Grammatikaharjutused

Üks klassivend sai tagasi ajaloo kontrolltöö. Hindeks oli kaks. Klassivend oli osanud kirja panna ainult mõned laused, ülejäänu oli kirjutanud õpetaja punase pastakaga. Mina oskasin terve lehekülje täis kirjutada.

*
Oli inglise keele tund. Kodus oli tulnud teha üks grammatikaharjutus. Nüüd jagas õpetaja laudadele harjutused samal teemal. Minu pinginaaber oli Erik. Õpetaja ei öelnud, mida selle paberiga tuleb teha, aga me teadsime, millised on selle tunni traditsioonid. Hakkasime tegema harjutust nii, et mina ja Erik loeme kordamööda lauseid üksteisele ette. Kuna Erik oskas inglise keelt paremini, siis hakkasime tegema nii, et Erik kirjutas kõik laused oma vihikusse üles ja mina lugesin harjutuslehelt Erikule suuliselt ette. Erik ei öelnud ühegi lause puhul, et ma loeks valesti. Ütlesin, et kuigi ma teen vigu, saaksid inglased arvatavasti minu jutust aru. Erik oli nõus. Mõtlesin, et meil lähenevad lõpueksamid, aga õpetaja ei tegele üldse nendeks ettevalmistumisega. Võibolla sellepärast, et lõpueksam oli ühtlasi ülikooli sisseastumiseksam ja see oli igaühe enda asi, kas ta tahab ülikooli sisse saada. Kes tahtis, võis iseseisvalt valmistuda. Aga kuna meie koolis käidi keskkoolis kaks korda, siis oli meie kooli õpilastel arvatavasti teiste koolide õpilaste ees suur eelis. Tunni lõpus hakkas õpetaja koduseid töid kontrollima. Otsisin kotist vihikut, aga ei leidnud. Kotis olid kõik asjad segamini. Ütlesin, et ma vist unustasin vihiku koju, aga mul on kodune töö tehtud. Ma viisin kodus vihiku harjutuse kirjutamiseks teise tuppa ja seetõttu unustasin pärast kotti panna. Õpetaja vastas, et seda on paljudel juhtunud. Nooremates klassides olin ma jätnud koduse töö tegemata ja valetanud, et unustasin vihiku koju, aga nüüd olin kodust tööd teinud, aga vihiku päriselt kaasa võtta unustanud.

*
Kõndisin mööda tänavaid ja otsisin õiget teed. Üks tänav oli Ravila tänav, aga tuli leida ühe teise meditsiinilise nimega tänav. See nimi ei olnud mul täpselt meeles. Jõudsin koju ja hakkasin otsima inglise keele vihikut. Ma kirjutasin iga kord iga ainet juhuslikku vihikusse. Kui vihikut läks vaja natuke aega pärast kirjutamist, siis oli meeles, millisesse ma olin kirjutanud, aga pikema aja järel mitte. Õpetaja oli mul külas. Ta võis mõelda, et kui ma ei leia vihikut ei koolis ega kodus, siis ma ei ole tegelikult kodust tööd teinud. Päriselt ma olin.

*
Ühes ajakirjas oli üle kahe lehekülje pilt, millel seisid reas palja ülakehaga lapseootel naised. Pealkirjaks oli pandud "Ustavus lõpuni!" See tähendas, et naised olid siiski nõus enda kõhus olevaid lapsi omavahel võrdlema. Vahepeal oli vastupidine mulje jäänud.