Mind süüdistati Kolmekümneaastase sõja algatamises. Öeldi, et ma tean ajaloost, et ma lähen sõja lõppedes sõjakurjategijana kohtu alla. Vaidlesin vastu, et ajalugu ei lähe iga kord ühte moodi. Aasta 1618 on käes, aga sõda pole alanud, järelikult ta ei algagi.
Tegin magistrantuuri sisseastumistesti. See oli Vabadussõja teemal. Küsiti, kes asendas Tõnissoni tema äraolekul "Postimehe" toimetuses. Oletasin, et see oli Jürgenstein, aga kindlalt ei teadnud. Teised küsimused olid kõik väga lihtsad. Eksami juhataja Sulev Vahtre rääkis, et üks mees ütles, et täna kala ei võta. Hetkeks mõtlesin, et sellega ta mõtleb võibolla ülekantud tähenduses, et mina ei saa magistrantuuri sisse. Edasi jõudsin järeldusele, et ma eksisin. Vastasin, et kala ma pole täna tõesti näinud, aga usse on vees küll näha. Vaatasin, et mees, keda Vahtre oli tsiteerinud, ei kirjuta paberile, vaid enda nahale. Järeldasin, et kõik peavad nahale kirjutama. Viskasin oma paberi ära ja hakkasin otsast peale kirjutama. Kui mindi töid ära andma, siis nägin, et ülejäänud olid ikkagi paberile kirjutanud, seega olin hoopis nüüd eksinud. Ja minu nahal oli kiri nii loetamatu, et kontrollijad poleks sellest aru saanud, kui ma vastuseid veel ka suuliselt poleks ette lugenud. Aga seda ma ei saanud teha, sest tegemist oli kirjaliku eksamiga. Rääkisin Vahtrele, kuidas mul eksam nurja läks. Ütlesin, et muidu oskasin ma kõigile küsimustele õieti vastata. Ainult ühele vastasin valesti, sest nägin alles pärast klassi ette tulles, et olin küsimust tahvlilt valesti näinud ja küsitud oli hoopis Vabadussõja algusaega, kui mina olin vastuseks pannud halva nägemise tõttu ühe teise sõja algusaja. Aga tegelikult teadsin ka Vabadussõja algusaega. Vahtre naeris minu jutu peale kergelt, aga midagi ei öelnud. Mul jäi üle astuda magistrantuuri järgmisel aastal. Teised õppejõud rääkisid omavahel midagi inimestest, kes on miinuslõpetajad, aga tulevad sisseastumistesti tegema. Miinuslõpetajateks nimetati minusuguseid, kes olid saanud magistrantuuri astumise avaldusele negatiivse vastuse, mistõttu neil oli sinna võimalik saada veel ainult testi alusel. Magistrantuuri võeti küll ainult kolm inimest, kuid kui ma oleksin testi vastused paberil esitanud, oleksin kindlasti sisse saanud. Nüüd jagati parematele testi tegijatele ühe taime oksi. Leidsin, et mul on ka õigus see oks võtta, sest tegelikult ma kõike teadsin. Aga ütlesin, et loovutan enda oksa sissesaajatele, sest see on okkaline ja teda on raske käes hoida. Testi oli teinud ka Ivar, kes tahtis ajaloo osakonda üle tulla. Lauri K. ütles talle, et ta mõtleks ka, kuidas ta arstiteaduskonna pooleli jätab. Läksime trepist alla koolimaja esimesele korrusele. Üks unenägudesse vaenulikult suhtuv tüdruk rääkis, kui head on päriselt juhtuvad asjad. Mina olin erinevalt temast teinud testi läbi une, aga siiski mitte halvemini. Tundsin selja tagant ebameeldivat puudutust. Ma ei teadnud, kas see puudutus on unenägu või ärkvelolek nagu muugi. Stendile oli välja riputatud, kui palju keegi testi eest punkte sai. Minu nime polnud üldse kirjas. See andis mulle paremad võimalused järgmisel aastal testi uuesti teha, võrreldes sellega, kui oleks märgitud, et ma sain null punkti. Negatiivne asjaolu oli siiski see, et ametnikel võis paberites kirjas olla, et ma olen sel aastal testi sooritamist vähemalt taotlenud. Ütlesin Erikule ja Kristerile, et nimekirjas on üks kahtlaselt minu nimega sarnane perekonnanimi - Shimonenko. Lisasin, et nii sarnane ta tegelikult ka ei ole.
esmaspäev, oktoober 02, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar