Maleklassis õppimisest

Läksin maleklassi. Lugesin ühest trükisest, et Lauk kirjutas, et tal on hea õpilane, kes mitte ainult ei tea, mis käigud partiis tehakse, vaid lisaks mõtleb need käigud ise välja. Varsti pidi algama turniir. Rääkisin Svenile, et see ei olegi kõige tähtsam, et koolis õpitu kauaks meelde jääks, vaid ka ajutiselt meeldejätmine arendab aju, aju saab hiljem kasutada. Mõtlesin, kas oli õige seda Svenile rääkida, ta hakkab teadasaadut kohe male õppimiseks kasutama.

Hernetaimed

Pööningukorter

Elasin jälle Kaunase puiesteel endises trepikojas, kuigi osalt elasin ka Uuel tänaval. Läksin Kaunase puiestee oma trepikoja uksest sisse. Vastu tuli üks naaber, kes oli juba vanasti seal elanud. Mul olid silmad kinni ja püüdsin neid viisakuse pärast sõrmedega lahti kiskuda, aga ei õnnestunud. Naaber võis siiski aru saada, et ma kogu aeg ei ole pime, sest hoidsin käes lugemismaterjali. Naaber pomises omaette, et mul tekib jälle huvi selle maja vastu. Ta ei teadnud, et mul juba on selles korter. Aga nüüd elasin kõrgemal kui vanasti - pööningul. Sinna viis redel. Kui hakkasin seda mööda üles ronima, siis tundsin, et see logiseb rohkem kui eelmistel kordadel, samuti ei olnud enam nii kõrget käsipuud. Kui olin oma korteriluugist sisse saanud, siis vaatasin, et redeli alt kõnnib läbi üks klassiekskursioon. Tahtsin redelit kohendada, et see neile pähe ei kukuks, aga selle peale just kukkus. Seitse last sai pihta. Kui neid oli seitse, siis jagunes hoop õnneks mitme vahel ja keegi ei kannatanud kogu raskuse all. Pealegi said enne pihta need lapsed, kelle pea kohal redeli kõrgus oli väiksem. Aga neli last puudus pärast seda ikkagi koolist. Koos minuga oli pööningukorterisse jõudnud kaks venda. Me ei saanud sealt ilma redelita enne lahkuda, kui keegi meid vaatama oleks tulnud. Toitu ka ei jätkunud. Rääkisin vendadele, miks redel ümber läks. Abi oleks saanud kutsuda võibolla telefoniga. Telefoniaparaat asus minu voodi kõrval. Nüüd ta oli hakanud siis ka häält tegema, kui toru oli hargil, seetõttu võis tekkida raskusi magamisega. Telefoniga helistamiseks oleks pidanud teadma numbrit. Mul tuli mõte, kuidas saame siiski korterist lahkuda. Ütlesin vendadele, et me saame minna teisest redelist, mis laskub naabrite korterisse. Kui naabreid kodus ei olnud, ei saanud nad meid uksest välja lasta, aga esimesel korrusel sai aknast ka välja ronida.

Martsipanist papagoi

Mulle anti valida, kas ma tahan saada martsipanist papagoid või ühte kohalikuma välimusega lindu. Mulle meeldis papagoi rohkem, aga ütlesin, et las Tõnis valib esimesena. Tõnisele meeldis teine lind rohkem, nii sain mina ikkagi papagoi.

Hiiglaste võitlus

Kõndisin mööda tänavat. Vastu tuli üks tuttav mees. Võtsin ühe maja juurest käru moodi auto, mis oli vist selle mehe oma. Sõitsin autoga ühe poe juurde. Mõtlesin, et ma ei mäleta enam, millise maja juurde see auto tuleb tagasi viia. Seisin poe kõrval ja lugesin seina pealt sedelit. Inimesed arutasid, et ei tea, kes auto sellisesse lubamatusse kohta parkis. Nad ei teadnud, et seda tegin mina. Hakkasin joostes põgenema. Põgenesin ühe maja pööningule ja peitsin seal ennast ühe aine alla. Ruumi teises otsas peitis selle alla ennast kaks muud inimest. Mõtlesin, et läbi selle aine saab vist hingata, aga kindlam on õhuauk sisse torgata. Mind tuldi otsima. Nägu kaevati välja, aga arvati, et ma olen surnud ja mind on siia maetud, seetõttu jäeti mind rahule ja lahkuti. Aga otsijad rääkisid oma leiust teistele inimestele, kes ei saanud aru, miks on surnu valesse kohta maetud ja tulid ise vaatama. Põgenesin aine alt välja ja trepist alla. Mõtlesin, et minu samme pole kuulda, aga võibolla ka on. Tänaval hakkasid minuga kõrvuti kõndima ühed poisid, kes mind ei tundnud ja ei teadnud, et ma olen tagaotsitav. Läksin ühe maja ukse juurde ja avasin selle, lükates ühe poole üles ja teise alla. Poisid vaatasid, et ma murran jälle majja sisse, ja ütlesid, et see on juba liig. Põgenesin läbi maja ja teisest uksest aeda.

