Jakob Hurt

Jakob Hurt. "Looja ees". (Eesti mõttelugu 66). Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 2005. 464 lehekülge.

Hurt räägib oma mälestuste peatükis rohkem oma ametlikust tööelust. Aga kümnekroonise peale pandi ta siiski rahvuslikus liikumises osalemise tõttu, millega ta tegeles vabal ajal. Kõige tähtsam on tema tegevuses vast rahvaluule või vanavara kogumine.

Olen vanadest ajalehtedest lugenud, et on pahandatud, miks hakkab teine inimene tegelema sama asjaga, millega Hurt juba tegeleb, ühest rahvaluulekogujast piisavat. Aga sellisele mõttele võib vastu vaielda. Ühes uuemas ajalehes või ajakirjas kirjutati, et Hurda rahvaluulekogu käis vahepeal Soomes, hea, et see kõik korraga merepõhja ei läinud. Hurt oma raamatus mainib ise, kuidas kogu viidi vahepeal Riiga. Kui kogusid on rohkem, siis jääb ühe hävimise korral teine tõenäoliselt alles.

Lisaks ohutusele räägib konkurentsi kasuks ka mitmekülgsus. Muinasjutu puhul tõenäoliselt arvestatakse, kellele seda räägitakse. Kui räägitakse lapsele, siis võidakse lihtsustada ja rohkem seletada. Täiskasvanud ja haritud rahvaluulekogujale rääkides võidakse tahta ennast targemana näidata. Võidi arvestada nii muinasjutu kirjapanija isikuga kui ka sellega, et see saadetakse edasi Hurdale. Kui oli teada, et Hurt on kirikuõpetaja, võidi vähem kristlik rahvaluule ka enda teada jätta.

Hurt kaitses rahvusliku liikumise tegelasena emakeelset haridust. Ta oli ise töötanud kooliõpetajana ja tema kogemus ütles, et puhtalt eesti perest lapsed jõuavad koolis paremini edasi kui segaperekondade omad. Tänapäeval on ka kirjutatud uuringutest, mille järgi segaperekondade lapsed õpivad võõrkeeli kiiremini. Aga kas see laieneb ka muudele õppeainetele?

Hurda raamatus on nii kirjakeeles kui ka murdekeeles tekste. Ta siiski arvas, et rahval peab olema üks kirjakeel, tartukeelset Vana Testamenti pole vaja. Hurt kirjutab, kuidas ta vanemates klassides õppis saksa keeles mõtlema. Teistele eesti lastele ta siiski saksakeelset haridust ei soovi, kuna kõik ei käigi nii palju aastaid koolis, nagu tal kulus saksa keele selgeks saamiseks. Vaimulikuna mainib Hurt ka algkristlaste keeltel kõnelemist ehk äkki uute keelte oskamist, aga seda ta ei kasuta argumendina, nagu võiks keelte õppimine käia väga kiiresti. Vanasti oli keeltel rohkem murdeid, võibolla keeltel kõnelejad said selgeks uusi murdeid? K. Ramul vähemalt nimetab, et uuringud näitavad, et sellise elamuse korral räägitakse tegelikult varasemast tuttavat keelt mingi moonutusega.

Hurdal olid vastuolud teise rahvusliku liikumise juhi Jakobsoniga. Jakobson arvas, et eesti avalikus elus ei ole rahu hea, sest vaidlused aitavad küsimusi selgitada. Hurt näib olevat teistsugusel seisukohal. Ta ütleb, et sulesõda on sama halb kui päris sõda. Teises kohas mõtleb Hurt rohkem Jakobsoni moodi, öeldes, et sõber ei ole see, kes ütleb meelitusi, vaid kes ütleb tõtt.

Kirikujutlustes loeb Hurt viha pidamist käsu mitte tappa rikkumiseks, sest sõim lühendavat sõimatava elu. Tuleb meelde võrdlus marksistliku klassivihaga. Marksistid arvasid, et religioon on majandusliku formatsiooni pealisehitus, mis tegeleb rõhutute eksitamisega. Kui aga Hurt võrdleb viha pidamist tapmisega, siis võib tuua ajaloost näiteid, kui on mindud sõnadelt tegudele – Stalin asus kodanlust kui klassi füüsiliselt likvideerima ja antisemiidid saatsid juute gaasikambrisse.

Kas Hurt on ise vihast vaba? Mitte päris, sest teisitimõtlejaid ähvardab ta põrguga. Inimene võib teha enda usu seisukohalt kõik õigesti, kuid see pole õige kristluse seisukohalt. Hurt kasutab emakeelse hariduse kaitseks argumenti, et üks kümnest käsust ütleb, et inimene peab austama oma vanemaid. Sama argumenti saaks kasutada muu-usuliste kaitseks. Ristiusu vastuvõtmine ei oleks paganatele oma vanemate austamine, kui vanemad on püüdnud neid kasvatada teise usu kommete täitjateks.

Üks lugu raamatus on populaarteaduslik ülevaade inimesest. Võiks arvata, et kirikuõpetaja alustab sellest, et inimesel on hing, aga Hurt kirjeldab inimese kehaehitust. Saab teada, kui paljudes asjades on tähtis treening. Varem olen kuulnud, et naistel on parem haistmine kui meestel. Hurt väidab, et lõhna tundmine on treenitav. Metsinimene pidavat seetõttu lõhnu paremini tundma, teiselt poolt ninatubaka tarvitajad nüristavat haistmist liiga tugeva lõhnaga. Küüned pidavat kasvama seda kiiremini, mida sagedamini neid lõigata. See lahendab vastuolu, et algkoolis õpetati, et küüsi peab lõikama iga päev, aga president Meri õpetas, et tööd peab tegema nii palju, et küüsi poleks vaja üldse lõigata.

Tartu meistrivõistluste partiid

1. c4 c6 2. Rc3 d5 3. d3 dc 4. dc Ld1+ 5. Rd1 e5 6. g3 Ob4+ 7. Rc3 Oc3+ 8. bc Oe6 9. e3 Rbd7 10. Vb1 Rb6 11. c5 Oa2 12. Vb2 Od5 13. f3 Ra4 14. Vb7 Rc5 15. Vb1 Rf6 16. Oa3 Rcd7 17. Og2 c5 18. Re2 0-0 19. 0-0 Vab8 20. Oh3 Oc4 21. Vb8 Vb8 22. Od7 Rd7 23. Vd1 Oe2 24. Vd7 a6 25. Kf2 Ob5 26. Vd5 f6 27. Vc5 Vd8 28. c4 Oe8 29. Ke2 Vb8 30. Va5 Vc8 31. c5 Ob5+ 32. Ke1 Vd8 33. Ob4 Vd3 34. Va3 Va3 35. Oa3 Kf7 36. Ob4 Ke6 37. e4 Kd7 38. Kf2 Kc6 39. Ke3 Oc4 40. f4 Kb5 41. Oa3 ef+ 42. gf a5 43. Kd4 Oe6 44. f5 Of7 45. e5 fe+ 46. Ke5 Kc6 47. Kd4 Oa2 48. Ob2 Ob1 49. Kc4 Of5 50. Og7 Oc2 51. Oc3 a4 52. Kb4 Ob3 53. valge aeg oli kukkunud.

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Od6 6. d4 f6 7. de fe 8. Re5 Rf6 9. Rf3 0-0 10. e5 Re4 11. ed Og4 12. dc Lc7 13. Rbd2 Vad8 14. Le2 Rd2 15. Od2 Vfe8 16. Lc4+ Oe6 17. Lh4 Od5 18. Vfe1 Of3 19. Ve8+ Ve8 20. gf Vf8 21. Lc4+ Kh8 22. Ve1 h6 23. Lg4 Ld6 24. Oc3 Lc7 25. Ve6 Kh7 26. Vg6 Vf7 27. f4 Le7 28. Vg7+ Vg7 29. Lg7 Lg7 30. Og7 Kg7 31. Kg2 Kf6 32. Kg3 Kf5 33. Kf3 h5 34. b4 b6 35. a4 c5 36. a5 ba 37. ba h4 38. h3 c4 39. c3 Kf6 40. Kg4 Ke6 41. Kh4 Kf5 42. Kg3 Ke4 43. f5 Kf5 44. Kf3 must alistus.

1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rf3 e6 5. Oe2 c5 6. Oe3 Lb6 7. Rc3 c4 8. Vb1 Ob4 9. 0-0 Re7 10. Ld2 Rbc6 11. a3 Oc3 12. Lc3 0-0 13. Rh4 f6 14. ef Vf6 15. b3 cb 16. Vb3 Lc7 17. Vfb1 b6 18. Og5 Vf7 19. Ld2 Vaf8 20. Of4 Ld7 21. Og3 Oc2 22. Lc2 Rd4 23. Ld3 Rb3 24. Lb3 Rf5 25. Rf5 Vf5 26. Ve1 Vfc8 27. Og4 Vff8 28. h3 Vfe8 29. Oe5 Vc5 30. Lg3 Vc2 31. Od4 g6 32. Le5 must alistus.

1. e4 d6 2. d4 Rf6 3. Rc3 g6 4. f4 Og7 5. Oe2 c6 6. Rf3 b5 7. e5 Rfd7 8. Oe3 0-0 9. 0-0 Rb6 10. Re4 Rd5 11. Od2 Of5 12. Od3 Ra6 13. c3 Rac7 14. Rh4 Of8 15. c4 bc 16. Oc4 c5 17. dc de 18. fe Oe5 19. Oh6 Og7 20. Og7 Kg7 21. Ld4+ Kg8 22. Vad1 Ob7 23. Rg5 e6 24. Rhf3 Le7 25. Kh1 h6 26. Re4 Vad8 27. Rd6 Re8 28. Rb7 Lb7 29. Re5 Rg7 30. c6 Lc7 31. Rd7 Rf5 32. Vf5 gf 33. Od5 Vd7 34. cd Ld7 35. Of3 Le7 36. Ld7 Lc5 37. Ld2 Kh7 38. Lc3 Le7 39. La3 La3 40. ba Kg6 41. Kg1 Vc8 42. Vd7 a5 43. Va7 Vc5 44. Kf2 e5 45. Oe2 e4 46. a4 f6 47. Ob5 Vc2+ 48. Kg3 Va2 49. Oe8+ must alistus.

1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. c4 Rf6 5. Rc3 e6 6. Rf3 Rc6 7. ed Rd5 8. Od3 Oe7 9. 0-0 Of6 10. Re4 0-0 11. Rf6+ Rf6 12. Og5 b6 13. Oe4 Ob7 14. Re5 Ra5 15. Ob7 Rb7 16. Rg4 Rd6 17. Rf6+ gf 18. Oh6 Kh8 19. Of8 Lf8 20. Lf3 Ld8 21. d5 e5 22. Vac1 Rb5 23. Vc6 Kg7 24. Lg4+ Kf8 25. Lb4+ must alistus.

Kustutatud lause

Läksin poodi. Pood oli pakkunud ostjatele kasutamiseks magnetkaarti, aga nüüd ma seda ei leidnud. Küsisin, kus see on. Üks ostja vastas, et ta ei taha enda oma anda. Ütlesin, et ma ei tahagi tema oma. Vajutasin arve kokkulöömist ja tuli nullarve. Alles seejärel hakkasin kaupa letile panema.

*
Lugesin ühte asja ja kirjutasin selle kohta mõtteid üles. Kirjutasin lühikese ilukirjandusliku jutu ja saatsin selle ajakirjale avaldamiseks. Isa ja ema käest kuulsin, et ajakirja toimetuses tõmmati kõige parem lause "Ah sa sunnik" maha. See olevat olnud kõige rohkem minu stiilis. Mõtlesin, et kui mulle korrektuur tuleb, siis nõuan selle lause tagasipanemist või et selle asemel kirjutataks "Ah sa suli". Mul oli ajakirja toimetuses juba varem üks kaastöö ootamas. Nüüd võidi varem saadetu avaldamata jätta, põhjendusega, et ühte autorit liiga palju ei ole vaja. Ilmus ajakirja uus number, aga minu kaastööd seal ei olnud. See pidi tulema vist järgmises.

Meeldiv elu

Räägiti meeldivast elust, kuidas hotellitöötaja teeb hommikul akna lahti. Selline jutt võis tekitada tahtmise labidas võtta.

Tartu meistrivõistlused 2014

1. Vorobjov 5 p.

2. Petrov (mittetartlane) 4

3. Narusberg 4

4. A. Kuusk 3,5

5. Trohhalev 3

6. Runnel 3

Kolmepunktiseid oli veel, aga ma kohti ei vaadanud.

23 osavõtjat, 5 vooru, 30 minutit + 30 sekundit käigu eest.

6. koht on minu parim tulemus Tartu meistrivõistlustel, varem olen sama tulemuseni jõudnud üks kord. Mõlemal korral on see juhtunud suurema osavõtjate arvuga šveitsi süsteemis turniiril. Ringsüsteemis turniiridel olen saanud kõige rohkem 7. kohti. Täna arvasin algul, et pean olema 5., sest juhendi järgi pidi võrdsete punktide korral vaadatama esimese asjana omavahelist mängu. Aga kohtunik vastas, et seda vaadatakse ainult siis, kui kõik sama punktide arvu saajad on omavahel läbi mänginud.

Edu jätkus

Enne Tartu meistrivõistluste viimast vooru on mul 3 punkti praeguseks võimalikust 4-st. Kolmandas voorus mängisin A. Kuusega. Jõudsin juhendi järgi täpselt vooru alguseks kohale, aga vooru oli alustatud veerand tundi varem. Minu kell oli 11 minutit tiksunud. Kuna ma ei tahtnud väga pika protestimisega veel rohkem aega kulutada, hakkasin mängima olemasoleva ajaga. Vahepeal oli vastasel juba vähem mõtlemisaega. Leidsin kombinatsiooni, mida vastane oma sõnul ei näinud, aga mängu siiski kaotasin. Neljandas voorus mängisin Trohhaleviga, kes on päevakeskuse kõige edukam kiirturniiride mängija, on tulnud üle 50-aastaste Eesti meistriks ja kelle vastu ma varem polnud üle viigi saanud, aga täna võitsin. Vastane alistus üks käik enne ühekäigulist matti. Viimases voorus mängin teisel laual.

Selgus, et maleleht ilmub edasi. Ostsin täna neljanda numbri, aga kolmandat pole näinud.

Turniiri edukas algus

Tartu meistrivõistlustel on mul kahe esimese vooru järel kaks punkti. Võitsin kahte noort vastast. Esimeses voorus ei olnud osadel kelladel sekundite lisandumine sisse lülitatud, üks neist oli minu kell. Mängu esimesel poolel tuli see kahjuks mulle, aga lõpus hakkasin kiiremini käima ja võitsin ajaga. Teises mängus vastane alistus, aga kirjutas protokolli, et tema võitis. Märkasin seda kohe ja lasin ära parandada. Teise paigutusega osavõtja A. Kuusk tegi esimeses voorus viigi. Esimene paigutus on Vorobjovil.

Suusahooaeg alanud

Täna oli plaanis suusahooaeg avada, arvestades ka, et see võib homseks maleturniiriks vormi parandada. Hakkasin varustust välja otsima, aga ei leidnud pükse. Viimane mälestus oli, et need läksid pessu. Emal tuli uduselt meelde, et pärast pesemist viskas ta need vist ära, kuna need polevat enam terved olnud. Läksin spordipoest uusi ostma. Seal oli teine numeratsioon kui mul selge oli. Mäletasin, et mul on olnud särk numbriga XL, aga küsisin igaks juhuks müüjalt, mis püksid mulle sobivad, kui olen varem kandnud 34 ja 188. Müüja ütles, et 34 on XL, vahepeal mainis ta ka numbrit L, aga proovida andis XL. Ta juhatas, kus on proovimiskabiinid, sest ise ma neid ei märganud. Püksid tundusid alt natuke lühikesed. Kabiini seinal oli kirjas, et XL on pikkusele 186, aga ma mäletasin, et keskkooli ajal mõõtsin, nagu oleksin 190 sentimeetrit pikk. Järgmine number oli XXL pikkusele 189. Selle pikkus tundus paras, aga laius liiga suur. Ostsin väiksema numbri. Kuulsin, et müüja ütles, et hind on 45 eurot, aga ta andis 50 eurost 15 tagasi. Kui küsisin, kas ta ei andnud tagasi liiga palju, selgus, et arve oli siiski 35 eurot. Kodus panin uued püksid kohe uuesti jalga ja nüüd need enam liiga lühikesed ei tundunud. Otsisin üles ka muu varustuse ja läksin võimalikult kiiresti suusatama, et mitte pimeda peale jääda. Kuna sõit ei olnud väsitav, siis sõitsin rohkem kui eelmistel talvedel esimesel korral. Lootsin, et eelmiste talvede treening avaldab veel veidi mõju. Praegu on neljas järjestikune talv suusatamas käia. Kui lõpetasin, oli pimenemine juba alanud. Üks suusk ei tahtnud alt ära tulla, sest lumi oli vahele läinud. Võtsin teise suusa enne, astusin jalaga mitte avaneva klambri peale, sikutasin teise jalaga kõigest jõust ja sain suusa alt. Koju jõudes hakkas tunduma, et võibolla sõitsin ikkagi liiga palju, sest üks käelihas hakkas valutama. Praegu ta enam küll ei valuta. Tuli veel mõelda, kuhu suusad kuivama panna. Eelmistel talvedel on nad olnud esikuseina najal, aga seal on nüüd uus tapeet, mis ei ole enam pestav. Isa pani suusad uude kohta redeli najale, aga varsti märkasin, et all on pikendusjuhe, millele ei tohi vesi peale tilkuda. Tõmbasin selle eemale.

Keeleteaduslik unenägu

Lugesin igast tunnist osa aega raamatut ja osa aega magistriõppe konspekte fašismi kohta, et olla valmis sellel teemal rääkima. Pidi ilmuma minu unenäoraamat. Lugesin sellest unenägu, mis sarnanes "Keele ja Kirjanduse" keeleteadusliku artikliga. Unenäos esines palju väljamõeldud sõnu, mis olid mul meelde jäänud, selle lugemine ajas naerma. Osad sõnad olid kirjas teisiti kui ma neid mäletasin. Mõtlesin, kas toimetaja on need valesti ümber kirjutanud. Võibolla ta oli arvanud, et need on ladina keele sõnad ja neid sellepärast ladinapärasemateks teinud. Kontrollisin ladina-eesti sõnaraamatust, aga seal selliseid sõnu ei olnud. Võis ka olla, et olin sõnad ise valesti üles kirjutanud. Toimetaja ütles, et see raamat on veel ilmumata. Olin arvanud, et juba ilmunud. Olin lugenud arvutiekraanilt üle toimetaja õla. Kui raamat oli ilmumata, sai valesti kirjutatud sõnad veel ära parandada. Aga leidsin, et võibolla polegi vaja parandada.

*
Läksin Paidesse. Seal ütles Rain, et üks mees ootas, millal ta saab minuga ühesugused kingad. Küsisin, kas üks ajakirjanik. Rain vastas, et üks teine mees. Mul olid sellised kingad, mille sisetaldadel olid fotod. Üks teine mees sai samasugused sisetallad. Enne autoga sõitma hakkamist võttis ta kingad jalast ja pani need auto tagaluugist sisse. Seejärel ronis ta ise üle seljatugede eesistmele.

Gorillad

Vaatasin, et näen gorillat. Leidsin, et see peab olema tegelikult gorillanahas inimene, sest tal on nägu valge. Siis nägin õigeid gorillasid, kellel oli nägu must. Kui gorillad hakkasid inimeste suunas ronima, tuli neid tagasi tõrjumiseks peksta. Peksta tuli neid, kui olla ise neist kõrgemal. Üks poiss tahtis laskuda gorilladega samale kõrgusele, aga teda hoiatati selle eest, sest niimoodi poleks neile vastu saanud. Mulle öeldi, et ma peksan liiga kõvasti.

Uued sündmused aastal 2014

1. Suri vanaema ja viimane vanavanem.
2. Sündisid esimesed vennatütred lisaks senistele vennapoegadele.
3. Puhkes Ukraina sõda, millega seoses kustutasin esimest korda feisbukist inimesi.
4. Vanaema suvila jäi meie pere käsutusse.
5. Sain esimese spetsiaalselt minu jaoks ostetud arvuti.
6. Ilmus esimene minu tõlgitud raamat koos esimese teisest maast kui Eestist rääkiva saatesõnaga.
7. Sain maleturniiril esimese puhta esikoha ilma koha jagamiseta.
8. Ilmus kaks numbrit uut malelehte ja tutvusin uute maletajatega.
9. Ülikooli maleklubis hakkas turniire korraldama uus inimene.
10. Fotoaparaat sai esimest korda täis.
11. Hakkasin blogis ja ajaloo arutelu listis kirjutama lisaks raamatuülevaadetele ka ajaleheaastakäikude ja ajakirjanumbrite omi.
12. Trükiperioodikas avaldati esimest korda minu mälestusi.
13. Avaldati esimest korda selline minu lugejakiri, mis rääkis muust kui Euroopa Liidust.
14. Trükis avaldati esimest korda selline minu raamatuarvustus, mille kasutatud kirjanduse nimekiri on pikem kui üks raamat.
15. Hakkasin tõlkima esimest terviklikku raamatut keelest, mis ei ole minu esimene võõrkeel.
16. Kodus toimus remont ja esimest korda on minu toas sõnadega tapeet.

Võibolla aasta viimased päevad toovad veel midagi uut.

Lisatähendused

Näitasin sõnaraamatust, kui palju on saksa keele sõnadel vasteid, mida eesti keeles ei ole. "Uns" tähendab "mina, meie, voodi". Mõtlesin, et "mina" tähendab ta juhul, kui öeldakse "meie" tähenduses "mina". Kumba moodi siis tõlkida?

Tänavused kaastööd

Täna tuli uus "Loomingu" number, kus on natuke vähem kui lehekülje pikkuselt minu mälestusi, isa kaastöö osana. See on neljas asi, mis mul tänavu trükis ilmus. Varem on ilmunud "Akadeemias" arvustus, "Postimehes" lugejakiri ning üks tõlgitud raamat koos saatesõna ja kommentaaridega. Tänavu valminud käsikirjadest on lubatud järgmine aasta avaldada teine tõlgitud raamat täiendustega ja teine arvustus. Üks tänavu kirjutatud arvustus lükati tagasi ja ühele ei reageeritud, mis ilmselt tähendab otsust mitte avaldada. Praegu tõlgin kolmandat raamatut, see töö tänavu valmis ei saa.

Olin neeger

Läksin hambaarsti juurde. Mulle öeldi, et kõik hambad on terved, sest hiljuti neid alles raviti. Ütlesin, et aga mul hammas valutab, võibolla mul on kahe hamba vahel auk, või kas ma pean minema igemearsti juurde, sest viimasel ajal on mul igemed veritsenud. Vanem hambaarst arvas, et ma pean minema juuksurisse, aga noorema arvates ei olnud vaja minna, sest mul olevat ilus soeng. Ütlesin ühele neegrile inglise keeles, et me kumbki pole valged, aga vahepeal mul läks meelest ära, et ma pole valge. Me oleme neegri ja kollase vahepealsed. Näidati, kuidas nööridega kinnitatud inimesed hüppasid kuristikku. Hüppaja kinnitus õhupalli külge. Film muutus vägivaldseks. Kui isa kõndis läbi televiisoritoa magamistoa poole, siis lõpetasin vägivaldsuse tõttu vaatamise. Ukse taha ilmusid sissetungijad. Kutsusin vendi appi.

*
Olin raamatupoes. Olin kuulnud, et üks ajakirjanik on avaldanud raamatu, mis maksab üle 500 euro. See oli vist poe kõige paksem käsikirjaline raamat. Aga ma ei saanud seda vaatama minna, sest üks ostja vaatas seda ja korjas selle vahelt enda jaoks CD-sid välja. Lõpuks sain hakata seda raamatut sööma. Kui suurem jagu oli söödud, siis küsiti mult, kas ma tean, et see raamat on kirjutatud ajakirjaniku Jaapani sõbranna rinnapiimale. Vastasin, et ma olen vist kuulnud. Ma ei teadnud, kas see piim on võetud pärast lapse imetamise perioodi lõppu või lapse imetamisega samaaegselt. Mõtlesin, et kui ajakirjanik oleks islamiusuline, siis tal oleks rohkem naisi ja raamat oleks rutem valmis saanud.

Pikem jutt

Täna sadas paks lumi maha. Mult küsiti, mis tunne oli värskes lumes kõndida. Vastasin, et ei oska midagi vastata. Tegelikult mulle meeldis lumes kõndida rohkem kui raamatut tõlkida. Mul pole keeleannet, mulle pole tõlkimine kõige sobivam töö. Teen seda sellepärast, et tõlkida saab kodus, väljaspool kodu töötamine sobib veel vähem. Eile kaks tundi raamatukogus istuda oli siiski meeldiv. Viimasel ajal on seal tavaliselt vaiksem kui ülikooli ajal, sest on ära tähistatud, kus on vaikuse ala. Mõnel korral on seal käinud siiski üks külastaja, kes omaette räägib. Mulle ei meeldi väga isegi teiste inimestega rääkida. Võibolla sellepärast, kui ma üldse millestki räägin, hakkan sageli rääkima, et midagi on halvasti. Üksi olles on mul tuju parem ja naeran rohkem. Lapsena naersin valju häälega, aga nüüd sosinal. Mult on küsitud, kas mul selliseid unenägusid on, et ärkan naerdes. Lapsena oli, sel sajandil enam eriti mitte. Vahel küll unenäos naeran, aga mitte nii kõvasti, et selle peale üles ärkaksin või et naer ärkamise järel jätkuks. On arvatud, et teiste jaoks on minu unenäokirjeldused naljakad, aga mulle endale mitte. Selle poolest on mind võrreldud Oskar Lutsuga. Lutsu tuntakse naljategijana, aga ühe tema raamatu pealkiri on "Olga Nukrus". Seda raamatut olen lugenud. Suuremat osa Lutsu raamatutest mitte. Kõige rohkem meeldis tema teostest "Kevade". Mul ei tule meelde kedagi, kellele oleks mõni teine Lutsu raamat rohkem meeldinud. Koolis küll ükskord joonistati Lutsu teemalisi eksliibriseid ja siis joonistati kõige rohkem Nukitsamehe teemal, sest joonistav klass oli värskelt seda teost lugenud. Või võibolla olid nad näinud filmi, tegemist ei olnud minu klassiga. Ma olen käinud küll ainult ühes koolis, aga kahes erinevas klassis, selle võrra on klassikokkutulekuid rohkem olnud. Viimase kokkutuleku ajal asutati feisbukis klassi grupp. Teise klassi grupi asutasin ise, kuigi kokkutulekut tulemas ei olnud. Esimesel klassil on olemas lisaks klassi list. Mind on pandud selle kaasomanikuks, sest ma viitsisin algomanikust rohkem puuduvaid aadresse otsida. Mind pandi ka ühte klassikokkutulekut peakorraldajana korraldama, aga see sobis mulle vähem, sest oli vaja ka telefoniga rääkida, aga helistamine sobib mulle vähem kui kirjade saatmine. Kõige tähtsamad kõned siiski võtsin. Aga kui oleks rohkem helistanud, oleks ehk kohale tulijate protsent suurem olnud. Klassikokkutuleku korraldamise ülesande võtsin vastu osalt sellepärast, et koostasin samal ajal Jaan Tõnissoni raamatut, kes oli suur organisaator. Tänases "Tartu Postimehes" on artikkel Tõnissoni Seltsi aastaseks saamisest. Tundub, et seltsil on põhiliselt üks aktiivne liige. Minu isa arvas, et edukate ettevõtmiste jaoks on vajalikud kaks juhti. Ajaloo arutelu listis kirjutab teistest rohkem viimasel ajal kaks inimest. Ülejäänutest ongi viimasel ajal sõna võtnud veel ainult üks kolmas liige. Mõnda listi ei ole tükk aega keegi peale minu kirju saatnud. Vahel on mulle tundunud, et oskan ka teisi kirjutama panna, aga see oskus paistab olevat vähenenud. Feisbukis ei reageerita ka enam minu postitustele nii palju kui varem. Hiljuti kirjutasin blogis postituse, mis võis mõnda feisbukis olevat inimest solvata, aga kustutasin selle ise ära. Keegi pole küll minu kuuldes solvumist väljendanud, selle asemel tuli üks lohutav kommentaar, aga see kustus koos minu postitusega. Vahepeal ma tahtsin, et minu blogi rohkem kommenteeritaks, aga nüüd on see tahtmine vähenenud. Algul ma ei tahtnud üldse kommentaare ja ei loonud kommenteerimisvõimalust. Vahepeal tuli võõrkeelseid rämpskommentaare, aga need sai ära blokeerida. Üks arvas, et ma olen üldse kommenteerimisvõimaluse blokeerinud, sest ta ei osanud küsitavaid tähti sisestada. Ma pole enam ise ka teistele blogidele kommentaare kirjutanud. Feisbukis olen samuti teiste postitusi vähem kommenteerima hakanud. Seda, kas ma seal ise olen vähem või rohkem postitama hakanud, on raskem öelda, sest olen küll postitanud varasemast harvem, aga andnud linke ajeleheartikli pikkustele blogisissekannetele, kui algul kirjutasin seal ainult aforisme ja ühelauselisi postitusi. Ühelauseline võib võtta tegelikult sama palju energiat kui pikk jutt või rohkemgi, sest on raskem aru saada, mida öelda tahetakse, see omakorda võib pikemalt mõtlema panna. Nii pikka ärkveloleku juttu pole ma vist blogis ammu kirjutanud. Vähemalt mitte muud peale ajalooraamatute ülevaadete. Tegelikult hiljutine sissekanne Tartu meistrivõistluste juhenditega oli ka üsna pikk, aga seda ma ei kirjutanud ise, vaid kopeerisin.

Kirjandusteose tegelased

Minu, ühe mehe ja kahe naise kohta taheti koostada kirjandusteos. See mees pakkus, et pealkiri võiks olla "Üks kahega ja üks". See laideti maha, sest selle järgi oleks tema olnud seotud mõlema naisega, aga mina mitte kummagagi. Järgmiseks pealkirjaks võeti "Olümpiamängud ja raamatukogu". Eesmärk oli teada saada, kumb naine mulle rohkem meeldib, sest üks neist oli seotud olümpiamängude ja teine raamatukoguga. Mult küsiti, mida ma olümpiamängudest arvan. Vastasin, et maleolümpial oleks ma võinud osaleda. Mitte et ma nii tugev oleksin, aga male mind vähemalt huvitab. Teiste spordialade puhul on mul ükskõik, kas saadakse kümne võrra kõrgem või madalam koht.

*
Kõndisin mööda Fortuuna tänava kõnniteed kesklinna poole, põrgatades reketiga sulgpalli. Minust möödus kaks tüdrukut, kes põrgatasid samuti sulgpalli. Kõndisin natuke aega nende taga, siis astusin muruplatsile, et võibolla jõuan tüdrukutest uuesti ette. Varsti olingi neist jälle ees ja läksime ühes tempos edasi. Kui vastu tuli suurem rahvahulk, siis lõpetasin ruumipuudusel põrgatamise. Võidu silla all tuli vaadata jõkke, kus seisid mõned noored. Kuna sinna tuli vaadata alati, jäi alati teisele kaldale vaatamata. Jäin seisma, sest rahvas ummistas mul tee. Üks poiss ütles, et ta läheb edasi, lastes mul uuesti kõndima hakata. Algul ma ei teadnud, et ta edasi läheb.

Chavez teletornis

Puu otsas oli üks suur lind, keda natuke väiksemad linnud karjas ründama asusid. Suure linnu kohta öeldi, et ei tea, mis lind see on. Pakkusin, et võibolla paabulind. Paabulindusid oli mitu liiki. Seda lindu ei osatud sellepärast määrata, et ta polnud kõige tavalisem paabulind.

*
Chavez külastas ühte teletorni. Chavez oli nii populaarne, et sel puhul kogunes teletorni ja selle ümber tohutu rahvahulk. Chaveziga oli kaasas ka teisi populaarseid valitsejaid. Sisenesime teletorni. Ütlesime, et lähme edasi, siis mahuvad teised ka sisse. Chavez tuli kõigepealt sinna sisemisse ruumi, kus olime meie, sest kõigepealt tahtis ta esineda sõpradele. Hiljem pidi ta esinema ka teistes ruumides ja tornist väljas. Chavez ei otsustanud midagi üksi, vaid kõik otsused tehti koosolekul. Tema häält kanti üle ka sinna, kus ta ise ei olnud. Chavezi naine ei liitunud rahvahulgaga, vaid jälgis toimuvat paljaste jalgadega rannatekil lamades.

*
Tulin rongi pealt. Prillid läksid sõlme. Kui tahtsin neid kohendada, läksid nad pooleks. Chavez oli koosolekul vihiku ärakaotajale 200 eurot trahvi teinud. Läksin prillipoodi. Otsustasin, et ei lase nägemist kontrollida, vaid ostan olemasolevatele klaasidele uued raamid. Ütlesin müüjale, et mul on nägemine paremaks läinud, ma näen nüüd ka kõige alumist rida. Ma ei tea küll, kas näen õigesti või hallutsinatsiooni. Järgmine päev ütles ema, et ostis mulle uued prillid. Panin need ette. Ma polnud nendega rahul, sest need olid väikeste klaasidega ja prilliraam jäi kogu aeg vaatevälja. Võibolla võis hiljem prillidega niimoodi ära harjuda, et ei pane enam raami tähele, aga võibolla ka mitte. Hakkasin tänaval kõndima ilma prillideta, sest kui silma treenida, võis nägemine paremaks minna. Ma nägin autosid ka ilma prillideta, seetõttu ma ei pidanud neid ette panema. Lõpuks siiski panin.

Doktoritöö ja joonistamine

Kirjutasin doktoritööd. Ma polnud kindel, kas ma pole tähtaega ületanud. Kui oleksingi saanud kirjutamise tähtajaks lõpetatud, ei oleks see päästnud, sest enne kaitsmist tuli töö ka raamatuna trükkida. Doktoritöö oli magistritööga samal teemal. Üks magistritöö oponent oli öelnud, et ma kirjutan enda jaoks täiesti tähtsusetul teemal. Doktoriõppe ajal oli see teema mind rohkem huvitama hakanud. Mõtlesin, et algul kirjutan nii pikalt kui tuleb, hiljem lühendan. Lühendamisel jätan kasutatud kirjandusse need raamatud alles, millele viited olen ära kustutanud. Enne kaitsmist esitan publikatsioonide nimekirja, kuhu panen ainult ajaloo kohta kirjutatu, sealhulga ajakirjas "Aeg" ilmunud essee Rooma pärandist. Ilukirjandust ja võrgus avaldatut mainin ainult ühe reaga.

*
Joonistasin pilti. Tõmbasin kogemata sellise joone, et pildile tekkis justkui paljaste õlgadega naine. Selle mulje kaotamiseks tõmbasin õlgadele jooni juurde. Pilt sai valmis. Nüüd vaatasin, et olin kogemata joonistanud nii, nagu paistaks naisel riiete vahelt paljad rinnanibud välja. Ütlesin, et pildi võiks ära värvida. Kui mul see mõte tuli, hakkasingi pilti juba värvilisena nägema. Teiselt poolt kui keegi ütleb, et pilt on kehv, siis hakkan seda koledamana nägema. Isa tahtis, et ma näitaks talle joonistusvihikust pilte. Ta küsis, kust maalt pildid paremaks minema hakkavad. Vastasin, et uuemad pildid lähevad hoopis kehvemaks. Ajaleht "Teataja" avaldas juba kolmanda minu kaastöö. Seal kirjutati, et ühes majas on vaatamiseks välja pandud minu joonistatud pilt. Seejuures veel püsiekspositsiooni, mis on eriti suur tunnustus.

Primitiivne mäng

Ema oli pannud valmis äraviskamisele minevad raamatud. Vaatasin need läbi, kas midagi neist siiski mitte alles hoida. Esialgu liigitasin alleshoitavateks ainult üksikud, sedagi siis, kui meil polnud neid kaks. Siis jõudsin nendeni, mis olid võetud eriti heade lasteraamatute riiulist. Need tahtsin kõik alles hoida. Vaatasin uut mängu. Selle nimi oli "Kuidas mängida" ja kaasas oli õpetus. Õpetati, et pange mõned klotsid üksteise kõrvale, siis lugege nad üle ja mõelge veel, kus on roheline. Ütlesin vennapojale, et tema oskab palju suuremat arvu elemente loendada. Ta noogutas. Mulle tuli meelde, et ma olen ise ka nii primitiivse mängu sarnast asja mänginud.

*
Kõndisin läbi Annelinna. Ühe kivihunniku juures tuli selja tagant vene mees ja ütles, et selle juures võivad olla ainult venelased. Vastasin, et nii venelased kui ka eestlased. Läksime koos edasi. Ühe leti taga müüs üks vabadusvõitleja punaseid dokumente. Venelane küsis, kas ma ei taha neid osta. Vastasin, et mul juba on selliseid, mul on Nõukogude Liidu pass ja välispass. Kui meie klass käis Soomes, siis meil olid Nõukogude Liidu välispassid, aga sellist riiki polnud enam olemas, seetõttu ei teadnud, kas me pääseme Soome. Olime jõudnud praegu ülikooli auditooriumisse. Kõlas alkoholi ülistav laul. Vaatasin, et paljud laulavad kaasa. Mõtlesin, et inimesed on must lõputult rumalamad, ma parem ei vaata nende poole.

*
Spordivõistlustel tõukas üks naine kuuli. Leidisin, et on õudne vaadata, kuidas kuul läheneb. Järgmine naine tegi veel pikema tõuke, kuul lendas tribüünile, põrkas vastu ühte tühja tooli ja lendas veel tükk maad edasi. Keegi õnneks pihta ei saanud. Selles tribüüni osas istujatele jagati välja kiivrid. Läksin ööbimispaika. Oleksin peaaegu sisenenud valest uksest, aga enne nägin, et sellest läheb sisse tüdruk, keda olin täna kõige paremini tähele pannud. Õige uks oli selle kõrvaluks. Ema rääkis, et kõige tähtsamaks pidas ta panna kiiver pähe lapselapsele, endale ta ei pannud. Lastel oli vist õhem pealuu. Maaja meenutas, kes on kuulitõukevõistlustel surma saanud. Oletasin, et kui kuul on ühe korra vastu maad põrganud, siis on ta hoog juba väiksem.

Tartu meistrivõistluste juhendid

TARTU MEISTRIVÕISTLUSED

Aeg: 27.12.2014, 10:00 - 28.12.2014 13:00
Koht:
Turu 8 spordihoone
Korraldaja: Tartu SS Kalev
Kontaktisik: Andres Karba
Telefon: 554 6944
Lingid: http://www.tartukalev.ee
E-post: andres.karba@gmail.com

Tartu MV 2014 Juhend

1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldavad Tartu Linna ja SS Tartu Kalev

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 27-28. detsember 2014. a. Tartus Turu 8. Ruum 9.
Võistluste ajakava

27. detsember
Registreerimine 10.00-10.15
10.30 I voor
12.30 II voor
15.30 III voor
17.30 IV Voor

28.detsember 10.15 V voor
13.00 Autasustamine


3. Võistlusele eelregistreerimine eelregistreerida saavad mängijad eesti pika male reitinguga alates , kuni 25. detsember kell 21.00, 2014 .a.
andres.karba@gmail.com või telefonil 55 46944.
Eelregistreerunud mängijad saavad kindlasti mängima.

4. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina Mängitakse 5 vooru olenevalt osavõtjate arvust. Voorudes on mõtlemisaeg 30 minutit + 30 sekundit käigule kummalegi.

Voorule võib maksimaalselt hilineda 15 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa
kaotuse. Mobiiltelefoni kasutamine mängu ajal ilma kohtunikult luba küsimata
ning saamata toob kaotuse.

Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus
alljärgnevalt: omavaheline kohtumine, buhholtz, kärbitud buhholtz.


5. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks on 5 eurot maksust on vabastatud Tartu valitsev malemeister.


6. Autasustamine
Esimesed 3 Tartu Maletajat autasustatakse medalite ja diplomitega, esimesed kolm saavad rahalise auhinna. Parimale daamile medal. 3 Paremat Tartu kuni 16 aastast noort asutasustatakse medalite ja diplomitega.

8. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos peakohtunikuga.

TARTU KIIRMALE MEISTRIVÕISTLUSED

Aeg: 28.12.2014, 13:30
Koht:
Turu 8 spordihoone
Korraldaja: Tartu SS Kalev
Kontaktisik: Andres Karba
Telefon: 554 6944
Lingid: http://www.tartukalev.ee
E-post: andres.karba@gmail.com

Juhend
Tartu Kiirmale MV 2014

1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldavad Tartu Linn ja SS Tartu Kalev

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 28. detsembril 2014. a. Tartus. Registreerimise algus 13.30 Avamine on 28.12.2014 kell 14.00 Turu 8 Maleklassis.

Võistluste ajakava
Pühapäev, 28.12.
14:00 - I vooru algus
~17.20 VI vooru algus

Osavõtjad
Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad.

Eelregistreerimine
Osavõtust teatada hiljemalt 25.12.2014 tel. 55 46944 või e-maili teel andres.karba@gmail.com

5. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina Mängitakse 6-7 vooru vastavalt peakohtuniku otsusele. . Voorudes on mõtlemisaeg 10 minutit + 5 sek kummalegi.
Voorule võib maksimaalselt hilineda 5 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa kaotuse.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus alljärgnevalt: Buchholz. Teine kriteerium on kärbitud Buchholz.

6. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile, kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 25.12.2014 on 5.- EUR.

Noortele on osavõtumaks 3 EUR Maletajaile, kes registreeruvad pärast 25.12.2014 on osavõtumaks 7.- EUR . Kui osaleb 4 või rohkem naist/ veterani siis antakse välja ka selle grupi(de) auhind.

7. Autasustamine
Esimesed 3 Tartu Maletajat autasustatakse medalite ja diplomitega, esimesed kolm saavad rahalise auhinna. Parimale daamile medal. 3 Paremat Tartu kuni 16 aastast noort asutasustatakse medalite ja diplomitega.

8. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos peakohtunikuga.

Preemiapunktid

Läksin ühele parkimisplatsile lugema. Avastasin, et olin sinna eelmine kord paki pabereid unustanud. E. Teder ütles, et ma viskaks need ära. Ta oli rangeks muutunud, sest temast oli saanud koolidirektor. Vastasin, et mulle ei meeldi asju ära visata. Kuigi need paberid on kortsus küll. Naabrite perre kolis üks inimene juurde. See tähendas, et pidin kolima ühest toast teise, sest meil oli naabritega ühine korter. Minu sahtel viidi teise tuppa. Kartsin, et ema viskab sahtlis olevad asjad ära. Liikusin mööda rahvast täis koridori hõljudes, et näidata, mida ma suudan. Hõljusin toiduvõtmisruumi. Sealt väljudes oli mul jõud otsas ja kõndisin mööda põrandat. Minu taldrikule anti preemiapunkte, mis tähendas, et sinna tuli veel toitu juurde tõsta. Nägin teisel pool peolauda istumas kahte noort naist, keda pidasin teenindajateks. Ulatasin ühele neist taldriku, et ta mulle preemiapunktide eest ette nähtud toidu juurde tõstaks. Ta ütles, et ta pole teenindaja. Taldriku võttis enda kätte teine naine ja tõstis toitu juurde. Ütlesin minu kõrvale istunud poisile, et nüüd tuleb süia nii palju, et koju tagasisõit läheb raskeks. Poiss vastas, et pühapäev Tallinnas me sõime ka palju, sealt oli veel pikem sõit. Ütlesin, et siis oli söömise ja sõitma hakkamise vahel pikem vahe. Poiss rääkis, et tema sõidab täna Kuressaarde. Kommenteerisin, et siis on tal veel raskem sõit, ida-lääne suunas sõita on raskem kui põhja-lõuna suunas. Tahtsin lisada, et kui ma esimest korda Viljandisse sõitsin, siis ma olin väga imestunud, et päike paistis teise nurga all kui Tartu-Tallinna maanteel. Aga ma ei saanud seda öelda, sest poiss hakkas rääkima teise poisiga oma ülikooliõpingutest. Suundusin laudade vahelt teise ruumi ossa. Nägin põrandal roomamas hiigelsuurt musta madu, kes hingas kähinal. Ta võis rünnata just mind, sest võis lõhna järgi aru saada, et ma olen preemiapunktide pärast mures. Lisaks olin mina talle kõige lähemal. Tõusin maapinnast kõrgemale, et ta mind kätte ei saaks. Mulle hüüti lause, mis tähendas, et siin ei tohi hõljuda, sest siin on söögilauad.

Vadjalaste koondumine

Istusime peolauas. Laua ääres istus ka vanaema. Ta vist ei mäletanud, et pole enam elus, sest ütles, et on näinud ainult 66 eluaastat. Aga võibolla mäletas, sest ta lisas, et kõige rohkem näeb ta 76 eluaastat.

*
Minu arvutipostkasti ei olnud enam olemas, selle asemel oli ühe inglise laulja nimega. See tähendas, et minu postkasti oli teist korda sisse murtud. Võisin saada viiruse, kui vaatasin selle laulja muusikavideot. Aga parool oli endine, seetõttu sain oma postkasti taastada. Vajutasin kogemata käsku, et kõik kirjad kustutada. Ootasin, kas pärast kirjade kustutamist saab kustutamise tühistada. Klaus ütles, et postkast ja muusikavideo võivad vahel kokku joosta.

*
Üks Vene maletaja meenutas, et tema põlvkonnakaaslased olid 300 Nõukogude Liidu parema maletaja hulgas, kes neist ei oleks tahtnud 25 aastat hiljem olla maailma 250 parema hulgas. Olin unine. Mõtlesin, et ma hakkan siiski uuesti Tartu meistrivõistlustel osalema, et saavutuste hulka suurendada. Räägiti, et ma loen raamatuid. Peebo ütles, et üks neist oli "Lastekaitse ja male", ma loen jama raamatuid. Venekeelsel raamatul, kust ma olin maleklassis partiisid vaadanud, võis pealkiri tõlkes Peebo öeldut tähendada.

*
Liivimaa oli Venemaa osa, seal elas rahvas nimega vadjalased. Praegu toimus vadjalaste koondumine, nad sõitsid hajutatult paiknevatest asulatest ühte kohta kokku. Neil tuli mõte, et nad võiks üle Vene-Soome piiri Soome minna. Nad läksidki piirile, kus piirivalvur lasi osad neist üle, osasid mitte. Piirivalvuriks oli vanem ja turske habemega mees. Ta ütles, et on vadjalaste poolt, sest on ise ka vadjalane. Kõik ei pääsenud Soomest Venemaale tagasi, sest osasid süüdistati röövpüügis. Mõtlesin, miks ei võinud vadjalased minna Soome Eesti kaudu. Eesti oli iseseisev riik, siit kaudu oleks olnud lühem tee ja lahtisem piir.

Hobusevanker ja auto

Räägiti, et vanasti läks inimestel hobusevankris sõitmisest ka süda pahaks. Mõtlesin, et autosõidust peab minema rohkem, sest auto sõidab kiiremini. Sõitsime autoga. Märkasin, et auto juhiga ots on tagapool. Tegin juhile märkuse. Ta keeras auto ümber. Räägiti, et nüüd lubavad liikluseeskirjad nelja pidi sõita - juht ees vasakul või paremal, taga vasakul või paremal. Kui sõit lõppes, läksime sauna. Sauna ruumides oli ka naisi.

*
Läksin sauna, kus oli ka naisi. Enne riiete seljast võtmist oleks võinud oodata, kas keegi keelab. Naised olid väga meeste moodi. Esialgu ma ei pidanud neile lähemale minema. Siis pidin, sest mul paluti nööridega mööblit tõsta.

Telliskivimüür

Kõndisin mööda Emajõe äärt. Seal oli telliskivimüür. Sellele ei tohtinud liiga lähedal kõndida vist sellepärast, et see oli varisemisohtlik. Isa ütles, et kümne aasta eest enne remonti oli veel varisemisohtlikum, siis käisid inimesed selle küljest enda tarbeks telliskive võtmas. Koolis olin õppinud teistest halvemini, aga ülikoolis paremini ja stipendiumi saanud. Magistriõppes hakkasid stipendiumi saama jälle teised, mitte mina. Aga nüüd oli ülikooli õppehoones stendil väljas uus stipendiumisaajate nimekiri, milles oli ka minu nimi. Algul arvasin, et olen stipendiumisaajate hulgas, siis tundus, et olen ühe punkti liiga vähe saanud ja esimesena stipendiumist ilma jäänud. Aga asja uurides selgus, et ma polnud ilma jäänud, vaid see oli mulle viimasena määratud, aga erinevalt teistest välja maksmata, sest ma polnud esitanud oma isikuandmeid. Tahtsin neid nüüd tööpäeva lõpus esitada. Ametnikul võttis nende registreerimine väga kaua aega. Helistasin Kajale, et küsida tema isikuandmeid. Ta valetas, et on must aasta noorem, tegelikult oli aasta vanem.

*
Tahtsin minna õhtul juuksurisse.  Meestejuuksur oli juba suletud, seetõttu läksin naiste omasse. Seal oli juba enne mind üks meesklient, keda juustelõikajad elustasid. Nad pumpasid talle pumbaga õhku sisse, nii et surnu kael venis järjest pikemaks. Juustelõikajad rääkisid, et kliendid surevad hirmust juuksuri ees, enne siia tulekut oli see mees terve, ta rääkis, millise muudatuse ta oma elus on teinud. Mõtlesin, et mina ei lase endal nii suurt hirmu tekkida. Juustelõikajad vaatasid juba, et elustamiskatsed ei anna tulemusi ja lõpetasid need. Aga siis ärkas surnu ellu ja tormas kriisates ja sõrmedega vehkides välja. Läksin poole lõikuse pealt ukse juurde ajalehte vaatama, seejärel läksin lõikusele tagasi.

*
Iga kord, kui ma olin Ehlvestiga mänginud, küsis Särgava pärast seda: "Mis sa Vestiga tegid?" Ühel korral olin teinud viigi, ülejäänutel kaotanud. Üks väike poiss küsis, kas ma eile ühele teisele poisile kaotasin. Ma enam hästi ei mäletanud. Vastasin, et tegin viigi. Vastane oli olnud Einasto. Ta kommenteeris seda mängu. Siis sain aru, et rääkija ei olegi Einasto, vaid Karba, kes teeskleb itsitades, et ta on Einasto. Ütlesin Karbale, et mina sain lõpuks aru, kes ta on, aga küsija ei saanudki.

Liigne trügimine

L-R-V-K-V-O-O-R
1. e4 b6 2. Rc3 Rg6 3. d4 e6 4. a3 d6 5. La2 Rd7 6. 0-0-0 f6 7. Oa6 Vb8 8. Rg3 Oe7 9. f3 Of7 10. d5 e5 11. Rf5 Of8 12. Rb5 Re7 13. Lc4 Rc5 14. Rc7 Kc7 15. b4 Rf5 16. bc bc 17. ef Vb6 18. Ob5 Vd8 19. Oc6 Vc6 musta võiduga.

Vangide vabastamine

Sain ühe kirja. Läksin Tristani töökohta sellest kirjast rääkima. Kui olin rääkimise lõpetanud, siis Tristan ütles, et ta annab mulle tööd, referendi koht tuleb vist ära. Vastasin, et ma ei saa kunagi korralikku töökohta vastu võtta, sest mul on alati midagi pooleli.

*
Trükiti raamatut, mille käsikirjaga olin töötanud. Ütlesin Jagomäele, et vesimärk on puudu. Jagomägi küsis, kas on ikka puudu. Vaatasin vastu valgust, et võibolla on vesimärk olemas. Aga see, mis ma seal nägin, pidi olema juhuslik erinevus ülejäänud paberist, sest vesimärk oleks olnud korrapärasem. Jagomägi ütles, et ma mäletan, mida võõrkeelses raamatus Itaalia fašismist ja Vene kommunismist arvati. Ma ei mäletanud. See oli teada, et Jaapanist arvas autor hästi. Väike Toomas rääkis, et tulevikus on Eesti juba faaistlik (lastekeeles fašistlik) ja saab endast suuremast riigist jagu. Naerdi. Toomas mängis, et kangelane läheb vaenlase kindlusesse ja päästab sealt vange vabaks. Seejuures viskas ta väikestest konstruktoriklotsidest vange kindlusemüürist alla. Naersin, sest Toomas arvas, et kui need kukuvad oma kehapikkusest mitu korda kõrgemalt, nad seejuures viga ei saa.

Iga päev kontrolltöö

Ülikoolis algas saksa keele kontrolltöö. Kirjutasin algusesse ennustuse et see võtab mul aega 1 kuni 6 minutit. See võttis rohkem. Üks kontrolltöö osa oli selline, mis oli juba varem esinenud. Kui olin lõpetanud, siis võrdlesin vana kontrolltööga, et olin nüüd vastanud õigesti kõik küsimused, mis eelminegi kord, samuti olin nüüd vastanud õigesti kõigile küsimustele, millele andsin eelmine kord vale vastuse. Õpetaja ütles, et ma kirjutasin vana kontrolltöö pealt maha. Vastasin, et ei, ma oskasin seekord veel paremini. Ma kannan vanu asju kogu aeg kaasas, see oli mul juba varem laua peal. Mul oleks pidanud väga hea mälu olema, kui ma oleks ette teadnud, et seda kontrolltööd võib veel vaja minna.

*
Koolis oli inglise keele tund. Õpetaja ütles, et järgmise nädala lõpus tuleb kahepäevane tasemetöö. Küsiti, kas nädalavahetusel. Õpetaja vastas, et ei, päevikupäevade lõpus. Tüdrukud ütlesid, et meil on järgmine nädal iga päev kontrolltöö, seejuures neljapäev kaks tükki. Tasemetöö üks osa pidi olema lindi kuulamine, seetõttu võisin selle kahe saada. Mõtlesin, et panen tasemetöö päevikusse kirja, et õppima hakata. Ma olin sel õppeaastal täitnud päevikus ära ainult ühe nädala, nüüd tahtsin täita teist. Aga selgus, et olin kaasa võtnud varasema klassi päeviku. Seetõttu kirjutasin vihikusse. Sander ütles, et place tähendab asula. Vastasin, et saksa keeles Stelle on koht, asula. Õpetaja hakkas hoiatama, kellel võib kontrolltöö halvasti minna. Esimesena nimetas ta Kristjan K-d. Lauri N. ennustas, et järgmisena mind, et kergendus tuleks. Õpetaja nimetaski järgmisena mind. Edasi pidid veel halvemad õpilased tulema.

Töö definitsioon

Korrati, mida oli ühelt võrguleheküljelt loetud, et minu kohta on öeldud, et ma selles mõttes ei tee tööd, et ma vahepeal puhkan, aga selles mõttes teen, et ma teen midagi pingutavat.

Raamat Lõuna-Indiast

Ljudmila Šapošnikova. "Madrase minevik ja tänapäev". Vene keelest tõlkinud A. Kadak. Tallinn, kirjastus "Eesti Raamat" 1980. (Originaal 1971.) 320 lehekülge.

Madras on linn Lõuna-Indias ja samanimeline osariik. Raamatus on juttu ka teistest linnadest peale Madrase. Madras on raamatu autori Šapošnikova sõnul India üks kuumemaid piirkondi, seal olevat ainult kolm aastaaega – kuum, kuumem ja kõige kuumem.

Mujalt on teada, et Lõuna-Indias elavad negroidsemad inimesed ja Põhja-Indias hiljem sisse tunginud europiidsemad aarialased. Ajalooliselt on loetud India osadeks ka Pakistani ja Bangladeshi ehk Ida-Pakistani, aga kuna viimased on islamiusulised, mitte hinduistlikud, on nad 20. sajandil loonud eraldi riigid.

India kultuur on tuhandeid aastaid vana. Uku Masingu raamatust olen lugenud, et vanasti kirjutati Indias palmilehtedele, mis kaua ei säilinud, kui neid ümber ei kirjutatud. Aga Šapošnikova ütleb, et India raamatukogudes hoitakse ka vanu palmilehti.

Raamatus "Da Vinci kood" kirjutatavat, et Jeesus ei läinud pärast ristisurmast ülestõusmist mitte taevasse, vaid Indiasse. Selle kohta leidub tõendeid ka Šapošnikova raamatus. Ta ei kirjuta küll Jeesusest, vaid Uskmatust Toomast, kes 1. sajandil Indiasse rännanud. Aga kui mainitakse Indias nähtud pilti, millel kujutati Jeesust koos Uskmatu Toomaga, siis selle põhjal võib oletada, et sinna jõudsid mõlemad.

Uusajal algas eurooplaste ülemvõim. Madrasesse jõudsid kõigepealt inglased, kes konkureerisid ka prantslaste ja portugallastega. Vahepeal langes Madras prantslaste kätte, aga Seitsmeaastase sõja ajal (millist nimetust küll raamatus ei kasutata) vallutasid inglased ta tagasi. "The Journal of Modern History" kirjutas tänavu, et seoses 250 aasta möödumisega Seitsmeaastasest sõjast hakati seda järjest rohkem esimeseks maailmasõjaks nimetama. See oli ulatuslik sõda, kus lahingud toimusid nii Euroopas, Ameerikas kui ka Indias. Varem olin lugenud, et esimeseks maailmasõjaks on nimetatud natuke hilisemaid Napoleoni sõdu.

Kuigi autor justkui tunneks sümpaatiat India põliselanike vastu, kirjutab ta üsna eurooplaste-keskselt. Raamatu järgi valitsesid inglased röövellikult ja alatult, aga ei öelda, kas põliselanikud olid samal ajal paremad või halvemad inimesed. Hilisemas India iseseisvusaja osas tõuseb venelasest autor ise raamatu peategelaseks, kes kirjeldab, kuidas ta Indias ringi rändas.

Freud arvas, et inimesed peavad kõige ilusamateks vastassoost inimesi. Aga Šapošnikova kirjutab ühe inglase kohta, et ta polnud näinud kunagi midagi ilusamat kui üks India kalliskivi. Selle eest saadud raha otsustanud, kes saab Inglismaa peaministriks.

India saavutas iseseisvuse veidi pärast Teist maailmasõda. Põhja-Indias on esinenud islamiusliste hulgas soovi Indiast eralduda ja ühineda Pakistaniga. Šapošnikova kirjutab pingetest Lõuna-Indias. Iseseisvumise ajal jäi riigikeeleks esialgu inglise keel, aga plaanis oli see hindi keele vastu välja vahetada. Sellega ei lepitud Lõuna-Indias, kus räägiti draviidi keeli, mis ei olnud hindi keelega suguluses. Taheti kas inglise keelt riigikeeleks jätta või kuulutada selleks tamili keel. Vastuseis põhjustas meelavaldusi, enesesüütamisi ja politseinike tapmist. Kummaline on, et hoolimata verevalamisest ei paistnud olevat inimestel soovi luua Lõuna-Indias iseseisev riik, vähemalt raamatus sellist soovi ei mainita. Mujalt on teada, et jõuti kompromissini, mille järgi kehtestati kaks riigikeelt – inglise ja hindi.

Autor nimetab ennast kommunistiks ja ateistiks, aga kirjutab ka muudest õpetustest. Kuigi inglased olid valdavalt protestandid, levis katoliiklus rohkem kui protestantism. Juttu on veel rohkem hinduismist. Autor ei soovinud kohtuda inimesega, keda peeti mõtete lugejaks. Selliseid paistab Indias palju olevat. Kui minu venna pere käis Indias, kohtusid nad selgeltnägijaga, kes oskas õigesti nimetada Eestisse jäänud sugulaste arvu. Konstantin Ramul seletas loomade arvutusoskust ja vist ka inimeste selgeltnägemist sellega, et hobune arvutavat õigesti vaid siis, kui ta näeb peremehe liigutusi, mille arvule vastava hulga koputusi hobune teeb.

Šapošnikova raamatu pildimaterjal, mis esineb küll võibolla ainult eestikeelses tõlkes, ei pööra üldse tähelepanu kommunistlikule klassivõitluse teemale, vaid rohkem erinevatele Indias esindatud religioonidele.

Toimikutest ja riietest

Üks mees oli luuret abistanud. Ta olevat lisaks pidanud kodus ka ise inimeste kohta toimikuid. Seda polevat teadnud mitte keegi, see avastati alles pärast tema surma. Tõnu ütles, et tema kohta pidas keegi Kanadas toimikut, kes teadis tema eesnime. Ütlesin, kes Kanadas elab. Lisasin, et üks teine inimene vist ka. Tõnu parandas, et see teine inimene ei ela Kanadas, vaid Ameerika Ühendriikides. Ütlesin, et vee ääres, Mississippis või Michiganis. Tõnu ütles, et ma pakuks kolmanda variandi ka. Kolmandaks ütlesin Missouri. Tõnu ütles, et kolmas variant on õige. Ütlesin, et see inimene töötab Yale'i ülikoolis. Rääkisin, et ükskord tuli ühelt poolt isa ja teiselt poolt Tulviste, neil olid mõlemal ühe ja sama ülikooli kirjaga riided. Neil paistis selle üle hea meel olevat. Teine selline juhtum oli, kui kohtusid kaks ruudulise lühikeste varrukatega särgiga meest. Ma ei mõtle seda, kui Raivo kohtus tema sarnase teise bussijuhiga. Kolmas juhtum oli see, kui kohtusid Raivo ja teine bussijuht. Olime köögis. Suures toas oli kaks külalist. Tõnu ütles ühe asja külaliste kohta. Aga kolmas külaline oli köögis Tõnu selja taga. Seetõttu ütlesin Tõnule, et ta tasa oleks. Köögis olev külaline hakkas Tõnuga rääkima.

Korduv lugemine

Võtsin riiulist raamatu "Kümme aastat hiljem" ühe köite ja hakkasin uuesti lugema. See oli raamat, mida tuli elus korduvalt lugeda, et vaadata, kui palju on vahepeal juurde õpitud. Esimesel lugemisel olid mu teadmised veel väiksed, aga raamat meeldis juba siis. Raamatul oli vahel palju järjehoidjaid. Võtsin tagantpoolt ühe järjehoidja, mis oli vist eelmine kord minu enda vahele pandud, ja tõstsin ta ümber sellesse kohta, kus mul praegu järg oli.

*
Nägin aknast, et Vene sõdurid kutsusid Tooma endaga kaasa ja Toomas läks nende autosse. Autol ei olnud Venemaa numbrimärk, vaid Läti või Leedu oma. Ütlesin, et ma helistan politseisse. Klaus soovitas, et ma helistaks parem emale.

*
Täna üks tüdruk abiellus. Mul ei olnud tahtmist teda õnnitleda, selle asemel riputasin blogisse pildi irevil hammastega linnust. See oli osa suuremast pildist, mida olin juba varem avaldanud. Suuremal variandil oli kaks lindu.

Poliitiline tee

Läksin üritusele kohale, kuigi olin üleeilsest Laariga kohtumisest veel unine. Istusin lauas koos kahe tüdrukuga. Pakuti Euroopa ühtsuse vastast teed. Ütlesin, et ma ei pea jooma Euroopa ühtsuse teed, vaid võin juua ka soome-ugri teed. Ma kujutlen, et soomeugrilane on selline nagu eestlane või soomlane, et elab külma kliimaga maal, aga ma unustan ära, et ungarlased elavad soojal maal. Üks lauas istuv tüdruk hakkas naerma. Riiuli kõrval kükitas üks tüdruk, kes hakkas nagu väike laps nutma. Tal käisid sageli nutuhood, vahel ka naeruhood. Üks teine tüdruk ka nuttis, sest ta pidi edasi liikuma, aga jalg valutas.

*
Vaatasin vana kamba vihikut. Olin sellesse Nõukogude ajal joonistanud sinimustvalgeid lippe ja tulevase Eesti Vabariigi presidendi, et teha midagi salajast. Siis ma veel ei teadnud, et teine kamba liige Oudekki ei ole Eesti poolt. Hiljem olin talle vihikut näidanud.

Riigikogus ja koolis

Riigikogus arutati parteide süsteemi ümberkujundamist. Probleeme valmistasid kaks parteid - kuningriiklased ja rohelised. Neile öeldi, et nad tahaksid võimule ja on rahul ka arutelus osalemisega, kuigi seegi on nende jaoks pingutav. Roheliste esindaja esines vastulausega. Sõnavõtu lõpetas ta sõnadega, et teeme kell viis vaheaja. Tehtigi vaheaeg. Erik oli Riigikogu liige. Mõtlesin, et kui ta algul osade parteide üle naerab, siis kuuleb ta Riigikogus pidevalt kõigi sõnavõtte ja harjub kõigiga ära. Kuigi Tulviste oli ka Riigikogu liige, aga oli öelnud, et seal toimuv on jama. Sõitsin kooli peatrepist alla. Esimese ja teise korruse vahel muutusid astmed karedaks, seetõttu sealt kõndisin. Lisaks võis teiselt korruselt tulla direktor, kes võis sõitmist keelata. Kõndisin tiivatrepi juurde. Selle alumised vahed olid ära võetud. See oli ohtlik, sest ülemisest otsast sõitu alustaja võis nüüd kukkuda. Läksin kolmandale korrusele bioloogia klassi. Mõtlesin, kas istuda ühe või teise oma pinginaabri või hoopis parteikaaslase kõrvale. Istusin maha ja hakkasin poolikule vihikulehele kirjutama. Õpetaja ütles selja tagant, et ma kirjutan spikrit. Vastasin, et ma ei kirjuta põhimõtteliselt maha. Enne lasen ma endale ühe panna kui maha kirjutama hakkan. Ma kirjutan väiksele paberile, mitte spikrit.

"Olevik" 1913

"Olevik" 1913 august–september

Selle perioodi ajaleht "Olevik" on Grenzsteini-järgne. Grenzstein oli ajalehe asutaja, kes toimetas lehte Eestist lahkumiseni. Leht jätkas ilmumist, kuni võimud selle sulgesid. Vaheaja järel asutati sama nimega ajaleht uuesti ja Grenzstein saatis sellele Prantsusmaalt palju kaastöid. Lõpuks läks ta aga uute toimetajatega tülli ja lõpetas kaastöö saatmise.

Vaadeldud ajal oli ajalehe toimetajaks Rässa. Lehe lõpus oli veel märge, et seda trükitakse Grenzsteini trükikojas. Kuid "Olevikus" ilmus kaastöö parajasti Austraalias elavalt eestlaselt Lukatsilt, kes Grenzsteini teravalt kritiseeris. Grenzstein oli üle poole aasta varem süüdistanud Lukatsit selles, et ta võttis naiseks juudi. Lukats vastas, et tema naine on surnud ja ei olnud juut.

Ühes teises selle aja "Oleviku" artiklis nimetati Grenzsteini mõistvamalt, et ka pärast Grenzsteini lahkumist ei ole eestlased endale paremaid juhte leidnud.

Grenzsteini ja "Olevikku" on seostatud venestamise toetamisega, sellele on ka vastu vaieldud. Rässa aegne "Olevik" ütleb, et emakeelne haridus on venekeelsest parem. Teiselt poolt heidetakse suurematele rahvuslastele ette, et põllutöökooli vastu ei pea ainult vene õppekeele pärast olema, parem võõrkeelne haridus kui üldse mitte haridust. Ühest näitusest kirjutades teeb "Olevik" märkuse, et seal olid venekeelsed sildid, nagu oleks näitus toimunud Sise-Venemaal. Sakslaste näituse puhul kritiseeritakse seda, et eestlased jäeti rahvuse pärast auhinnast ilma. Ajalehes ilmus kiri, mis heitis rahvuslastele ette väljarändamisele vastuseismist, kui majanduslik olukord tegevat väljarände vajalikuks.

Oma riigi puudumise ajal oli ka suhteliselt vähem rahvuslikul lehel kergem olla rahvuslik kui praegu. Siis sai eestlasi ja sakslasi vastandada, aga praegu tuleb juhtida kogu riiki, mistõttu eri rahvusest kodanikke ja mittekodanikke püütakse ühendada. Ka aastal 1988 oldi suuremad rahvuslased kui praegu.

Rahvusvahelistes suhetes äratasid aastal 1913 tähelepanu sündmused Balkanil ja Hiinas. Oli lõppenud Teine Balkani sõda. "Olevik" kirjutas, et rahuleping tekitas üldist vaimustust. Hiljem on kirjutatud, et sama moodi tekitas järgmisel aastal erinevates riikides vaimustust Esimese maailmasõja puhkemine. Magistriõppe ajal lugesin küll ingliskeelsest ajalooajakirjast arvustust, mille järgi vaimustus Esimese maailmasõja puhkemisest olevat olnud väiksem kui varem arvatud. Aga on avaldatud fotosid juubeldavatest rahvahulkadest.

Hiljem on ajaloos kirjutatud, et Balkani sõdu oli kaks. Aga "Olevik" kirjutas varsti juba Kolmandast Balkani sõjast ehk Albaania ülestõusust ehk Serbia-Albaania sõjast. Oodati ka Neljanda Balkani sõja puhkemist Kreeka ja Türgi vahel. On kirjeldatud, nagu viis Esimese maailmasõja puhkemisele Franz Ferdinandi tapmine 1914, aga "Olevik" kirjutab juba aastal 1913 ka suurriikide võidurelvastumisest. Üks ajaloolane nimetas Esimest ja Teist maailmasõda kokku 20. sajandi kolmekümneaastaseks sõjaks. Ma küsiks, mille poolest kuulusid Balkani sõjad Esimese maailmasõjaga vähem kokku kui Teine maailmasõda?

Võrreldes eelmisena vaadatud vanade ajalehtede aastakäikudega on 1913. aasta "Olevikus" vähem reklaami kui 1910. a. "Päevalehes", aga rohkem kui 1977. a. "Eesti Päevalehes". Rohkem kui reklaamile on "Olevik" ruumi eraldanud ilukirjanduslikele juttudele. Numbris ilmus korraga rohkem kui üks ilukirjanduslik jutt, mõni järjejutuna ja mõni tervikuna. Kõige pikemast järjejutust lugesin läbi ühe osa, see tundus olevat 1870. aasta Saksa-Prantsuse sõja kohta. Eelmisena vaadatud 1910. a. "Päevalehes" ilmus järjejutt Vene-Jaapani sõja kohta. Üks lugu vaadatud "Olevikes" oli Mark Twaini följeton sellest, kuidas asjatundmatu humorist toimetas põllutöölehte. See tuletas väga meelde hiljuti päriselt juhtunud lugu, kuidas Kender oli nädal "Sirbi" toimetaja.

Vihjeline raamat

Ühes avangus oli oda a8 ja ei pääsenud sealt välja. Teine avang oli Šoti avang, kus must käis Oc5. Šoti avang oli leiutatud alles paarkümmend aastat tagasi, seoses Šoti terroristide tegevusega. Sain teada, et raamatus "Karupoeg Puhh" ei ole kõik otseses tähenduses, suur osa raamatust räägib vihjeliselt hobuse söömisest. Järele jäid ainult luud. Korteriuksel tõrjuti praegu sissetungijaid tagasi. Läksin sissetungijate eest vannituppa ja panin ukse riivi. Aga see oli nõrk riiv, mis võidi lahti lõhkuda.

Shakespeare'i näidend

Olin arvanud, et läheme kodust ära lühikeseks ajaks, aga tegelikult olime ära palju päevi. Magasin Paide tagatoas. Tundsin, et uksest tuleb külma õhku. Läksin seda kinni panema. Lahti olid toauks, kahe esiku vaheline uks ja välisuks. Esikus koristas Siiri. Panin uksed kinni, seejärel läksin magama tagasi. Meile öeldi, et nüüd me peame koju sõitma, selle eest, et ma Siiri järelt uksed kinni panin. Ise olin arvanud, et panen Klausi järelt.

*
Üks poiss pani sõrme ninna ja ütles, et hakkab toksikomaani mängima. Ütlesin talle, et ta seda ei teeks, sest kõik, mis juhtub, on päriselt.

*
Lugesin Shakespeare'i näidendit. Kui ma raamatu rohkem lahti tegin, siis nägin, et leheküljel on kolm, mitte kaks veergu. Põhitekstis oli iga rida erineva kuupäeva kohta, algul varjatuks jäänud veerus oli öeldud, mis kuupäevadega on tegemist. Näidendil olid lihtsad tegelased, aga kõigi tekst oli väga ilukõneline.

*
Kõndisin koos kolme klassivennaga mööda kooliteed. Mul oli raske nendega sammu pidada, sest neil olid seljakotid, millel oli suur toetuspind, aga minu kotisang toetus ainult sõrmedele. Käeotsas kantav kott võis selgroo kõveraks teha. Möödusime klassiõdedest, kes sõitsid jalgrattaga. Kaks jalgratast olid kokku põrganud ja muutunud üheks. Kõndisime edasi. Ütlesin, et see, kui me klassiõdedest möödusime, tundub olevat nii ammu.

Vahelduseks turniiril

Tätte 5,5 p.
Metsoja 5
Ojaste 5
Runnel 4,5
Raidväli 4,5
Šukys 4,5
...
14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Raidvälja ja Šukyse vastu omavahelised mängud võitsin, Raidväli võitis Šukyst. Ühest sügisesest turniirist mäletan, et olin kõige noorem osavõtja, aga täna osales kaks minust palju nooremat.

Kuulsin, et uute FIDE reeglite järgi on ka kiirmales esimene valekäik kaotus, mitte enam kolmas. Seetõttu pidavat noorteturniiridel pooled mängud lõppema valekäiguga. Peebo ütles, et meie seda reeglit ei kasuta. Sain aru, et siis on vist teine valekäik kaotus. Minu tänastes mängudes üheltki mängijalt valekäike ei avastatud.

Autoportreesid

Tõlke kaks varianti

Oli ilmunud minu tõlgitud raamat. Selgus, et toimetaja oli saatnud kirjastusele kogemata käsikirjast kaks varianti, mõlemad olid ka trükki läinud. Toimetaja ise oli öelnud, et viimane variant hakkas eelviimasega võrreldes halvemaks minema. Lugesin neid variante võrdlevalt. Viimases variandis oli tabeleid, mida eelviimases ei olnud, seal olid andmed lahti kirjutatud. Ütlesin, et võiks panna riiulisse kõrvale teise variandi lisaks. Küsisin, kas mõnda poodi mõlemat varianti ka viidi. Vastati, et ei viidud. Kohtusin oma endise õpetajaga, kes oli mulle tõlkimist õpetanud. Ta oli kirjutanud mulle pühendatud luuletuse. Luuletuses ta ütles, et allus mulle internetis. Ta heitis mulle ette, et ma olin tõlkinud "pagan võtaks", kui tema tõlgiks "kurat võtaks". Otsisin raamatust kaks luuletust välja, aga sellist väljendit ei leidnud. Mulle näidati, et see on kolmandas luuletuses. Nüüd ütlesin, et see väljend on Shakespeare'ilt, seetõttu tuli panna nii, nagu varem on tõlgitud.

Mõtlemise liigid

Praegu loen kahte vene autorit korraga. Mõlemat eestikeelses tõlkes. Hommikuti loen ajalugu ja õhtuti muid asju. Hommikul loetu üle mõtlen sügavamalt kui õhtul loetu üle. On vastandatud mõtlemist ja päheõppimist, aga tegelikult on päheõppimine üks mõtlemise liik. Võib küll öelda, et vaja on ka muud liiki mõtlemist, aga see ei tähenda, et päheõppimine tuleks lõpetada. Hea mälu ja kõrge IQ pidi takistama autojuhtimist, aga keskkonna puhtuse seisukohalt ongi hea, kui kõik ei ole autojuhid. See, et taksojuhtide aju kasvab linna meeles pidamise tõttu suuremaks, teeb neil äkki lõpuks autojuhtimise raskeks, kui aju on juba liiga suureks kasvanud. Mõni inimene pidavat igal juhul vanaduse tõttu autojuhtimisest loobunud olema. Või kui vanadusega kaasneb mälu nõrgenemine, kas see ei tee siis mõnel autojuhtimist uuesti võimalikuks?

Minu pikkus

Mängisin Klausiga korvpalli. Avastasin, et ma ulatun pealt panema ilma kõrgemale hüppamata. Seega olin vist uuesti kasvama hakanud. Võrdlesin vaatepildiga, kas ma olen pikem kui varem, aga vana vaatepilti ma polnud nii hoolega vaadanud. Läksin Tõnu majja. Tõnu tegi mulle trepi peal uuringut. Varem oli Tõnisel olnud oma tuba, aga nüüd elas selles Pille, Tõnu ja Tõnis elasid kahekesi teises toas.

