Uurimistöö valla kohta

Valmistusin matemaatika eksamiks. Tegin selleks töövihiku lünkharjutusi. Mõtlesin, et see on hea, et õpetaja ei ole kunagi midagi töövihikusse kirjutada käskinud, tänu sellele on töövihik veel praeguseks õppimiseks puhas. Ainult et ma olin võtnud eesti keele, mitte matemaatika töövihiku. Võibolla eesti keele harjutustest oli ka matemaatika eksamil kasu. Tõnu küsis mult, kas ruut on romb. Vastasin, et on küll. Rombi tunnus on, et sellel on neli külge võrdse pikkusega, aga nurgad ei pea olema täisnurksed. Selliseid nelinurki on ka olemas, mis ei ole rombid. Tõnu küsis, aga ristkülik. Vastasin, et ruut on ka ristkülik.  Nõukogude Liidu lipul olnud viisnurk on matemaatilises mõttes kümmenurk. Tõnu küsis mis-mis. Ütlesin, et matemaatiliselt võivad nurgad olla ka sissepoole.

*
Läksin lasteaia juurde. Vaatasin autonumbrite järgi, millised klassikaaslased on kohal. Vastu tuli inimene, kellest sain näo järgi aru, et ta on klassikaaslane. Ütlesin talle tere samal ajal, kui tema mulle. Alles pärast teretamist tundsin ära, kes ta täpsemalt on. Ta rääkis, et sai hoobi vastu pead, seetõttu on tema ajumaht praegu väiksem. Mõtlesin, et ajurakud ei pidavat taastuma. Ta rääkis, et kuna ta ajumaht on praegu väiksem, siis anti talle kergem töö.

*
Lugesime vendadega Enekest. Mõtlesin, et kui Eneke lastele kingitakse, hakkan lugema teist entsüklopeediat. Ütlesin, et Eneke on kõige rõõmsam entsüklopeedia. Mõtlesin öelda, et iga entsüklopeedia on erinev pilt maailma kohta, aga maailm on üks. Seetõttu oli mul kahju, et meil ei olnud TEA entsüklopeediat, sest sealt oleks saanud veel ühe pildi. Läksin ühe toa uksele. Seal toas oli üks mees. Ütlesin, et mind huvitab Eneke palju rohkem kui lapsi, ma loeksin selle järjest läbi. Mees ütles, et kui laps tahab lasteraamatut saada, siis tuleb see talle anda. Ta rääkis, et tal on kodus üks Anna Haava luulekogu. Küsisin, milline. Mina olen lugenud Anna Haava kogutud luuletusi, kus oli kümme kogu koos. Mees vastas, et tema kodus olevas raamatus oli neid ka vähemalt kümme.

*
Kutsuti sööma. Läksin söögisaali suunas. Sinna ei saanud uksest siseneda, sest ukse ees oli pikk söögilaud. Selle laua taga istus ainult Rei. Hüppasin õhku ja hüppasin üle laua, vist isegi seda kätega puudutamata. Ma olin õhus olles jalad ette sirutanud, nii et õnnestus lauast üle hüpata. Ainult et taldade küljest võis lauale pori pudeneda. Olin Paide köögis. Tahtsin istuda oma tavalisele kohale, aga seal istus Ariel. Küsisin talt, kumb meist vanasti sagedamini selle koha peal istus, mina mäletan, et ma olen enamasti sellel kohal istunud. Ariel vastas, et vanasti näidati, et need kaks inimest istuvad sellel laua küljel ja need kaks sellel. Mina olin seal kohal istunud ja rääkinud igavat juttu ajaloost. Mõtlesin, et Ariel on mu vend, aga tal ei ole üldse isa põhimõtteid. Või ta siiski ei olnud mu vend. Kooli ajal olin arvanud, et Ariel on mu vend või poolvend, aga ma ei mäletanud, kust mul selline mõte tuli. Räägiti, et ajaloolased kordavad kogu aeg ühte ja sama juttu, seetõttu on neil ajalugu meeles. Öeldi, et kui keegi hakkaks kirjutama ühe valla kohta uurimistööd, ei oleks tal midagi kirjutada. Vastasin, et Volli ju kirjutas oma valla kohta uurimistöö, see on siin köögis olemas. Vastati, et õige jah, see lubati anda kartulitoojale kartulite vastu. Soovitasin, et parem oleks anda raamatukogule. Mõtlesin, et kui see raamatukogule anda, võib raamatukogu selle minema visata, kuna see ei ole raamatuks köidetud, parem oleks enne köita. Räägiti, et mehed unistavad metsas käies naisega kohtumisest. Näiteks kui Juhan Smuul oli metsas, siis ta mõtles, et paati jõudes võiks teda kallistada naisekäed. Vastasin, et mina metsas käies hoopis kardan, et võin mõne inimesega kohtuda. Ma kardan, et võin kuulda inimese häält.