*
Mõtlesin, et ma võiks alustada mõnda malepartiid käikudega 1. e4 2. a4, 1. e4 2. h4 või 1. b4. Võiksin minna kuningatiival kõigepealt mitme etturiga pikalt edasi ja siis teha pika vangerduse. Aga kuigi mängida sai mitut moodi, tuli teha positsiooniliselt maksimaalselt häid käike, sest mängu võitmiseks tuli maksimaalselt pingutada, et natukegi paremat seisu saada. Või tegelikult ebatavalisi käike tehes võis vastase segadusse ajada. Käis üks malepartii. Üks lipp oleks võinud võibolla teise lüia, aga seda ei tehtud, sest lipud olid suured nupud ja polnud päris selge, kuidas nad käisid, seetõttu neile lähenemist välditi. Mängu lõpus hakkasid kaks hiiglast võitlema omavahel, et selgitada mängu tulemus. Üks neist hiiglastest oli karu. Kumbki ei saanud teisest jagu. Üks tõstis lõpuks teise pea kohale, aga see ka asja ei otsustanud. Küsiti naistelt, kummale nad võidu annavad. Naised vastasid, et nad ei taha kumbagi eelistada. Seisime ukse juurde nurka. Mina olin tagumises reas, aga olin ühe teise inimesega kättpidi ühendatud. Läksin ühte korterisse, kus üks naine rääkis sellest, kuidas lapsel koolis on läinud. Ta ütles, et see laps on miljonär. Üks teine laps pidi varsti jõudma sellisesse vanusesse, kus ta pidi kohtuma ametnikuga, kellele pidi ütlema, kas ta tahab, et tema üksikvanem teda edasi kasvataks. Minu meelest oli lubamatu lapselt sellist asja küsida, sest vastus sõltus lapse hetketujust. See ametnik saabus kohale ja üritus hakkas pihta. Püüdsime seda venitada, et ametnik vähem rääkida saaks. Ametnik jäi vaatama ühte pilti ühest lapsest. Hakkasime karjuma, et ta tahab seda last endale saada.

Eilsed munad

Pangaskäimised

Pangas oli mult küsitud, kas ma tahan võtta maksepuhkust. Olin valinud selle peale perioodi, milleks võtsin. Nüüd sain aru, et seda polnud vaja üldse teha, sest mul oleks maksmiseks raha jätkunud ja pärast puhkust tuli maksta veel suurema protsendiga. Seetõttu otsustasin puhkuse katkestada. Olin pangas. Tuli tagastada kolm raamatut. Pangatöötaja ulatas mulle raamatud, millest üks oli õige ja kaks valed. Tegin selle kohta märkuse. Pangatöötajale tuli meelde, et ta oli andnud õiged raamatud kogemata valele inimesele.

*
Olin vene kooli juures korvpalliplatsil. Hakkasin tuppa minema. Võtsin kaasa kaks vaipa, aga kaks kotti jätsin esialgu korvilaua juurde, et neile natukese aja pärast järele tulla. Vaatasin, et lähedal on inimesi, nad võivad selle ajaga kotid ära varastada või need avada.

*
Olin ühes suures ruumis. Veeretasin täringut. Mõtlesin, et täringu näitu saab mõjutada. Esimesel korral tuli kolm silma, järgmisel kaks, kolmandal korral jälle kaks. Ruumi ühe nurga lähedal olid kraanikausid mustade nõudega. Mõtlesin, kas hakata nõusid pesema. Olin kodus oma toas ja istusin venna voodi peale. Uksest astus sisse Lauri K.

Talvine herilane

Leidsin ketta fototöötlusprogrammiga üles ja panin selle praegusesse arvutisse. Pildistasin juba mõne aja eest herilast, nüüd lõikasin pildi sellisesse suurusesse, mis peaks blogist nähtav olema, kuigi suurendamine teeb ta udusemaks.

Lihavõtted käes

Tänavu värviti osa mune mustikatega siniseks ja osa sibulakoortega pruuniks. Kasutati uut õpetust, et selleks, et koore sisse mõra ei tekiks, tuleb mune keeta ainult üks minut ja siis pikalt kuumas vees hoida. Aga selgus, et nii tehes jääb sibulakoore värv nõrgemini külge. Sibulakoor kaitseb võibolla ise ka mõrade eest, sest läbi aastate on poksimisel olnud sibulakoortega värvitud keskmisest tugevamad. Ma värvisin kaks muna vesivärvidega. Arvestades sellega, mis värvi mune juba olemas oli, kandsin munakoorele kõigepealt punast värvi.

Töö puudeladujana

Mõtlesin, et tõlkimisele vahelduseks töötan natuke aega puudeladujana. Asusin kodust vastavasse kohta teele. Jäi ütlemata, kuhu ma lähen, kodus võidi pika äraoleku tõttu muretsema hakata. Puudeladumiskohas oli tööandjaks üks naine. Tööotsijaid kogunes palju. Kõik pidid algul tund aega katseks puid laduma, seejärel pidi tööandja otsustama, kelle ta pikemaks ajaks tööle jätab. Esimese tunni eest ta poleks vist palka maksnud, aga oleks võinud nõuda. Enne töö algust pidid kõik jalanõud jalga panema. Jalanõusid hoiti väikestel riiulitel. Suurem osa jalanõusid olid mulle väiksed. Parajaid ma ei leidnudki. Minu jalanumber oli 45, aga panin jalga suuremad jalanõud, number 47. Krister esitas tööandjale küsimuse. Tööandja ütles selle peale, et üks inimene on oma olemuse paljastanud. Krister oli ennast tema meelest lolliks teinud. Teised tööotsijad ütlesid ka, et Krister ei ole nii tark, nagu ta ise arvab. Järgmiseks ründas tööandja mind. Tundus, et Krister ja mina tööd ei saa, aga võibolla võis asi veel muutuda, seetõttu ma esialgu ei lahkunud.

Ülikooli võtmine

Lauri N. läks teise tuppa. Kuulsin, nagu ta räägiks Otile, et parem, kui ülikooli oleks sisse saanud Ott, mitte mina. Ma ei teadnud, kas räägitakse päriselt sellist juttu või on see hallutsinatsioon. Kui Lauri vannituppa tagasi tuli, siis rääkisin talle, et Ott oleks võinud saada keeleoskuse poolest ülikooli sisse minust eespool, aga mul on suurem publikatsioonide arv. Ott oli olnud mitu aastat usuteaduskonna üliõpilase kandidaat, aga lõpuks polnud ta sisse saanud. Olin ühes toas ja selle kõrval koridoris oli vanaema. Päriselt oli ta surnud, aga see oli unenägu. Vanaema rääkis telefoni ja meiega. Mõtlesin, et unenägudes veel mäletan, milline ta oli, teise vanaema kohta enam nii hästi ei mäleta. Olin vannitoas ja kõndisin jalgadega mööda seina üles. Mõtlesin, et kui hakkan laes kõndima, siis vist kukun alla. Vanasti oli noori inimesi jumalatele ohverdatud. Ohevrdatavad olid sündmusest ette teadnud, aga ei tundnud selle pärast muret, sest arvasid, et pääsevad jumala juurde.

