Klubi puusilla lähedal

Maleklubi asus nüüd uues kohas teisel pool jõge puusilla lähedal. Läksin sinna. Ärkasin toolil istudes, kui loeti ette esimese vooru tulemusi. Kõigepealt loeti ülikooliga seotud inimeste tulemused ja seejärel paar tükki, kes ei olnud ülikooliga seotud. Küsisin, kui palju ülikooliga mitte seotud inimesi on. Küsiti vastu, kas neil tasub üldse osaleda. Ütlesin ühele naisele, et ma võibolla jään uuesti magama, kui ma teise vooru lugemise peale ei ärka, siis ta äratagu mind. Aga ma ei jäänud uuesti magama, vaid tõusin püsti ja kõndisin ringi. Turniiril osales 33 inimest. Ütlesin, et kui klubi toodi kesklinna, siis on palju rohkem osavõtjaid. M. Klesment vastas, et loomulikult. Ütlesin, et eelmine asukoht teisel pool jõge ka palju kaugemal ei olnud. Vastati, et aga see oli üle autotee. Vaatasin turniiritabelit. Ütlesin: "Meie liivakast ikka kõik ühel kaugusel." Naine, kellel ma olin ennast äratada palunud, palus selgitust. Seletasin, et Klaus on minu vend ja Oudekki minu naaber ja mõlemal on 4 punkti. Vaatasin, et olin seda öelnud Oudekki enda kuuldes, sest ta istus tabeli kõrval. Aga need ei olnudki vist esimese vooru tulemused, vaid sellel real olid eelmise turniiri lõpptulemused. Oudekki ja Klaus olid jaganud 2.-3. kohta. Ma polnud kindel, kas ma ise täna punkte saan, sest käed värisesid. Aga kodus oli mul läinud Klausiga üsna võrdselt, kuigi temal vist natuke paremini. Vaatasin uksest välja. Majast möödus inimeste rongkäik. Kõige ees kõndis Kati S. Ta hüüdis: "Simo!" Tegin käega lehvitamise ja näo varjamise vahepealse liigutuse. Oudekki istus ukse kõrval ja hakkas tähelepanelikult Katile otsa vaatama. Kati ütles, et ma vaataks tema poole. Küsisin, miks.