Petseri

Nägin unes, et Tõnu oli pärast õigusteadust õppinud ülikoolis veel ajalugu. Kuigi tema hinded olid minu omadest madalamad, teatas ta nüüd, et ta lõpetas selle minust aasta kiiremini - nelja aastaga. Ja ta ütles, et ta lõpetab magistrantuuri ka kahe aastaga. Sinna ta oli just astumas. Pille vaidles talle vastu, et ta ei saa magistrantuuri ühe aastaga lõpetada, sest esimesel aastal on seminarid ja enne nende läbimist ei ole võimalik lõpetada. Tõnu istus arvuti taha ja avastas, et me oleme seal midagi vahepeal ära rikkunud. Oli olemas venekeelne võrguajaleht, mille lõpus olid viited teistele ajalehtedele, sealhulgas minu blogile. Selles vene lehes avaldati muuhulgas mind mõnitavaid luuletusi. Olin Petseris. Mõtlesin, et välismaal käimise juures on kõige parem see, et näeb teisi tuttavaid eestlasi. Praegu oli ka mõnda näha. Arvatavasti on kõigil inimestel nii palju tuttavaid. Et Petseri pidi tegelikult olema Eesti osa, peksin kaikaga kloostrist välja kõik, kes ei olnud eestlased. Siis mõtlesin, et kuigi Petseri peab olema Eesti riigi osa, võivad venelased öelda, et see on põline nende rahva asuala. Seetõttu otsustasin, et kui venelased tagasi tulevad, lasen nad sisse, kui nad korralikult käituvad. Vaatasin malepartii üleskirjutust, mille olin kunagi ühe vene maletajaga mänginud. Ta oli ise ka praegu siin. Olin kirjutanud üles tema kommentaarid, kuid ei olnud mängu ise analüüsinud. See venelane mängis küll malet hästi, kuid rohkem tegeles musta äriga. Mind tulistati selja tagant kolm korda. Aga ettevaatuse mõttes olin eelnevalt pea madalamale lasknud, nii et kuulid lendasid üle pea. Tegemist oli Tartu Lossi tänava auditooriumiga. Siin toimus üritus, kus Raun kogus allkirju kahele üleskutsele. Ta kuulutas välja võidu ja kummagi allkirjalehe enda kätte jõudmise puhul riputas otsapidi tahvli kõrvale sinimustvalge lipuriide. Kuigi ma olin ka allkirja andnud, olin seda tegelikult teinud vastumeelselt. Siis lasi Raun rahval skandeerida. Mina selles ei osalenud, sest mulle ei meeldinud. Olin inglise keele tunnis. Anti tagasi töövihikud, kus oli tulnud täita lünkharjutust. Kuigi kaks kolmandikku lünkadest olin täitnud õieti, oli õpetaja pannud mulle kahe. Mõtlesin, et males piisab võiduks sellest, kui teen ühe kolmandiku käike õieti. Ütlesin õpetajale, et kingin selle töövihiku talle, sest mul ei ole seda vaja, kui enamuse õigete vastuste korral saab kahe. Õpetaja ütles, et siis ei oska ma lõpueksamit teha. Vaidlesin vastu, et mul on lõpueksam juba tehtud. Kui ta ei usu, siis mõelgu, mis aasta praegu juba on. Hakkasin mõtlema, et võibolla teen ma valesti, kui ma juba omandatut pidevalt üle ei korda. Helen ütles õpetajale, et kahe kolmandiku õigete vastustega võiks kolme panna. Keegi teine ütles, et isegi nelja. Öeldi veel, et Peep vastab kahe erineva võimaliku vastuse korral neid üle ühe, et pooled täppi läheksid. Mõtlesin, et sellest õpetaja ongi nii range hindamissüsteemi tarvitusele võtnud, et kahe erineva vastuse korral on muidu niimoodi petmine võimalik. Aga selles harjutuses sai lünkadesse panna rohkem erinevaid asju. Seejärel olin jälle tänaval. Kuskilt kostis tulistamist. Seda tegid Venemaa agendid. Oli oodata, et nad tahavad ka mind maha lasta. Olin vist Tallinnas. Mõtlesin, et juhtub nii, et mind tuleb maha laskma Venemaa agent, kellel on taskus kaks laetud revolvit ja veel laskemoona. Ta tulistab minu pihta, aga laseb esimese lasu mööda. Mul on taskus üks laetud revolver. Sellega tulistan talle kulmude vahele, enne kui ta jõuab järgmise lasu teha. Kohe ei saa tõestada, kes mahalastu on, sest ta on meelega tulnud ilma dokumentideta. Turvakaamerad filmivad seda tulevahetust, ja ajalehe esiküljele pannakse foto, kus mõlemad hoiavad väljasirutatud käes revolvrit. Võibolla saan siiski kõrva haavata. Või käe servast, mis muudab just käe täpseks ja võimaldabki agent ühe lasuga maha lasta. Või teen ettevaatuse mõttes teise lasu veel. Lähen kunagi hiljem ühe poliitilise organisatsiooni koosolekule. Seal laseb kaitsepolitsei esindaja organisatsiooni liikmetel oma mõtetest rääkida. Võibolla on kaitsepolitsei esindaja seejuures tegelikult vaenlase agent. Kõrvalruumis toimub plahvatus. Selles ei saa keegi kannatada, sest ruum on tühi, aga selle organisatsiooni koosolekud on seni toimunud just seal ruumis. Alles sel korral mindi uude ruumi, et rohkem rahvast ära mahuks. Koristaja tunnistab üles, et pommi pani tema. Ta tegi seda sellepärast, et Vene saadik oli seda talt nõudnud. Aga koristaja oligi meile uut ruumi soovitanud, et me tegelikult selles plahvatuses kannatada ei saaks. Kui kohtuprotsess kohtuniku üle lõppeb, saadetakse Venemaa saadik maalt välja. Võibolla katkestatakse isegi diplomaatilised suhted.