Karm töökoht

Nägin unes, et läksin saama tööd arhitektina. Kontoris ütles naisametnik mulle, et ma olen esitanud pildi majast, mida pole olemas. Ma oleksin pidanud esitama pildi sellest üheksakorruselisest majast, mille ma oma töökohaks välja olen valinud. Vaidlesin vastu, et selline maja on tõesti olemas. Selle valisin sellepärast, et see on Kaunase puiestee vanale korterile kõige lähemal. Aga selliseks värvitud maju on vist ainult kaks tükki. Rohkem ei tehtud neid nähtavasti sellepärast, et nähti, et selline maja on liiga kole. Mis ei tähendanud, et teised üheksakorruselised ei oleks koledad olnud. Minu töö pidi seisnema selles, et pidin istuma ühes 9-korruseliste majade tihniku korteris ja seda korterit projekteerima. Ametnik tegi mulle teatavaks töötingimused - ma võin sealt korterist lahkuda ainult reedeti ja natukeseks ajaks ka pühapäeviti. Seejärel läksime lifti, et sõita kontorist alla ja viia mind töökohale. Lift oli selline, et selle uks oli sõidu ajal lahti, nii et ametnikul oli alati võimalus mind sõidu ajal liftišahtist alla tõugata. Sel korral ta seda siiski ei teinud. Kõik tundus sellest hoolimata nii ebainimlik, et pärast liftist väljumist pistsin põgenema. Põgenesin läbi üksteisega ühendatud tubade. Aga mind püüti kinni ja pandi tööle.

Teises unenäos toimetasin ajalooraamatut. Käsikirjas oli lause: "Sellest sai alguse Eesti poliitika unistuslik liin." Minu arvates ei piirdutud ainult unistustega, vaid ka organiseeruti, seepärast kirjutasin servale: "Aga Eesti Kongress?" Siis mõtlesin, et autori arvates oli Eesti Kongress vist ka unistuslik. Minu arvates viis see siiski mingite tagajärgedeni. Seepärast kirjutasin veel: "20. august?" Käsikirjas kirjutati edasi, et tol ajal ei mänginud Teaduste Akadeemia liikmed ühiskondlikus tegevuses olulist osa. Nimepidi oli neist nimetatud kõigepealt Gustav Ernesaksa, seejärel ka mulle tundmatuid nimesid. Minu arvates ei olnud raamatus vaja kirjutada sellest, mis oli ebaoluline, seepärast tõmbasin selle koha maha. Klaus meenutas, et Eesti Kongressi otsustaval lõppistungil jagati saadikutele juuksekarvasid, millele oli salvestatud lindistus ühest tähtsast dokumendist, mis oleks tulnud tõlkida eesti keelde, aga mida ei jõutud teha, mistõttu tuli seda kuulata inglise keeles. Kuulamiseks anti iga juuksekarvaga kaasa seade, kust juuksekarva läbitõmbamisel heli kuuldavaks muutus. Igale saadikule neid asju ei jätkunud, seepärast anti neid kahe saadiku peale. Mõtlesin, et võiksin selliseid juuksekarvasid Helinale ühe komplekti kinkida, siis ta saaks helisid tihedamalt pakituna säilitada. Aga edasi mõtlesin, et koos vutlaritega võtaksid juuksekarvad juba rohkem ruumi, pealegi ühele juuksekarvale väga palju helisid ei mahu. Nägin selle Eesti Kongressi lõppistungi toimumisaega. Siia saabusid bussid, mis tulid Kongressi tervitama. Ema arvas, et kui oodatud Punase Risti bussi ei õnnestunud välismaalt kohale organiseerida, siis ei ole neid teisi busse ka vaja. Üks buss tahtis parkida teise taha. Hüüdsin bussijuhile, et ta pidurdaks, sest ta ei ilmutanud märke, et ta seda muidu tegema hakkaks. Lõpuks sai ta pidama minu hinnangul üks sentimeeter enne järgmist bussi. Aga varsti sõitis ta sealt välja, et parkida kolmanda bussi taha. Sellele sõitis ta lausa otsa, lükates ta liikuma. Liikuma läinud buss veeres veidi maad edasi, kuid sõit läks ülesmäge, mistõttu ta varsti hoopis tagasi veerema hakkas, olles vahepeal natuke rattaid pööranud. Tema teel seisid seljaga tema poole inimesed. Neile hüüti: "Arstid, tulge eest!" Buss mahtus napilt nende vahelt läbi ja paistis, et ta peatub alles Emajões.