*
Ühe mehe kohta öeldi, et ta on vanaisa alter ego. Varem oli vanaisaga võrreldud tema venda, tema poega ja mind, nüüd siis mulle täiesti tundmatut sugulast. See sugulane oli meie pool. Mina veel magasin. Sugulane ütles, et mul on hea uni. Ajakirjanik küsis talt, kas rahvas hindab teda ainult tänu sellele, kes oli ta isa. Mõtlesin, et oleks pidanud küsima onu, mitte isa, sest ta on vanaisa vennapoeg. Tõnu ütles, et tema läbi viidud terviseuuringu üks osa oli pikkuse mõõtmine, ma olen 187 sentimeetrit pikk. Magasin Paide suure toa diivanil, aga nüüd tõusin läbi une püsti ja ütlesin, et kui ma ise mõõtsin, sain 190 sentimeetrit, ma ei usu, et meil nii vigane mõõdulint on. Tõnu ei öelnud, et ta mind mõõdab, seetõttu ma ei ajanud ennast sirgu. Kuigi ma võin olla lühemaks jäänud. Püksid sobivad mulle tõesti pikkusega 188. Aga tegelikult olen ma viimasel ajal hoopis kasvanud, sest viimati korvpalli mängides ulatusin ilma hüppamata pealt panema. Magasin edasi. Kui uuesti üles tõusin, hakkasin minema tahatuppa, et seal riidesse panna. Suure toa ahju juures küsis üks klassivend mult, mitu tervisepunkti uuring mulle andis. Vastasin, et ma ei tea ja ei tahagi teada, sest ma nagunii ei tea, mida need punktid tähendavad.

Kolmas köide

"Keiser Julianuse" teisest köitest leidsin palju Nõukogude aja analoogiaid. Kolmas köide on ilmunud uuemal ajal. Ilmumisaasta on ununenud sisse trükkida, aga autor on kirjutanud pastakaga pühenduse aastal 1995. Sügava Nõukogude aja analoogiate asemel leidsin mõned üleminekuaja omad. Kui Gallias teenivad sõdurid Julianuse vastu tema enda tahtmist augustuseks kuulutavad, tuletab see meelde laulva revolutsiooni meeleavaldusi ja seda, kuidas kommunistid muutusid rahva survel rahvuslasteks. Muudest ajaloo perioodidest tuleb meelde, kuidas Jaan Tõnisson ütles, et ta pole ette trüginud, vaid teda on ette lükatud; samuti see, kuidas mind olevat 15 aastat pärast keskkooli lõpetamist tagaselja klassivanemaks valitud, et ma kokkutulekut korraldama hakkaks. Raamatus meenutab Gorbatšovi avalikustamispoliitikat religioossete saladuste avalikuks tegemine ja kuskil jutt kaubandusest tuletas meelde üleminekuperioodi defitsiidimajandust. Üldiselt lugesin kolmandat köidet tühjema pilguga kui teist.

Vangerdamatus etturi vastu

R-L-R-O-V-K-O-V
1. e4 Rb6 2. f4 f6 3. Oc5 d6 4. Of2 e5 5. Rd3 Oc4 6. fe Od3+ 7. cd Ve5 8. d4 Ve8 9. Ob3 Re7 10. 0-0 d5 11. ed Rbd5 12. Od5 Rd5 13. Ve8+ Ke8 14. Le4+ Re7 15. Ve1 Kf7 16. Le6+ Kf8 17. d5 Lc8 18. Oc5 Le6 19. Ve6 Kf7 20. Oe7 Oe7 21. Rb3 Vd8 22. Ve2 Vd5 23. d4 c5 24. dc Oc5 25. Rc5 Vc5 26. Kf2 Vc1 27. Vd2 Va1 28. Vd7+ Kg6 29. Vb7 Va2 30. Kf3 a5 31. b4 a4 32. Va7 a3 33. b5 Va1 34. Kf2 a2 35. b6 Vb1 36. Va2 Vb6 37. Va7 Vb2 38. Kf3 Kh6 39. Va6 Kg5 40. Va7 Kg6 41. Va6 h6 42. Va7 f5 43. Va6+ Kg5 44. h4+ Kh4 45. Vg6 Vb7 45. Kf4 Vf7 47. Vg3 g5+ 48. Kf3 g4+ 49. Kf2 f4 50. Va3 f3 51. g3+ Kg5 52. Va5+ Vf5 53. Va8 h5 54. Vg8+ Kf6 55. Vf8+ Ke6 56. Ve8+ Kf7 57. Va8 Vb5 58. Va7+ Kg6 59. Va6 Kg6 60. Va2 h4 61. Vc2 hg+ 62. Kg3 Ve5 63. Kf2 Kf4 64. Vc4+ Ve4 65. Vc2 g3+ 66. Kf1 f2 67. Kg2 Ve1 68. Vc4+ Ke3 69. Kg3 f1L 70. Vc3+ Kd2 0:1

Hõljumise põhjus

Sain Helinalt üle tüki aja paberkirja. Lugesin selle läbi, siis läksin kiri käes kööki. Ütlesin, et sain kirjasõbralt kirja. Ema küsis, kas tõesti. Vastasin, et ta on mulle ikka kord aastas kirjutanud. Üks aasta ei kirjutanud ühtegi korda. Vaatasin, et ümbriku tagaküljele on veel asju kirjutatud. Sealt sain teada, et Helina on jälle kolinud. Ta kirjutas veel, et oli olnud haiglas ja seal teistele mingit asja teinud, aga ma ei saanud aru, mis see oli.

*
Üks mees rääkis, et ta ei saa aru, kuidas Argentiina nii liberaalne oli. Vatasin, et Tšiili oli vist samasugune. Mees ütles, et Tšiili oli nii pika perspektiiviga. Väljusin majast ja hakkasin koju sõitma. Tahtsin veel asju ära tuua. Bussi peale pidi istuma kiiremini kui ma olin arvestanud.

*
Sain kätte vene keele vihiku. Olin vihikut õpetajale andes unustanud selle vahele venekeelseid malepabereid. Õpetaja oli mulle pannud nüüd ainult viisi. Seletasin seda sellega, et talle meeldis näha, et ma vabal ajal ka venekeelseid materjale loen. Sain kätte ka töövihiku. Seal olid ka kõik viied. Aga mulle tuli meelde, et vahel joonistavad õpilased õpetaja pandud kahed viiteks ümber. Tundus, et seda oli tehtud ka minu puhul. Või kui mulle oleks pandud kahtesid, siis oleks pidanud õpetaja vigasid parandama, aga ühtegi parandust polnud. Üks tüdruk oli tahvli ees. Tal oli ülesanne venekeelsetes lausetes vigu parandada. Tegin sama ülesannet paberil. Parandasin kõik ära, aga arvatavasti kõik valesti. Ma ei teadnud, kas tuli ainult lünkasid täita või ka kirja pandut maha tõmmata, nagu mina tegin.

*
Toomas rääkis, et ta on näinud unes, kuidas ta õhus hõljub. Vastasin, et seda on vist kõik inimesed unes näinud. Võibolla see tuleb sellest, et inimene on linnust arenenud. Tõnu vastas, et võib küll olla. Toomas ütles mulle, et ma nüüd oma tuppa läheks, ta tahab magama jääda. Läksin korraks oma tuppa, mis oli Pille toa koha peal, siis läksin tuppa, kus olid isa ja Tulviste. Sellist tuba ma varasemast ei mäletanud. Toomas oli öelnud daa-daa. Vanasti oli laste unejutu saates lauldud: "Väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään." Seda oli tehtud selleks, et lapsed jääks rahulikuks ja uni tuleks. Hakkasin õhus hõljuma. Küsisin, kuidas ma saan hõljuda, kui ma pole veel magama jäänud. Rääkisin, et vanasti öeldi meie peres enne magamaminekut "daa-daa," mis oli lastekeelne tuletus sõnadest "head ööd". Aga täna ütles Toomas: "Daa, väikesed ..." Mul ei tulnud enam meelde.

Võidumanööver

Klausil lõppes malepartii. Näidati, millise leidliku manöövriga ta võitis. Ta oli viinud viiendal real vankri valge kolmiketturi ette, et etturit lüia. Valgel olid kolm etturit ühel ruudul. Küsisin, kas sellise löömisel lüiakse kolm nuppu korraga või ainult üks, nii et musta nupp jääb valgetega samale ruudule. Vastati, et korraga lüiakse üks ettur. Küsisin, kas vangerdamine saab olla löömine. Vastati, et ei saa. Kui valge oleks püüdnud etturit kaitsta, oleks Klaus pannud ratsuga kuningale ja vankrile kahvli ning vist ähvardanud h-etturiga kolme sammuga lippu minna. Klausi vastane oli olnud Viikmaa. Viikmaa mängis alati sellises stiilis ja Klausi võit oli osalt ehk juhus, ta võibolla tegelikult ei saanud seisust nii hästi aru. Ütlesin, et see oli vooru kõige vaadatum partii. Tegelikult vaadatakse üldse tavaliselt kõige rohkem pealt seda mängu, mis viimasena kestma jääb.

*
Paide vanaema õpetas meid, et me ei paneks labajala külge roosiõit. See olevat küll vanadel fotodel ilus, aga enam nii ei tehtavat. Vanaema tahtis meile kirjutada ühe päevaga kolmekohalise arvu luuletusi, mis õpetaks meid, kuidas elus hakkama saada. Kirjutasin esimese köite viimase luuletuse ise lõpuni. Siis mõtlesin, et ma nähtavasti arvasin vanaema mõtte valesti ära.

Hommik ämblikuvõrkudega

Teadsin, et näen und. Vend kandis mind mööda korterit ringi. Kui nägin arvutit, hakkasin juubeldama. Panin selle käima. Ütlesin, et kõik on nagu varem, ainult ikoonide arv on suurenenud. Lubasin kõigepealt tegeleda vanade asjadega. Mõtlesin, et kui tegeleksin uute asjadega, ei pruugiks unenäos kujutlus kiiresti järele jõuda. Ütlesin siiski, milliseid uusi ikoone ma näen: siil sõidab jalgrattaga; tuvi kannab baretti, naeratab ja puhub pasunat.

*
Läksin hommikul Lauri trepikoja ette. Vaatasin seal kahte ämblikuvõrku. Nägin peeglist, nagu kinnituks üks ämblikuvõrk minu pea külge. Mõtlesin, et hakkan siin iga hommik käima. Ainult et ma olin tulnud majast välja ilma linnupetet võtmata. Sõitsime bussiga laagrisse. Olime vahepeal laagrist ära käinud, nüüd läksime sinna tagasi. Bussist väljumise järel pidime laeva peale ümber istuma. Tõstsin oma kotid bussist välja. Mõtlesin, et võtsin kaasa liiga palju asju, sest laager saab kohe läbi, ma ei jõua neid selle ajaga ära tarvitada.

Tüdruku kaasakutsumine

Ühes ruumis pidas ühe riigi president kuulajatele loengut. Otsustasin kuulajate hulgast ühe tüdruku endaga kaasa kutsuda. Ütlesin talle, et president ei saa neid kõiki korraga naiseks võtta. Või võibolla saab. President rääkis Freudist. Olin kuulnud ütlust, et kui pakutakse Freudi, siis aitab selle vastu ainult veel suurem Freud. Küsisin tüdrukult, kas ta Jungist on kuulnud, ma võin rääkida. Põgenesin koos tüdrukuga haigla katusele. Sealt hakkasime mööda aknaid alla ronima. Aga teisest haiglahoonest võidi meid näha.

*
Kirjutasin rahataotlust. Mulle tehti märkus, et olen selles kasutanud ühe inimese ametliku nime asemel hüüdnime. Ütlesin, et ma panen koma vahele. Tegelikult ei oleks ka sel juhul olnud tegemist ametliku nimega.

Mälestusi välislehtedest

Eile loetud kolmes võõrkeeles artiklitest jäi meelde järgmist:

Saksa lehes kirjutati Esimese maailmasõja ajal vist Inglismaal tegutsenud hobuste haiglast. Sõjas said lisaks inimestele haavata ka hobused. Uuema aja kohta olen lugenud, et vigastada saanud hobune lihtsalt surmatakse.

Nõukogude ajal hankis mõni eestlane endale koju Suure Nõukogude Entsüklopeedia, aga eile lugesin Vene lehest, et nüüd antakse välja Suurt Venemaa Entsüklopeediat. Sellest kirjutati seoses otsusega see võrku üles riputada. Algul kavandatud entsüklopeedia 30-köitelisena, aga köidete arvu on otsustatud tõsta 35-le. Trükiarv on langenud umbes 65 000-lt 22 000-le. Üks köide maksab üle 2000 rubla.

Lõuna-Korea alt avasin ingliskeelse Aasia ajalehe, kus kirjutati mingist Tai tantsust. Juures oli kummaline foto, millist iga päev ei näe. Kirjutati, et sellel tantsul pole head ja halba varianti, sest see on nii standardiseeritud, et on alati ühesugune.

Ida ja Lääne vahel

Toomas Karjahärm. "Ida ja Lääne vahel. Eesti-Vene suhted 1850–1917". Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1998. 501 lehekülge.

Raamatu esimeses pealkirjas Lääs võiks tähendada Saksamaad. Aga tegevusaeg lõppeb aastal 1917, kui käis Esimene maailmasõda, milles Saksamaa ei olnud lääneriik, vaid keskriik. Ka Laari raamatus "Äratajad" on Euroopa 19. sajandi rahvuslike liikumiste seisukohalt jagatud kolmeks. Läänes olnud rahvuspiirid juba välja kujunenud, keskel Saksamaal ja Itaalias tegelenud rahvuslik liikumine väikeste riikide ühendamisega ja idas Venemaal ja Austria-Ungaris kuulusid väikerahvad suurte impeeriumide koosseisu. Selle järgi oleks Eesti Ida-Euroopa. Lääne-Euroopa puhul võib vastu vaielda, et Iirimaal, Šotimaal, Kataloonias, Baskimaal ja Belgias andis rahvuspiire veel parandada.

Karjahärma raamatu alapealkiri räägib aga ainult Eesti-Vene, mitte Eesti-Saksa suhetest. Raamatu kokkuvõttest on siiski näha, et esimest pealkirja pannes on mõeldud ka sakslastele. Eestlastel tulnud laveerida Vene keskvõimu ja baltisakslaste vahel. Kas siis Eestis elanud sakslased olid rohkem Lääs kui siin elanud eestlased? Nii võib vist öelda küll, sest raamatu põhiosast selgub, et umbes kümnendik siin elanud sakslastest olid Saksamaa kodanikud, lisaks ühendas neid emamaaga keel ja kultuur. Baltisakslaste hulgas oli soovi Eesti Saksamaaga ühendada. Karjahärm nimetab soovi iseseisev riik luua separatismiks ja soovi Saksamaaga ühineda irredentismiks. Viimane sõna tähendas algselt soovi Itaalia riigi piiridest välja jäävad itaaliakeelsed alad rahvusriigi külge liita.

Raamatu kokkuvõttes ei ole mainitud siiski ainult baltisakslasi, vaid ka suure tähega Vene-Saksa vastuolusid. Viimaste puhul hoidnud eestlased Venemaa poole.

Karjahärm ütleb raamatu algul, et ajaloolane ei pea olema kohtumõistja. Seda lugedes võib küsida, mida kohtumõistmise all silmas peetakse. See võib tähendada karistuse määramist, aga ka lihtsalt suhtumise väljendamist. Viimast Karjahärm mõningal määral teeb. Ta ütleb, et kultuurilisel venestamisel oli negatiivne tähendus, aga seda ei pidavat laiendama moderniseerivatele reformidele.

On näha ka, et Karjahärm suhtub venestamisele järeleandmisi teinud Grenzsteini kriitilisemalt kui Ea Jansen. Karjahärm nimetab Grenzsteini poliitikat nihilismiks. See ei tundu olevat neutraalne sõna. Ea Jansen tõstis positiivsena esile Jaanus Arukaevu artiklit, mis püüdis Grenzsteini rehabiliteerida, aga Karjahärm tsiteerib pikemalt Tuglase Grenzsteini suhtes ülikriitilist raamatut. Arukaevu ja Unduski uuemaid ja Grenzsteini suhtes mõistvamaid artikleid mainib Karjahärm lühemalt kui "teistsuguseid arvamusi".

Venestamisel oli mitmesuguseid vorme, üks neist oli usuline venestamine. Kui öelda "usuvahetusliikumine", tulevad kõigepealt meelde 1840. aastad. Aga Karjahärm räägib kolmest erinevast usuvahetusliikumisest: 1840. aastatel Lõuna-Eestis ja 1880. aastatel Põhja-Eestis õigeusku pöördumine ning pärast 1905 ususallivuse väljakuulutamist luteri usku tagasi pöördumine. Soovi luteri usku tagasi pöörduda esines ka varem, mida luteri kirikuõpetajad soodustasid, aga millele Vene keskvõim vastu seisis.

Hiljuti kirjutati "Ajaloolises Ajakirjas", et Vene ajal trükiti rootsikeelset pietistlikku kirjandust Eestis, sest Rootsi ise oli luterlikult ortodokssem. Karjahärm ütleb hilisema ajaga seoses, et Tartu ülikool oli Euroopa tugevamaid luterliku ortodokssuse kantse.

"Akadeemias" mainisin Tõnissoni kui mõisamaade õiglase hinnaga taludele müümise soovijat. Karjahärm ütleb, et Tõnissoni Eduerakond oli selles küsimuses eesti parteidest mõisnikele kõige lähemal, sest austas eraomandit. Tegelikult austas Tõnisson nii mõisnike kui ka talupoegade eraomandit. Vasakpoolsete hulgas oli neid, kes pooldasid umbes sellist poliitikat, mida Nõukogude Liidus varsti kolhooside näol ellu viima hakati ja mis vastas talurahva huvidele vähem.

Mertelsmann heitis Hendrik Sepa raamatu majandusajaloo peatükkidele ette igavat statistilis-kirjeldavat stiili. Ta arvas, et tänapäeval kirjutatakse ajalugu huvitavamalt. Karjahärma raamat on ilmunud küll tunduvalt uuemal ajal, aga selles on samuti rohkelt statistilisi tabeleid. Kas see on huvitav või igav, sõltub lugeja huvidest. Võib vastu väita, et Karjahärm ei esita mitte ainult tabeleid, vaid ka järeldusi. Aga Sepa järeldused olid veel emotsionaalsemas stiilis.

Tipp-poliitikud

Meenutasin, et Laar oli loengus öelnud, et Rüütel on Eesti eeskõneleja. Nüüd võis minna liikvele kuulujutt, et Laar on Rüütlit kiitnud. Tegelikult oli Laar silmas pidanud ainult Rüütli juhtivat ametikohta. Rüütel oli olnud Nõukogude ajal vaiksem, aga uue ajal rohkem rääkima hakanud. Seoses Ukraina sõjaga oli ta uuesti vaiksemaks muutunud. Rüütel oli mind samuti ülikoolis õpetanud. Eeskõneleja tähendas seda, et ülikoolis ei toimunud loengud vaid seminarid, kus üliõpilastel ka rääkida lasti. Seminari läbi viiv õppejõud oli eeskõneleja. Mõtlesin, et kui mind õpetasid ülikoolis tipp-poliitikud, miks siis minust endast seda ei tulnud.

Enne valimisi

Mulle tuli kiri, et üks partei seab mind valimiste ajal kandidaadiks. Vastasin, et ma loobun. Eelmiste valimiste ajal oli tulnud umbes samasugune kiri. Praeguses kirjas oli kaks põhjendust, miks mind tasub valida. Üks neist oli, et ma esinen koos ansambliga. Juures oli foto, kuidas ma olen koos ansambli liikmetega laval, nemad lamavad paljana. Oleks saanud tuua ka foto, kus nad on riides. Olin koos ansambliga esinenud ainult ühe korra, sedagi vastumeelselt. Üleskutse mind valida oli koostatud Soomes, mõlemad põhjendused olid sellised, mida teadsid ainult Soomes elavad inimesed. Algas selle partei kongress. Öeldi, et kandidaadid valib välja üks partei organ juba enne kongressi, kongress kiidab ainult otsuse heaks.

Listis maleajaloost

Kirjutasin ajaloo arutelu listi:

Gustav Ernesaksa surma puhul /1993/ kuulutati välja üleriigiline lein. Mängisin sel ajal Tartu malemeistrivõistluste valikturniiri. Seoses leinapäevaga lükati voor edasi, aga öeldi, et kes soovivad ja kokkuleppele jõuavad, võivad siiski mängida. Mainiti ühtlasi, et Gustav Ernesaks oli esimese järgu maletaja ja mitte nõrk esimene järk.

Natuke varem kirjutasin samasse listi:

Vist "Tartu Postimehest" oli hiljuti huvitav teada saada, et vanasti ei olnud kelladel minutiseierit, vaid ainult tunniseier.

Mittemaletajad võibolla ei tea, et maleajalugu tunneb kolme liiki malekelli. Alguses kasutati liivakelli, mida keerati kordamööda kahte pidi, kuni ühel mängijatest liiv täielikult lõppes. Liivakella olen näinud veel lastepolikliiniku füsioteraapia kabinetis. Järgmine malekell oli kahe poolega mehhaaniline seierkell, mida spordilaagris võrkpallurid pidasid äratuskellaks. Selle tööpõhimõte on, et kaks kellapoolt tiksuvad vastaste mõtlemisajal kordamööda, kuni ühel seieri pealt nool kukub. Need kellad on veel kasutusel, aga lisandunud on kolmandana elektrooniline Fischeri kell, millega on võimalik iga sooritatud käigu eest sekundeid lisada. See konstrueeriti endise maailmameistri Fischeri idee põhjal. Fischeri kella eelis on, et see muudab raskemaks seisu asemel ajaga võitmise, aga puudus, et väga kiirel mängijal ei pruugigi aeg otsa saada. Ühel turniiril oli arvestatud, et kõik voorud peaks lõppema kolme tunniga, aga viimane voor venis ühel laual kahe kiire mõtleja vahelise partii tõttu nelja tunni pikkuseks.

Üksik sõna

Blogi malerubriigis võiks muuhulgas avaldada muuteemalistest raamatutest võetud maleteemalisi tsitaate. Viimane tuli vastu enda tõlgitud raamatus. See oli joonealuses märkuses, et võõrkeelne sõna "riigikassa" tuleb võõrkeelsest sõnast "malelaud".

Minu nimega linn

Valmistuti minu magistritöö kaitsmiseks. Üks komisjoni liige ütles, et eriti palju näitavad töö kohta trükivead, eriti suured vead ja topeltvajutused. Ütlesin omaette, et kas minu vead on olulisemad kui teie omad. Valju häälega ütlesin, et vigade arv sõltub sellest, mitu korda on teksti kontrollitud. Räägiti, et saksa keele grammatikas on kaks trükiviga, vähemalt esimeses trükis, ei tea, kas ka teises. Ütlesin, et esimesel leheküljel on trükiviga, et õ asemel on ö. Vaatasin aknast välja. Ütlesin, et nüüd paistab koolitee koduaknasse ära. Oli ehitatud minu nimega linn. Selles rippusid õhus kõrged tornmajad, linna ehitati suuremaks. Isa ütles, et kui linn on minu nimega, siis teda see ei puuduta. Vastasin, et üks kriitik oli öelnud, et kui ehitatakse minu nimega linn, siis võtavad nad isa ette. Mõtlesin, et ma peaks sellest linnast ära kolima, sest siin pööravad kõik mulle tähelepanu.

Albaania rünnak

Tuli uudis, et Albaania tahab oma naaberriigi Mongoolia vastu sõda alustada, Albaania sõjavägi on tugevam. Küsisin, miks alati väiksem riik tugevam on. Albaania sõjaväge oli diktatuuri ajal tugevdatud. Selgus, et ta tahtis sõda alustada hoopis Jugoslaavia vastu. Siis ta oleks saanud Kosovo tagasi. Kosovot nimetati autonoomseks piirkonnaks. Öeldi, et tegelikult on Kosovo iseseisev riik, aga teda pole tunnustatud. Küsitluse järgi ei tahtnud Kosovo elanikud ühineda ei Jugoslaavia ega Albaaniaga. Võibolla ei olnud Albaania sõjavägi nii tugev nagu valepropaganda tõttu arvati.

*
Mul ei olnud raamatu koostamine lõpetatud, aga mulle ei eraldatud uut stipendiumi. Selleks, et stipendium eraldataks, oli vaja ette näidata publikatsioone. Aga üks väljaanne oli mu kaastöö tagasi lükanud ja teine polnud vastanud. Istusin keskööl suure toa laua taga ja tegelesin raamatu koostamisega. Isa tuli suurde tuppa. Hakkasin käsikirja lehti kokku panema. Need ähvardasid kortsu minna.

*
Olime matusepeol. Tõnu halvustas mind, et minu nägu ei ole nii ilus ja sile nagu temal. Panin pea hästi Tõnu pea lähedale, et meid koos pildistataks. Pärast matuseid tuli labidad ära viia. Läksin oma labidaga majja, kus oli nende hoidla. Seal töötav mees süüdistas mind, et mina lõhkusin kapi ukse ära. Vaidlesin vastu, et see oli juba enne katki. Mees ütles, et labidat tuleb pesta. Mina pidin seda kraani all hoidma ja mees kraani lahti keerama. Kartsin, et mulle pritsib keevat vett peale. Mult küsiti teenuse eest raha. Protesteerisin, et kõigepealt pean ma labida ise ära tooma, siis süüdistatakse mind kapiukse lõhkumises ja lõpuks pean veel maksma ka.

Sõjaväli

Ratsavägi ründamas
on vaenlase armeed.
Ei ole parim sõjaaeg,
sest porised on teed.

Kas veereb sõjaväljal tank
või hobu ratsutab -
joob sõjajumal inimverd
ja laipu matsutab.

Isehakanud kuningas

Üks isehakand kuningas
tahtis valitseda meid,
kuid rahvas arvas teisiti
ja hüüdis valjult: "Ei!"

Kuningas siis kurjaks sai
ja palju tulistas,
ta sõjavägi tallas meid
ja veres sulistas.

Kuningaid on teisigi
tulnd troonilt tõugata.
Kes tahab õiget kuningat,
sel tuleb lõuata.

Mälestused tulevad kaasa

Kõige paremad asjad on mälestused. Ei pea kogu aeg uut informatsiooni vastu võtma, vaid vahepeal võib tund aega vana meenutada. Kõigil võibolla pole nii palju aega kui minul. Aga kümme minutit vast leiab. Kõigile inimestele ei pruugi ühed ja samad asjad sobida. Mõnele sobiks vast paremini tulevikust mõelda. Mulle sobib minevikust. Minu blogis kirja pandavad unenäod on üks mälestuste liik. Teine on raamatuülevaated. Kolmas on juba lõppenud malepartiid. Meenutada saab veel asju, mida ei anna hästi kirja panna - muusikat, pilte, maitseid. Mälestusi saab ka joonistada. Viimasel ajal ma pole midagi joonistanud. Võibolla peaks seda jälle tegema.

Terminoloogia

Olin pannud blogisse tagantjärele eelteate ühe maleturniiri kohta. Aga kuna turniir oli tegelikult juba möödas, siis kustutasin selle uuesti ära. Vaatasin, et feisbukis on teade veel üleval. K. Sander oli sinna riputanud peatükkide kaupa üles ühte raamatut, peatükkidest eraldi oli ta toonud välja alajaotuse raamatus esinevate eelteadete kohta. Rääkisin, et mängisin keskgambiiti ja vastane vastas h5. Viikmaa ütles, et d5 tavaliselt enam ei mängita. Kordasin, et vastane ei käinud d5, vaid h5. Viikmaa ütles, et see kaotab kohe. Mõtlesin, et mulle male ei sobi, sest ma ei oska nii hästi seisu hinnata. H5 oli vist nõrk käik, sest siis ei saanud enam käia h6 ning valge oda sai tulla g5. Üks väike poiss rääkis, et tal hakkab terminoloogia selgeks saama. Tõnu kommenteeris, et ta saab aru, et see poiss ei tea, mida sõna terminoloogia tähendab, seetõttu ta teeb, nagu teaks. Öeldi, nagu oleks malenupu nimi kuninga asemel kuninganna. Ütlesin, et siis on olemas ka lippanna, matt anna ja alla anna. Mõtlesin, et lisaks tuld anna, patt anna ja kahes lauas ühekaupa erineva nimega nuppe anna.

Küsitlus

Ühel võrgulehel küsiti, millisele kandidaadile ma valimistel hääle annan, seal oli ka muid küsimusi. Mõtlesin, et aitan küsitluse korraldajaid valimiste kohta käivale küsimusele vastamisega, teistele ei vasta. Igalt parteilt oli välja pakutud üks kandidaat. Tahtsin valida ühte professorit, aga tema asemel olid küsitlejad nimetanud ühte samas parteis kandideerivat kirjanikku. Oli võimalik sisestada ka alternatiivne kandidaadi nimi oma käega, aga seda ma ei hakanud tegema, vaid otsustasin küsitluse toimumise kohta kohale minna. See asus ühes korteris ühe maja viiendal korrusel. Minu järel tuli trepist üles kaks töömeest, võibolla nad olid teel samasse korterisse. Korteris soovitati mul rohkematele küsimustele vastata. Küsimused olid ristsõna osad. Lõpuks sain aru, et see ristsõna on valimisreklaam, sest kui kandidaatide vahel sai näiliselt valida, siis seda ei lubanud asjaolu, et sõnad, mis kandidaadi nimega risti pidid minema, olid kindlad.

Raamatu valimine

Ootasime koolis proovikirjandi algust. Räägiti, et meie klassis on üks inimene, kes nalja teeb - Krister. Õigemini kaks - Krister ja mina. Helen ütles, et Krister ja mina seletame talle naljade kaudu kõik asjad ära. Ta tõi näiteks, et Krister seletas talle relatiivsusteooriat. Ariel palus, et ma talle relatiivsusteooriat seletaksin. Ütlesin, et kui üks inimene on Arielist noorem, siis teine on vanem. Rohkem ma sellest ei teadnud. Läksime klassiruumi 308 sisse. Vaatasin, kuhu istuda. Istusin uksepoolse rea tagumisse ossa. Mulle öeldi, et üks mees ei taha, et tema kõrval istutaks. Tavaliselt olin istunud keskmise rea esimeses pingis Sandri kõrval. Aga täna ei istunud sinna ei mina ega Sander. Õpetaja andis ainult kaks proovikirjandi teemat, need olid mõlemad kirjandusteemad. Õpetaja tuletas meelde, kust raamatutest need tegelased on võetud, keda kirjandipealkirjades on mainitud. Aga see ei aidanud, sest ma polnud neid raamatuid lugenud. Riin ütles, et ta luges küll, aga sai alles novembris läbi.

*
Vaatasin raamatukogu elektronkataloogist raamatute nimekirja. Valisin, mis raamatut välja tellida. Esimesena tellisin venekeelse raamatu Jeanne d'Arci kohta. Rohkem tahtsin lugeda muid ajalooraamatuid, sest Jeanne d'Arcist ma olin juba ühte ingliskeelset raamatut lugenud. Aga samal teemal raamatu tellisingi esimesena välja sellepärast, et teema oli juba tuttav ja nii pidin vene keele sõnavarast ka paremini aru saama. Täna pidi meil olema ülikooli lõpukirjand. Magasin kaua ja mõtlesin, et ei lähegi võibolla kirjutama. Kui ma oleks läinud, oleks võidud mul hinne selle eest alla võtta, mitmendale reale ma pealkirja kirjutan ja mis sõna ma kirjutan pealkirja kohale, sest nõudeid võidi vahepealsetel aastatel muutnud olla, aga ma polnud koolis käinud ja polnud uute nõuetega tuttav. Mõtlesin, et ma ei pea kirjandit kirjutama, sest ma ei pea magistriõppesse astuma. Kooli ajal mõtlesin sellest, et tahan pääseda ülikooli, mitte sellest, et tahaksin pääseda magistriõppesse. Aga kui kuskile sisse saamata jääb, siis võidakse raamatute laenutamise õigus ära võtta.

Kombinatsiooniline viik

O-O-V-R-R-L-K-V

1. b3 b5 2. c4 bc 3. bc c5 4. Rd3 Re6 5. Re3 Oe4 6. f3 Og6 7. Ld1 Rf6 8. Of6 ef 9. La4 Le7 10. 0-0 0-0 11. f4 f5 12. Re5 Rd4 13. Rd7 Re2+ 14. Kh1 Rc1 15. Rf8 Re2 16. Rg6 hg 17. Rd5 Lh4 18. Ld7 Vd8 19. Re7+ Kh7 20. Ld8 Rg3+ 21. Kg1 Rf2+ 22. Kh1 viik.

Kardinapuu asend

Olin kirjandusmuuseumis. Otsisin sedelkataloogist raamatut, mida tahtsin välja tellida. Siis tuli kaks noort naist. Üks neist võttis mult kataloogikasti ära ja ütles, et tahab seda ise vaadata.

*
Olime Meelval eelviimases toas. Panime grammofoni mängima. Plaadiümbristel oli huvitavaid pilte. Kui plaatide mängimine lõppes, tuli kardinad uuesti ette panna. Selleks tuli tagasi panna kardinapuu, aga ma ei saanud enam aru, kus see olnud oli. Lõpuks taipasin, et selle õige asend pole kumbagi pidi toaga risti, vaid diagonaalis. Lugesin "Oleviku" aastakäiku. Kuna olin unine, siis ma ei teinud märkmeid. See tähendas, et pidin pärast uuesti lugema. Ma ei saanud aru, kas ma praegu lugesin varem loetud või uut osa.

*
Sõltumatu Infokeskus oli andnud välja Läänes elava venelase raamatu, mille oli tõlkinud J. Vackermann. Öeldi, et ta on selle autori Eestisse tooja. Kirjastuseks oli märgitud Iseseisvus. Raamat nägi väga ilus välja. Varem oli sama kirjastus välja andnud minu raamatu ja teisi oranži sarja raamatuid, mis nii ilusad ei olnud.

Erinevused konspektides

Meile tulid külalised. Jätkasin arvutiga kirjutamist. Meil kirjutasid kõik arvutiga. Külalisi võisid huvitada taime küljes kasvavad marjad ja riiulile pandud fotod. Külalise poeg oli suureks kasvanud ja pikalt rääkima hakanud. Olime majas, kus seinakell toetus elektrijuhtmele. Öeldi, et juhet ei tohi enne ära võtta, kui kell on korda tehtud, muidu kukub kell põse peale. Panin selle suureformaadilisele paberile konspekti kirja. Siis vaatasin Mihkli konspektist, et oli öeldud hoopis, et kõik hakkavad saunast võidu välja jooksma. Parandasin oma konspektis lause ära. Olin ka kõik nimed natuke vigaselt kirja pannud, parandasin ka neid. Mõtlesin, et aga äkki hoopis Mihkel kirjutas valesti üles. Klaus oli Mihklilt õppimiseks konspekti laenanud, sest minu käekirjast ta ei saanud aru.

*
Tegin märkuse, et miks listi vähe kirjutatakse. Seepeale saatis üks listi liige teise inimese kirja edasi. Teine listi liige vastas naljaküsimusega. Mulle hakkas tunduma, et kirja edasi saatja ja sellele vastaja on tegelikult üks ja sama inimene, mõlemad on varjunimed. Õige nimi on edasi saadetud kirja autori nimi. Edasi saadetud kirja autorit ma tundsin.

Peegliga postkastid

Oli ülikooli inglise keele tund. Õpetaja andis koduse ülesande. Kirjutasin selle kaustikusse. Aga kuna ülesanne anti ülejärgmiseks, mitte järgmiseks päevaks, siis oli ette näha, et järgmine päev kirjutan uusi asju juurde ja pärast ununeb ülesannet vaadata. Selle vastu võis aidata, kui joon kõrvale tõmmata. Kui päevikut enam ei kasutanud, oli sellel oma miinuseid. Hakati lugema ette tänaseks kirjutada tulnud lauseid. Esimene lugeja luges ette ingliskeelse lause. Mina ütlesin, et ma arvasin, et eesti keeles võib ka kirjutada. Lugesin ette eestikeelse lause. Hakati tegema ülesannet ülesannete lehelt. Esimene lugeja luges ühe lause ette. Siis tuli minu kord. Ma viivitasin ja lugesin kõigepealt mõttes läbi ülesande juhendi. Siis hakkasin aeglaselt oma lauset ette lugema. Lause keskel katkestasin ja küsisin õpetajalt, mida teha tuleb. Seejärel jätkasin ettelugemist endiselt aeglaselt. Selja taga naerdi millegi üle. Seal öeldi: "Lauseehitus!"

*
Sisenesin naabrite järel oma trepikotta. Tahtsin postkastidest posti võtta. Trepikojas olid uued postkastid, neil ei paiknenud korterid endise koha peal. Postkastiluugid olid läbipaistvad ja kastide tagaseinas olid peeglid, mis peegeldasid ka teiste kastide numbreid. Ütlesin, et kui postkastid nüüd veel peegeldavad ka, siis ei saa aru, kus enda omad on. Lisasin, et meie omades on tavaliselt kõige rohkem posti. Naabrimees ütles: "See on edevus." Ta pidas vist silmas, et isa oli pannud kastide kõrvale aukohale oma raamatuid, samuti paki ühte minu raamatut. Ma ei teadnud, kust ta selle paki võttis, kui tegemist ei olnud vist tasuta eksemplaridega. Mõtlesin, et parem, kui seda raamatut siin ei oleks, sest selles on naabritest kirjutatud.

Ruumi vähenemine

Kohtusin trepikojas kahe naabriga. Rääkisin teisega neist pikemalt kui seni. Elasin ühes toas Klausi ja ühe võõra poisiga. Ütlesin, et toas on ruumi viis korda vähemaks jäänud - enne elasin toas üksi, nüüd kolmekesi, tuba ise on ka väiksem. Võõras poiss tegi neljandale poisile laua äärde istekoha. Võõras poiss küsis, kas minu pildi võib seinale riputada. Vastasin, et võib küll. Kui oli riputatud, siis vaatasin, et see mulle väga ei meeldi.

Nõrk kuningaseis

Mängisin ühe mehega malet. Ta oli tugev, aga selles mängus tundus minu seis parem. Vastane oli teinud lühikese vangerduse, aga tal ei olnud f ja h-liinil etturit. G-liinil oli ette nihutatud topeltettur, aga tundus, et saan ühe neist etturitest vankriga kätte. Mäng toimus väikses köögis, vastase käigu ajal läksin oma tuppa voodi peale. Vastane tuli ka sinna tuppa. Mõtlesin, et võibolla ta ainult teeskleb, et tema käik on, et minu kell tiksuks. Otsustasin kontrollima minna. Mõtlesin, et selle mängu ma võidan, kui ma just ootamatut matti ei saa. Väikses köögis oli laetuli kustunud, seda ei õnnestunud uuesti süüdata. Nägin, et mäng on lõppenud, vastane on mulle väljalt h1 lipuga mati pannud, kaitstes lippu odaga. Natukese aja pärast mõtlesin, et ma oleks pidanud kontrollima, kas kuningas ei saa tulest välja käia, võibolla on matt ainult vastase arvates.

Tõnisson ja ühistegevus

Ülo Mallene. "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis". SE&JS 2014. 224 lk.

See raamat meeldib mulle rohkem kui Tuomioja kirjutatud Tõnissoni elulugu. Tuomiojat huvitas Tõnisson seoses huviga oma vanaema Wuolijoe vastu, aga Mallene kirjutab eesmärgiga ühistegevust taaselustada. Raamat võiks meeldida lugejale, kes ei olnud rahul "Eesti ajaloo" teise köitega, mis vist erapooletust eesmärgiks seades muutus liiga vaenlase meelseks.

Marek Tamm on kirjutanud raamatus "Monumentaalne ajalugu", et ajalugu ja poliitika tuleb lahus hoida, ajaloo uurimise eesmärk olgu sellest saadav nauding. Mallene nii ei arva, tema otsib ajaloost eeskujusid. Selline lähenemine tundub õigem. Mis naudingut pakub küüditamise ajaloo uurimine? Seda võiks uurida eesmärgiga, et küüditamine ei korduks. Kui küüditamiste asemel saavad inimesed elada rahulikku elu, siis see pakub rohkem naudingut ka mitteajaloolastele.

Magistritöö eessõnas viitasin autorile, kelle arvates fašismi ajalugu tuleb uurida eesmärgil, et fašism ei korduks. Kommenteerisin, et minu tööd saab kasutada ka sel eesmärgil, aga see ei ole töö enda eesmärk. See tuli sellest, et ülikoolis õpetati erapooletust ja tööd alustades ei olnud mul fašismist veel nii täielikku ettekujutust kui seda lõpetades. Praegu arvan, et kui töö on juba lõpetatud, siis võib seisukoha kujundada. Fašism kui diktatuur ja vägivald on vastuvõetamatu, aga see ei tähenda, et sada protsenti selle elemente. Üks autor on nimetanud fašismi ilupoliitikaks. Ilu vastu inimestel tavaliselt eriti midagi ei ole. Kui fašismi üks komponent on rahvuslus, ei tähenda see, et igasugune rahvuslus oleks halb.

Tõnisson oli samuti rahvuslane ja seda paremas vormis. Jansen ja Laar kirjutasid, et Hurt esindas kultuurilist ja Jakobson poliitilist rahvuslust. Ea Janseni järgi sai esimene alguse Herderist ja teine Rousseaust. Mallene kirjutab Tõnissonist kui ühistegevusliikumise alusepanijast, seega vast saab öelda, et see oli majanduslik rahvuslus. On vastandatud Pätsi kui majandusmeest ja Tõnissoni kui aatemeest, aga teiselt poolt on juhitud tähelepanu, et aatemehed tegid majanduse heaks rohkem kui majandusmehed. Tõnissonile oli tähtis Piibli põhimõte, et inimene ei ela ainult leivast, aga see ei tähenda, et ta leiba üldse vajalikuks ei pidanud. Kuigi ta kutsus inimesi üles sööma lihtsamaid toite.

Mihkel Martna erinevalt romantikutest kiitis, kuidas masinad inimeste tööd kergendavad. Samal ajal kui kiideti inimese jõudu säästvaid masinaid, kiideti ka ühistegevust kui erinevate inimeste majandusliku jõu ühendamist. Tõnisson ütles, et kapitalism põhineb egoismil ja sotsialism altruismil, aga ühistegevus ühendab egoismi ja altruismi. Tõnissoni arvates nõuab sotsialism uut inimest, aga ühistegevus rakendab olemasolevaid inimesi. Kas uus inimene on võimalik või mitte? Kui inimest mõjutavad nii geenid kui ka kasvatus, siis uuel ajal uus kasvatus on võimalik. Tõnisson püüdis hoolitseda ka inimeste geenide eest tõutervishoiu ehk karskusliikumise kaudu.

Mallene arvab, et ühistegevuse osa Eesti riigi loomisel on alahinnatud. Ta toob statistikat, kui suure ulatuse ühistegevus iseseisvusajal saavutas. Ühistegelikesse ettevõtetesse oli haaratud umbes veerand riigi elanikkonnast.

Mallene peab eeskujuks Tõnissoni, aga on hoopis kriitilisem Pätsi suhtes. Päts võttis riigipöörde järel Tõnissonilt ajalehe ja püüdis keelata isegi Tõnissoni nime mainimist. Mallene ütleb, et seejuures kasutas Päts populaarsuse võitmiseks Tõnissoni algatatud ühistegevust ja Tõnissoni teostatud krooni kursi ümberhindamisest tulenevat majanduslikku tõusu. Võib lisada, et sama moodi kasutas Päts oma huvides vabadussõjalaste muudetud põhiseadust, aga vabadussõjalased ise pandi vangi.

Raamatus on tsiteeritud mõtet, et Tõnissonil oli ka puudusi, aga välja tuleb tuua positiivset. Võib nõustuda, et elu teeb väärtuslikuks see, mis selles on head, teiselt poolt tuleks hea suurendamiseks õppida ka vigadest, nii suurte kurjategijate suurtest kuritegudest kui ka tõeliste suurmeeste väikestest puudustest.

Raamatus on lisaks Tõnissonile kiidetud ka mind kui kahe Tõnissoni raamatu koostajat. Mind on vast üle hinnatud. Kulutasin sellele tööle küll kolm aastat, aga seejuures sain toetuda juba oma isa eeltööle.

Pintslikiri postkaardil

Mul oli pooleksmurtav postkaart. Otsustasin, et saadan selle Helinale. Ma ei kirjutanud talle enam sageli, aga see oleks olnud teine postkaart, mis ma talle tänavu saadan. Maalisin postkaardile sõnad pintsliga. Mõtlesin, et pintslikiri ei ole loetav. Seetõttu kirjutasin järgmisele leheküljele samad sõnad pastakaga. Ma polnud kindel, kas kirjutasin täpselt samad sõnad. Panin postkaardi sellisesse asendisse, et vend võis näha, mis ma olin kirjutanud. Mõtlesin, et viin postkaardi Helinale Tallinnasse ise kohale. Ainult et võibolla ma ei saa seda talle üle anda, sest ta on oma blogis kirjutanud, nagu tal ei oleks uksekella. Taotlen nii postkaardi kui ka bussipileti ostmise eest raha kultuurkapitalilt. Läksin bussi peale koos emaga. Ostsime piletid eraldi. Mulle andis bussijuht paar eurot tagasi, nii et kokku maksin 25 eurot. Bussijuht ütles, et rohkem raha ei ole. Ma ei saanud aru, kas ta tahtis öelda, et pilet rohkem ei maksa, või et rohkem tal tagasiandmiseks raha ei ole, mistõttu ta annab vähem. Kui tagasisõidu pilet oli sama kallis, siis mul tagasisõidu jaoks raha ei jätkunud. Pidin laskma selle eest emal maksta. Kui olin maha istunud, siis vaatasin, et bussijuht ei olnud mulle maksnud tagasi eurosid, vaid kopikaid. Nende kurss oli 100 korda madalam. Või kui need olid praegu kehtivad kopikad, siis kursivahe nii suur ei olnud. Kõik ei olnud kopikad ka, vaid hulgas oli veel Soome raha. Bussijuht ei olnud võibolla ise tähele pannud, mis raha talle oli makstud.