Hommikune uneskõndimine

Ma olin kontrollinud oma postkasti, aga nüüd avastasin, et arvutis on veel üks kataloog, kuhu mulle on aastate jooksul palju kirju tulnud. Kes minu elektronposti aadressi teadis, see kirjutas sellel, aga kes ei teadnud, saatis kirju sinna teise kataloogi. Sinna olid kirjutanud peamiselt võõrad. Nende kirjad ei olnud nii huvitavad. Keegi oli saatnud kolm kirja, pannes kõigile pealkirjaks "ilusale inimesele". Ühe kirja autor oli kirjutanud minu kohta paroodia, kuidas ta joob minu eeskujul mahla ja hammustab porgandit peale. Vaatasin, et viimastel aastatel ei ole sinna kirju tulnud. Siis vaatasin, et kataloogil on veel teine leht uuemate kirjadega.

*
Tätte näitas mulle oma magistriõppe tunnistust. Varem oli hindeid kirjutatud õpinguraamatusse, aga nüüd anti selle asemel semestri lõpus suurema formaadiga neljaleheküljeline tunnistus. Vaatasin Tätte hindeid. Ühte lahtrisse oli kirjutatud 1. Hakkasin naerma. Küsisin, mida see number tähendab. Paistis, et 1 tähistas esimese järgu hinnet, milleks oli A. A-sid oli Tätte saanud ühe võrra rohkem kui B-sid. Ta oli saanud ka C-sid ja ühe D, aga mitte E-sid. Ühes lahtris oli iga tähe järele kirjutatud, kui palju seda tähte tunnistuse omanikule kokku on pandud. Pidasin seda mõttetuseks, kui ei olnud lisatud, kas ülejäänud hinded on kõrgemad või madalamad. Siis sain kätte ka oma tunnistuse. Tätte oli magistriõppe ära lõpetanud, aga minul oli see pooleli jäänud. Aga mina polnud saanud ühtegi D-d. Kirjas oli, et ma olin õppinud magistriõppes aastal 2012, seega mõned aastad tagasi. Ma olin magistritöö kirjutamise pooleli jätnud, sest olin võtnud kehva teema. Esimeses õppeastmes olin kirjutanud, mida kirjutati Itaalia fašismist Eesti ajalehtedes 1920. aastatel, teises astmes olin lisanud ka 1930. aastad, kolmandas astmes olin võtnud teemaks "Itaalia fašism ja Eesti", aga ei osanud sellest midagi kirjutada. Alles nüüd tuli mõte, et selleks ma ei pidanud enam lugema ajalehti, vaid võrdlema parteiprogramme. Tätte näitas oma tunnistust ka järgmisele maleklassis istuvale inimesele. Ta pani selle teise inimese ette sama moodi avatult, nagu oli pannud minu ette. Soovitasin, et ta näitaks kõigepealt kaant, et oleks aru saada, millega on tegemist.

*
Me olime muutunud vanemaks ja kultuursemaks, sellepärast me ei pahandanud enam üksteisega, kui keegi tundi hiljaks jääb. Seetõttu võisin ka täna rahumeeli hilineda. Hilinemine oleks olnud halb ainult siis, kui oleks toimunud kontrolltöö. Ma olin kirjutanud kõiki aineid läbisegi kõigisse vihikutesse. Mõtlesin, et võiks võtta kõigi ainete jaoks erineva vihiku. Selle jaoks pidin ma neid juurde ostma ja enne kooli minekut poest läbi astuma. Esialgu magasin kodus voodis. Henn tuli minu voodi juurde ja rääkis, et ma paneks oma arvuti käima, et vennad saaks sellest võrgu teel aadressi vaadata. Mõtlesin, et võibolla räägib Henn seda päriselt, aga see võib olla ka osa unenäost, seetõttu ma ei pea silmi lahti tegema. Lamasin voodis edasi. Varsti hakkasin mööda voodi puuservi sõitma, ilma madratsit puudutamata. Sõitsin ühe voodiotsani ja karjatasin, siis sõitsin teiseni ja karjatasin uuesti. Mõtlesin, et lähen vannituppa, et unenäos tegevus ka oleks, aga üles ei ärka. Läksin ja vaatasin köögi aknast välja. Nägin mööda kõnniteed kõndimas rühma inimesi, mille moodustasid mitu noort meest ja üks noor naine. Ma nägin väga uduselt, aga niipalju sain aru, et naisel on paljad jalad. Läksin aknast kaugemale. Mõtlesin, et ma olen vist päriselt uneskõndijaks muutunud, teised näevad seda. Vaatasin kella. Kell oli vist vale, igal juhul ei näidanud ta üldse ülestõusmise kellaaega. Läksin oma tuppa, et vaadata võrdluseks oma kella. See oli teist moodi vale.