Lugu udust

Linnale laskub udu, mis nõuab ohvreid. Iga kord, kui udu hajub, leitakse, et inimesi on vähemaks jäänud. Udu tekkimise ajal kuuldakse häält, mis ütleb, mitu ohvrit seekord võetakse. Lõpuks selgub alati, et nii palju inimesi ongi pärast puudu. Vahel on puudu ka natuke rohkem, aga see kirjutatakse selle arvele, et udu varjus teevad kuritöid ka inimesed. Ühel korral jääb kadunuks linnapea poeg. Pärast seda kutsub linnapea üles esitama ettepanekuid, mida ette võtta, et udu rohkem ohvreid ei nõuaks. Keegi teeb ettepaneku linn maha jätta ja teise kohta üles ehitada, sest mujalt selliseid lugusid kuulda ei ole. Linnavalitsus arvab, et selleks ei jätku raha. Teine ettepanek on hakata ohverdama udule loomi, et ta inimesed rahule jätaks. See ettepanek võetakse vastu. Aga järgmist udu ohverdatud loomad ei huvita, vaid ta võtab kaasa veel rohkem inimohvreid, sealhulgas loomade ohverdamise ettepaneku tegija ja ühe linnavalitsuse liikme. Nüüd otsustatakse, et loomi rohkem ei ohverdata, vaid hakatakse ise inimesi ohverdama. Enne uue udu saabumist tapetakse kõige halvemad linna elanikud, et ta paremad rahule jätaks. Sellega jääb udu rahule. Sellest ajast peale kehtib linnas surmanuhtlus ja tegutseb koonduslaager. Kuigi inimesi jääb endiselt teadmata kadunuks, arvatakse nüüd, et selle taga on linnavalitsus, mitte udu. Arvatakse, et küllap need inimesed on ikka ise midagi halba teinud.