Nägin unes, et ma kirjutasin enda elust ühte raamatut, kuhu panin aegajalt kirja asjad mõne perioodi kohta, kuid need perioodid, mil ma ei kirjutanud, jätsin vahele. Nüüd oli mul esimest korda ka pooleli oleva peatüki kirjutamisse vaheaeg sisse tulnud. Mulle tuli meelde, et üks minu klassi tüdruk ei lubanud ükskord Sandril kohvikus endaga samasse lauda istuda. See ajas mind nüüd nii vihale, et ma lõin konstruktorist maja puruks. Mina ja Henn maalisime pilte. Ma maalisin üle koha, mida olin juba vahepeal lõpetatuks pidanud. Kui pilt valmis sai, vaatasin seda vastu valgust. Nägin asju, mis olid pildil varem olnud, aga mille ma olin uue värviga katnud. Praegu üle tehtud koht oli esialgu tehtud kiirete pintslitõmmetega, sest selle koha peal oli kujutatud plahvatust, mistõttu tahtsin, et pintslitõmbed liikumise kiirust edasi annaksid. Viisime oma valminud pildid suurde tuppa klaasi taha. Henn ja ema kritiseerisid minu pilti. Selle peale sain vihaseks ja hakkasin sülitama. Aga võtsin oma pildi klaasi tagant uuesti ära, öeldes, et see oligi rohkem harjutamiseks mõeldud. Varsti märkasin, et Hennu voodikast, kus ta hoidis paberikraami, on ääreni vett täis kallatud. Seda oli teinud Pille karistuseks minu vihase käitumise eest, sest ta arvas, et kastis on minu asjad. Nüüd võttis Ameerika Kagu-Aasia riiki sümboliseeriva isiku vangi, et ta oma pahateo heaks teeks. Sellele riigile öeldi, et ta peaks sündimisest saadik vihmaga harjunud olema. Mina pääsesin lõpuks vabaks. Hakkasin jooksma läbi suure maja koridoride enda numbritoa poole. Ka teised majas olevad inimesed hakkasid paanikas jooksma, hüüdes: "Nad tulevad!" Kui jõudsin õigesse koridori, siis ei olnud seal enam seda ruumi, kus ma olin olnud. Küsisin selle kohta Kristerilt, kas ma pean uue toa võtma. Krister ütles, et ma võtaks jah toa number 2. Läksin sinna. Kuulsin seal, kuidas Krister teises ruumis rahustava häälega räägib, et talle oli tehtud ülesandeks mulle midagi kurja teha, kuid ta oli vastanud, et ta ei hakka tegema, sest minuga läheb niigi halvasti.
Teises unenäos ostsin postkontorist marke ja ümbrikke. Panin samasse ümbrikusse kirja ja ühe lisadokumendi. Siis mõtlesin, et marke tuleks juurde osta, et panna ümbrikusse ka kamba kaustik. Postkontori ees ütles üks vanainimene mulle, et ma pillasin midagi maha. Vaatasin järgi, et selleks olid kell ja raha. Aga madalamale kummardades nägin, et kellaks olin pidanud valget kivi. Ja sain ka vanainimesele selgitada, et siin on üldse palju raha maas, juba enne mind. Hakkasime sente üles korjama. Näitasin, et siin on maas ka metallist ühekrooniseid, samuti üks viiekroonine münt. Isegi võipakke. Korjasime kumbki maast ka ühe võipaki, kuid kui ma enda korjatusse sisse vaatasin, siis nägin, et see on ühest otsast hallitanud. Panin nüüd juba avatud paki maha tagasi, kuigi hallitanud osa kõrvaldades oleks veel olnud võimalik ülejäänud osa süia. Olime roninud ühte auku. Sinna tuli ka sotsiaaltöötaja, kes pani vanainimese tööotsijana kirja. Mõtlesin, et kui ta hakkab mind tööotsijana kirja panema, siis vastan, et ma ei saa praegu tööd otsida, sest ma teen ühte teist tööd. Ma ei jaksanud ennast august välja vinnata. Oli karta, et ülejäänud kaks augus olijat paluvad samuti väljasaamiseks minu abi, pidades mind kõige tugevamaks. Sotsiaaltöötajal oli vihik, kust ta laulis igaühele ette tema sõnadega laulud. Mulle laulis ta kõigepealt ette minu luuletuse, kuid seejärel miskipärast järgmise minu oma asemel ühe võõra. Läksin kodu poole. Nägin, et naabermaja aknast tõuseb paksu suitsu. Mõtlesin, et võibolla ei ole keegi veel tuletõrjesse helistanud, nii et seda pean sel juhul tegema mina. Siis nägin, et suitsu tuleb ka sama maja kaugematest akendest, mitte ainult ühest korterist. Mõtlesin, et võibolla põleb mõni kogu maja ühendav toru. Siis taipasin, et maja on õhku lastud. Põhjuseks oli nähtavasti see, et taheti tappa mind, sest olin näinud unes Tšetšeenia sõda ja samas unenäos olin elanud selles majas. Järgmiseks nägin, et suitsu tõuseb ka minu maja akendest, nii et ka see oli juba jõutud õhku lasta. Ma ei näinud veel kedagi, aga kuulsin juba kõrvades ema häält sellest plahvatusest rääkimas. Muu hulgas rääkis ta, et Kivirähk on juba selle plahvatuse üle nalja teinud, kuigi elab ise ka meie majas.
Olime teist aastat järjest tulnud bussiekskursioonile Hiiumaale. Mõtlesin, et eelmisel aastal olin Hiiumaalt tulles kirjutanud blogis, et õnneks oli meil kaasas giid. Sellega mõtlesin, et giidi jutt aitas mõtteid halbadelt asjadelt kõrvale juhtida. Võibolla just giidist kirjutamise tõttu oli sellele sissekandele viidatud turismi leheküljel. Sel korral meil giidi ei olnud. Märkasin äkki ehmunult, et me polegi laevas. Arvasin, et olen mööda lasknud oodatud võimaluse laevaaknast välja vaadata. Aga teised ütlesid selle peale, et laeva me alles jõuame. Seejärel olime siiski juba Hiiumaal. Vaatasime ühte kivihoonet, mida oli erinevatel aegadel suuremaks ehitatud. Giid rääkis, et nagu me näeme, on rootsiaegne uks palju kõrgem kui orduaegne, kuid meie jaoks siiski madal. Majas oli trepp, kus kunagi ajaloolisel ajal keegi surnuks kukkunud oli. Üks meist läks sinna trepile. Palusin teda, et ta ei läheks, et õnnetus ei korduks. Palve talle ei mõjunud. Sinna läks hoopis kaks inimest juurde. Kartsin, et trepi ees on uks ka praegu selliseks jäänud, et see sulgumisel tõukab inimese trepist surnuks. Üks minejatest hakkaski trepist alla veerema. Kui veeremine trepi keskel järgmise inimeseni jõudes lõppes, oli ta veel elus, kuid ma ei teadnud, kui tõsiselt ta vigastatud on. Jäin ootama, mis edasi saab, kuid teisest suunast hüüti mind, et ma sinna läheks. Hakati isegi minu nime kooris skandeerima. Ma ei teinud välja. Siis tuli üks neist minu juurde ja ütles, et mulle helistatakse. Telefonini jõudmiseks hakkasin tema järel ühest trepist üles minema. Ühelt trepilt tuli astuda üle barjääri järgmisele trepile. See tundus riskantne, seepärast mina seda ei teinud. Läksin hoopis alla tagasi, et otsida, kas telefoni juurde ei vii mõnda paremat treppi. Kuid ise ma teed telefoni juurde ei tundnud.
neljapäev, oktoober 26, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar