Tuligi võõrkeeli

Läksin koolist kodu poole. Järgi jõudis Jürgen I. Ütlesin talle, millist silti ma olin teel näinud. Tema ütles, et sinna oli üks teine asi kirjutatud. Uuesti järgi vaadates selgus, et kirjutatud oli vahepealne asi, mida sai mõlemat moodi tõlgendada. Sõitsime kesklinnast bussiga edasi. Järgmises unenäos läksin kesklinna tagasi. Istusin seal autos ja hakkasin neid erinevaid loetud variante aknaklaasile kirjutama. Siis mõtlesin, et nagu ma ei taha avalikus kohas rääkida, nii ei taha ma ka, et avalikus kohas nähtaks, mis ma kirjutanud olen. Kodus kirjutada oleks teine asi. Vajutasin kustutamisnuppu. Isa ütles väljast, et autoakent ei tohi puhastada. Ta arvas, et ma seda lihtsalt pesen, aga ei näinud, et sinna kirjutamisega olin klaasi sisse vaod vajutanud. Sõitsin koos Klausiga minema. Klaus juhtis. Auto läks ringteel külglibisemisse. Õnneks ei tulnud kedagi vastu. Jõudsime Paide õuele. Seal pahandati Klausiga, nagu ei tohiks ta enam kunagi rooli istuda. Klaus väljus autost ja ronis puu otsa, aga auto jäi aeglaselt edasi sõitma. Algul arvasin, et see peatub sauna vastas, kuid ta läks sauna nurgast mööda. Püüdsin teda käsipidurist peatada.

Rüütel oli mind kutsunud Tallinnasse vastuvõtule. Ta oli saatnud mulle selleks raamatu, kus lõpus oli pool lehekülge mulle suunatud küsimusi. Ma ei teadnud, kas ta kirjutab iga kutsutava jaoks eraldi raamatu või lisab ainult igaühe jaoks erineva lõpu. Mulle mõeldud lõpus oli kirjutatud, mida Rüütel minu ja ühe ajaloolase arvamuste kohta teada on saanud. Rüütel küsis, kas me anname katteta lubadusi ja tahame mässu. Mõtlesin minna sellele vastama, et katteta lubadusi ma ei anna, sest ma ei taha võimu, ja mässu ei pea ma ka õigeks. Ma ei teadnud ainult, kas ma pean kohtuma Rüütliga või äsja tema asemel presidendiks saanud Ansipiga. Võibolla polnud mind kutsutud presidendi vastuvõtule, vaid Rüütli poole koju. Tema kodu asus Kadrioru tänaval. Vaatasin kella, et ma jään juba hiljaks, sest olen alles kodus, aga vastuvõtt algab juba kahe tunni pärast. Mõtlesin, et peaks ette helistama ja küsima, kas mul hilinemise korral on üldse mõtet minna. Kui Meri jäi igale poole hiljaks, siis võiks presidentidel ikkagi olla aega ka selleks puhuks, kui keegi teine hilineb. Küsisin emalt, kas presidendi vastuvõtule minnes peab ülikonna panema. Otsustasin siiski minna tavalisemate riietega. Hakkasin Tallinnasse sõitmiseks särki vahetama. Mõtlesin, et Rüütliga kohtumise puhuks paneks punase särgi, sama moodi nagu Rüütel Ilvesega kohtudes pani kaela kikilipsu. Väljusin Tähtveres asuvast kodust, et minna kesklinna bussipiletit ostma. Tänaval kõndisin korduvalt ühest tüdrukust mööda, vahepeal läks tema uuesti minust mööda. Laial tänaval hakkas üks poiss mööda majaseinu hüppama. Ühe hüppe tegi ta liiga suure. See oligi tema lõpp. Mõtlesin, et hea, et minul poega ei ole, muidu võiks ta samasuguseid hüppeid tegema hakata. Läbi vanalinna kõndides nägin, et inimesed on ilmade jahenemise tõttu juba rohkem riideid selga panema hakanud kui suvel.

Järgmises unenäos lugesin oma luulekogu "Maailmakord". Selles olid luuletused kirjatähtedega sinises pastakakirjas. Lugejad võisid arvata, et olen iga eksemplari eraldi pastakaga kirjutanud, kuid tegelikult oli seda siiski trükikojas paljundatud. Käekiri oli kohati väga raskesti loetav, mis tegi raamatu palju huvitavamaks. Mina lugesin kõik kohad välja, sest tegemist oli minu enda luuletustega, kuid teistele võiski mõni koht arusaamatuks jääda. Nii olid mõlemad minu luulekogud piisavalt segased - "Maailmakord" segase käekirjaga ja "Uneriik" segase sisuga. Jäin lugema ühte luuletust, millest avastasin, et see ei ole mul peas. Lugesin seda mitu korda, iga kord sellest midagi uut avastades. Esimestel kordadel lugesin mõned sõnad valesti. Ühel korral nägin, et olen sõna "Ahvid" kogu luuletuses suure tähega kirjutanud, sellele vastandus üks samuti suure tähega kirjutatud korduv sõna, mis oli ainsuses. Just see ainsus tingis, et mõlemad sõnad on suure tähega. Siis hakkas minuga rääkima president, kelle vastuvõtule ma olin tulnud. Presidendiks oli Ant. Ta küsis mult, mida ma Leninist arvan. Ütlesin, et Lenin pooldas väiksemat tsentralismi, vähemalt sellega võrreldes, mis talle järgnes. President oli rahul, et ma Leninit kiidan. Aga ta ütles lause, millest ma sain algul aru, et mul on sobimatult särk pükstest väljas. Kui hakkasin seda sisse toppima, sain aru, et ta oli öelnud hoopis, et vastuvõtule saabus ka üks naisluuletaja. Tundsin selle luuletaja ära ainult tänu tema nime nimetamisele, nägu oli tal võõras. Varsti saabus veel palju inimesi. Enamus oli kohale tulnud minutipealt. Istuti ümber pikliku laua. Istusin laua otsa kõrvale. Mõtlesin, et võibolla on see presidendi koht. Ütlesin endast järgmisele mehele, et ta annaks mulle märku, kui ma vale koha peal istun. Ta vastas midagi ebamäärast. Varsti nihkus ta üks koht edasi. Enamus saabunuid tundusid olevat ajakirjanikud. Kogunemist nimetati vist pressinõukoguks. Filmija ütles mulle, et ma jala laua alla paneksin. Mõtlesin, et võibolla kutsuti mind siia selleks, et näidata rahvale televiisoris, et eurovastased näevad halvad välja. Pressinõukokku kutsuti vist iga kord erinevad inimesed. Siiski võidi mind ka järgmistel kordadel kutsuma hakata. Kunagi oli siia kutsutud ka Kulbokki, kuid teda ma ei saanud enda asemel saata, sest talt juba ükskord küsiti, mis ajalehte ta esindab. Siis ta vastas, et "Via Regiat", aga seda pole tegelikult olemas. Koosoleku alustuseks küsiti nüüd, mis keeltes me räägime, kas vene keeles ka. Vastasin vene keeles, et vene keeles ma võin kuulata. Selle peale hakkasid minu vastas ja laua otsas istuja naerma. Ma ei saanud aru, kas nad naeravad seda, et ma vene keeles ei räägi või koguni selle üle, et ma võisin mõne häälikuga eksida. Minu kõrvale laua küljele oli vahepeal istunud uus mees, kes oli paks ja suhteliselt vana. Ta hakkas mulle loetlema võõrkeeli, nimetades iga keelt selle keele enda sõnaga. Algul arvasin, et ta tahab öelda, et tema oskab kõiki neid keeli, aga siis tundus, et ta tahab öelda, et on keegi, kes neid keeli ei oska. Ta lõpetas inglise keeles, et see inimene on väga kuulus, aga keeltes "irr dumb" ehk väga rumal. Vastasin inglise keeles, et nagu Napoleon. Mees vastas võõrkeeles midagi, millest võis aru saada, et Napoleon hakkas keeli õppima või et ta ei tahtnud neid õppida. Ta küsis mult juba eesti keeles, kas ma ühe nimepidi nimetatud autori raamatut olen lugenud. Küsisin, mis autori, sest nimi oli mulle võõras. Siis mulle tundus, et ma vist taipasin. Ütlesin, et sain Rüütlilt alles eile ühe raamatu. Teised kohalolejad tundusid olevat selle varem saanud. Mees küsis, kuidas ma siia sattusin. Vastasin, et mind kutsuti. Selle peale ta rääkis, et ta nägi minu isa Ida-Virumaal siidsärgiga. Tundus, et mees teeb isa nägemist erilise sündmusena näidates nalja selle üle, et ma ei tunne ära, et ta on keegi ministritest. Nalja pärast tegin vastu, nagu ma oleksin isa siidsärgiga Ida-Virumaal nägemise üle väga imestunud. Kui mees veel millestki edasi rääkis, siis sosistasin talle, et teised kohalolijad küsivad enne rääkima hakkamist selleks mandaadi tõstmisega luba. Nägin laual sedeleid, mille eest maksti kohalesõitnutele majutusraha. Algul arvasin, et mina sellist sedelit ei saa, kuid siis selgus, et mulle on ka selline ette nähtud. Järgnes veel lühike unenägu, kus olin endiselt seal ruumis ja nägin laual väikseid valimisplakateid, mis ütlesid erinevate kandidaatide kohta, et seda me enam ei vali.