Laud vale pidi

Läksin kiirmaleturniiril kokku Okkaga. Kui mäng oli algamas, selgus, et meil olid nupud tagurpidi peal. Aga ka laua pööramise järel olid nad vale pidi. Vahetasime nuppude asukohta kolm korda, aga nad jäidki tagurpidi. Rohkem ei vahetanud, vaid ütlesin, et hakkame mänguga pihta, muidu jõuab voor liiga kaugele. Sain nüüd aru, et nupud olid jäänud tagurpidi sellepärast, et laud oli keskelt pooleks ja me polnud keeranud ümber lauda tervikuna, vaid kumbagi poolt eraldi. Vastane oli võibolla tahtnud meelega, et nupud oleksid tavalisest erinevas algseisus, et mul tuleksid avangud halvemini meelde. Nüüd alustasime mängu peegeldatud seisu järgi ja oli tõesti raskem otsustada, mis käiku teha. Pärast mängu lõppu vaatasin oma vana vihikut. Vihiku algus oli Kerstini kohta, lõpp oli malevihik. Ma ei saanud enam aru, milline oli seos Kerstini ja male vahel. Aga olin ka teistesse vihikutesse malepartiisid kirjutanud. Istuti saalis pinkidel ja kuulati esinejat. Sosistati midagi Viive kohta. Saabuski rühm tüdrukuid, kellest üks oli Viive. Tema nime oli erinevalt teiste omadest nimetatud sellepärast, et ta ei elanud Eestis, vaid Rootsis. Saabujate hulgas oli ka Helen. Natuke aega hiljem sisenesid saali teisest otsast ülemused. Ülemuste saabumise puhul tõusid kõik püsti. Mõtlesin, mis nüüd saab, osadel ei ole riideid seljas. Kui enam pinkidel ei istutud, rääkis isa mulle, et ma annaks raamatu koostamise ühele mehele üle, kuna ma ise tegelen teise käsikirjaga. Mul oli hulk tööd juba tehtud ja ma ei teadnud, kas nüüd pannakse koostajanimeks teise mehe oma. Võibolla oleks raamatusse märgitud ka kaks koostajat. Andsin sellele mehele käsikirja lugeda. Ta luges ja tegi ühes kohas märkuse, et kui ma olen kirjutanud, et päike on kõige kõrgemal päeva keskel ja kõige madalamal öö keskel, siis alati ei ole see nii. Vastasin, et võibolla, see tuleb sellest, et on olemas rohkem kui ühte liiki poolusi. Kui mees oli kõik läbi lugenud, ütles ta, et üldiselt hea käsikiri.

*
Olime Meelval. Üks meist läks majast välja loomi tagasi tõrjuma. Sellega oli palju vaeva. Mina seisin maja uksel. Mõtlesin, et lasen loomade hirmutamiseks püssi. Ma ei teadnud, kas püss on laetud. Aga paistis, et oli, sest tal oli otsas kaitseriiviks metallnõu. Võtsin kaitse eest ja vajutasin päästikule. Aga kostis nii vaikne pauk, et see küll loomi ei hirmutanud.

Vana töövihik

Läksin tööd otsima. Pidin sisestama arvutisse, mis tööd ma otsin. Mõtlesin, et ajaloolasena mulle nagunii tööd ei anta, seetõttu kirjutasin, et soovin töötada ajakirjanikuna. Teise variandina lisasin, et tõlkijana, kuigi tõlkisin aeglaselt. Oli võimalus sisestada ka oma isikuandmeid. Panin kirja ühe andme ja küsisin ühelt mehelt, mitu peab panema. Ta vastas, et ise tean, kui palju ma tahan enda kohta välja lobiseda.

*
Vaatasin algkooliaegset inglise keele töövihikut. Seal oli lünkharjutuses antud iga lünga kohta valik sõnu, millest üks lünka kirjutada. Aga ma polnud neid kirjutanud, vaid ainult õige alla jooninud. Ühe lause puhul polnud isegi jooninud. Ma ei teadnud enam, kas sellepärast, et ei osanud õiget sõna välja valida, või sellepärast, et ülesanne tundus nii kerge, et mõtlesin, et oskan peast ka teha. Algkooli kohta eeldati päris suure sõnavara tundmist. Seda seletas võibolla Kristina ütlus, et talle lihtsalt jäid asjad tunnis meelde. Niiviisi oli võimalik märkamatult sõnavara omandada.

*
Läksin kooli saali, kus oli algamas kehalise kasvatuse tund. Kogunes umbes kolm inimest. Ütlesin Lauri H-le, et igav võib hakata siis, kui olla seltskonnas ja vahepeal on kõik vait. Sest seltskonnas ei saa mõelda. Üksi olles mul ei ole igav, sest siis ma mõtlen. Proovisin teiste eeskujul korvirõngale pealt panekut. Ma ei hüpanud küll rõngani välja, aga sain siiski nii suure hoo sisse, et peatusin alles saali külgseina vastas. Laest hakkas alla kukkuma inimese väljaheiteid, sest torud olid katki. Seetõttu tuli saalist lahkuda. Teised olidki tunnis õues.

Inimesevahetus

Elasin ühe naisega samas korteris. Saabus aeg ära kolida. Arvasin, et kolime jälle samasse korterisse, aga see naine ütles, et seekord erinevatesse. Nüüd pidin kolima samasse korterisse ühe teise naisega. Kolisin uude korterisse sisse. Seni olin elanud kolmandal korrusel, nüüd kolisin neljandale. Nüüd olin nii vana, et võibolla suutsin muudatusega harjuda. Naine ei olnud veel sisse kolinud, seetõttu oli korteris avaralt ruumi. Kui naine oleks saabunud, siis oleks tulnud jagada üks korter kaheks väiksemaks korteriks.

*
Lugesin ajakirjast "Akadeemia" ühte artiklit. Artikli autor ütles mulle, et tema meelest mul on hea tervis ja suur töövõime. "Akadeemia" koduleheküljel oli statistika, mitu korda mingit artiklit on loetud. Ühte artiklit oli null korda ja mõnda viiekohaline arv kordi. Mõtlesin, et kui ma numbri kõik leheküljed läbi lehitsen, siis ei ole enam ühegi artikli näitaja null. Tegelikult see statistika oli ainult võrguväljaande, mitte paberajakirja kohta.

*
Istusin klassiruumis 102. Vaatasin uksest fuajeesse. Kommenteerisin, mida ma näen. Fuajee teises otsas ajasid mõned klassikaaslased omavahel juttu ja üks seisis niisama. Siis nad tulid ka sellesse klassiruumi. Nad olid ruumijaotusplaanist järele vaadanud, et tund toimub selles ruumis. Eelmine nädal oli juba toimunud, selle põhjal oleks võinud juba arvata, et muudatust pole toimunud.

Materjale Keresest

Lugesin läbi Paavo Kivise koostatud kolmetsüklilise Kerese-teemalise raamatu keskmise ja kõige lühema tsükli "Materjale". Selles on juttu põhiliselt Kerese oletatavast ja tõestatud poliitilisest tagakiusamisest Nõukogude ajal, mis tõenäoliselt läks talle maksma male maailmameistri tiitli. Kuigi selles tsüklis on juttu kõige ebameeldivamatest asjadest, oli selle lugemisel vähemalt see eelis, et erinevalt esimesest mälestuste tsüklist on peaaegu kõik kirjutised esmakordselt kohatud.

Oktoobripöörde ajal unistasid enamlased maailmarevolutsioonist, mis tooks pöörde kogu maailma valitsemisse. Hiljem saadi aru, et selleks ei jätku jõudu, aga hakati iga hinna eest taga ajama maailmameistritiitleid spordis. Males oli seda kergem saavutada kui jooksuvõistlustel kokkumängu võimaluse võrra, aga Kerese puhul polevat piisanud, et temast oli saanud Nõukogude kodanik, vaid provintsi esindajana ja Eesti patrioodina ei olnud ta Stalini lemmik.

Kui elu teeb väärtuslikuks see, mis on elus head, siis ei ole kõige tähtsam siiski, et Keres ei tulnud maailmameistriks, vaid et ta oli pikka aega üks maailma tugevamaid maletajaid. Kerest kiidetakse meeldiva iseloomu pärast. Aga kui poliitikas öeldakse, et võim rikub ja absoluutne võim rikub absoluutselt, kas ei või siis ka maailmameistritiitel iseloomu halvemaks teha? Aastal 2006 käisin üritusel, kus maailmameister Spasski rääkis oma kogemuste põhjal, et Keresel vedas, et ta ei tulnud maailmameistriks, Spasskile endale polnud maailmameistriks olek olnud üldse kerge. Psühhoanalüütik Jung on oma mälestustes enda kohta kirjutanud, et kui ta oli kooliõpilane, siis ta püüdis õppida nii, et ta poleks klassi parim õpilane, vaid paremuselt teine. Kerese-teemalise raamatu mälestusteosas ütleb maailmameistri matši mänginud Bronstein, et ta ei tahtnud seda matši võita, vaid ainult vastaselt võit ära võtta. Eesti kirjanduses tunneb "Kevades" Arno piinlikkust, et ta oskas Tootsist paremini vastata. Kui Kerest iseloomustatakse väga tagasihoidliku inimesena, kuivõrd ta oli üldse maailmameistritiitlist huvitatud?

Raamatus on ka fotosid. 1944. aasta ebaõnnestunud põgenemist kujutaval fotol on tähelepanuväärne, et kuigi põgenejaid võis oodata kogu eluks kodumaalt lahkumine või ka merre uppumine, ollakse grupipildil naeratavate nägudega, keegi on võtnud kaasa fotoaparaadi ja Keres juuksed lahku kamminud.

Bütsantsi keelevahetus

Oli ajalootund. Õpetaja andis tagasi kontrolltööd. Ma polnud saanud viit, vaid viie miinuse. Seejuures olin ma veel selle raamatu toimetaja, mille peale kontrolltöö oli olnud. Õpetaja käskis meil teha õpikust lahti 20. sajand ja vaadata piltidelt, milline siis elu oli. Küsisin, kas seda, milline siis elu oli, näeb paremini selle perioodi enda piltidelt või realistliku perioodi piltidelt selle aja kohta. Õpetaja rääkis sellest, kuidas Bütsantsis mindi üle ladina keelelt kreeka keelele, sest ühelegi teisele keelele ei olnud minna. Selleks ei tehtud muud, kui kraabiti seadusetahvlitelt maha sõna "ladina" ja kirjutati asemele "kreeka". Muid parandusi ei tehtud. Aga sellest parandusest tekkis segadus, sest "ladina" ja "kreeka" olid erinevast soost sõnad, mistõttu muud sõnad enam ei ühildunud. Ühte asja ei osanud õpetaja hästi seletada. Ütlesin talle, et ta ei räägiks asjadest, millest ta ise aru ei saa. Parandasin, et tegelikult on see jutt huvitav, võibolla keegi teine saab aru.

Külalised

Ärkasin keset ööd trepikoja ukselt kostvate häälte peale. Seal olid isa ja kaks võõrast meest. Isa kutsus mind uksele, et ma näitaks, mis aastal on ilmunud raamat Carlyle'i Entsüklopeedia. Olin arvanud, et hiljuti, aga raamatust järele vaadates selgus, et esimene trükk juba aastal 1947. Trükke oli ilmunud vähe. Neid andmeid oli vaja, et teha kirjastuses olevasse raamatukäsikirja parandus.

*
Liikusin mööda tänavat. Püüdsin koertest võimalikult kiiresti eemalduda. Liikusin algul roomates, siis tõusin püsti. Olin teel kokkusaamisele ühe tüdrukuga, kes tahtis minuga tutvuda. Ma olin alati mõelnud, et mina kunagi ei abiellu. Aga kui keegi tahtis abielluda minuga, siis olin kohe valmis proovima, kuigi laste kasvatamine oleks olnud minu jaoks liiga raske.

*
Läksin ühte majja külla. Võtsin esikus jalanõud jalast. Kaugemas ruumis oli köetud sauna. Üks mees ütles mulle, et sauna on palja jalu külm kõndida. Vastasin, et ma eile tulin sealt ja ei olnud külm. Välja ilmus üks tüdruk. See oli vist sama, kellega ma pidin tutvuma. Ma ei vaadanud tema poole ega teinud teist nägu. Mulle öeldi, et ma saaks oma peigmehega tuttavaks. Tüdruk hakkas itsitama ja tõmbus seejuures kõverasse.

*
Mängisin Tsivilisatsiooni, kasutades selleks Mõttemeistri nuppe. Osade tsivilisatsioonide nuppe ma esialgu maid vallutama ei saatnud. Aga mõtlesin, et kes maid ei valluta, selle relvastus jääb arengus maha. Rääkisin sellest Klausile.

Tõnisson ja Hitler

Enne mind oli koostatud kaks Tõnissoni raamatut ja mulle oli antud ülesanne koostada kolmas. Olin tööga juba alustanud. