Lugu lugemisest

Loen ühte raamatut. Tähed roomavad järgmisele leheküljele. Seal nad muudavad kuju ja järjekorda. Autorit ei ole näha. Helistan autorile. Küsin, mida ta oma raamatuga öelda tahtis. Ta vastab, et see raamat on juba vananenud, ma olevat ajast maha jäänud. Ta on vahepeal mitu uut raamatut kirjutanud. Küsin, kust neid saab. Ta ütleb, et kõik on läbi müüdud. Heade autorite raamatud müüdavat kiiresti läbi, mitte nagu minu omad. Küsin, kas nende kohta arvustusi on ilmunud. Ta vastab, et mina peaksin neid arvustama. Ma peaks need raamatud raamatukogust võtma, kirjutama korraliku positiivse arvustuse ja otsima väljaande, mis on nõus selle avaldama. Siis andvat ta mulle vastutasuks autogrammi sellesse raamatusse, mis mul on osta õnnestunud. Ja üldse, tema olevat mulle alati lahkelt nõu andnud. Ütlen, et ma kirjutan parem selle raamatu kohta, mida ma praegu loen. Ta vastab, et ta ei mäleta, kas ta on üldse sellise raamatu kirjutanud. Ja kui see oligi tema, siis oli ta tol ajal keegi teine. Ütlen, et ma mõtlen, kas ma kirjutan midagi. Lõpetan kõne ära. Loen raamatut edasi. Ma ei kuule enam, mis raamatusse kirjutatud on, sest väljast hakkab kostma teine laul. Laulu refrään on: "Sa oled igav nagu raamat."