubanud viiest kõrgemaid hindeid panna, olid klassipäevikusse kirjutatud neist ainult kahed ja ühed. Õpetaja Volmer ütles, et jaanuarist alates meil rohkem kooli ei ole, sest me peame hakkama valmistuma lõpueksamiteks. Ütlesin, et mina ei pea lõpueksameid tegema, sest ükskord ma juba lõpetasin keskkooli. Mõtlesin, et nüüd teised jahmatasid, sest neile hakkas kohale jõudma, et tegemist on nende unenäoga.

Piirissaarel oli alati kasvatatud sibulaid, kuid nüüd ei õnnestunud neid enam üldse müia. Sibulad visati kilekottides saare keskel olevasse järve. Mõtlesin, et viskaks nad vähemalt ilma kilekotita, sest kile ei lagune kunagi. Saare elanikud rääkisid, et nad ei tea, kust sellesse järve vesi sisse voolab ega kust sealt vesi välja voolab. Nad rääkisid, et varem nad olid järvest püüdnud ka kala, aga nüüd seal enam ei ole kala. Mõtlesin, et see pole mingi ime, kui nad on vee sibulatega ära mürgitanud. Nad rääkisid, et saarel ei käi ka turiste. Selle üle ma imestasin, sest olin ikka paaril korral kuulnud, kuidas keegi Piirissaarel on käinud. Majanduslike raskuste tõttu kolis Piirissaarelt iga päev ära 16 inimest. Saare probleemide lahendamiseks pidin mina ühe sealse tüdrukuga abielluma, et vähemalt tema ära ei koliks. Mulle see tüdruk eriti ei meeldinud, aga kuna teine kandidaat ei olnud nõus temaga abielluma, siis ei jäänud muud üle, kui et seda pidin tegema mina. Küsisin tüdrukult, kas me hakkame kohe esimesel päeval koos elama. Ta ei vastanud. Taipasin, et esimene päev ei ole vist kohalike kommetega kooskõlas. Ütlesin, et suurt vahet ei ole, millal. Siis mulle tuli meelde, et minu jaoks pidi hoopis keegi teine tähtsam olema.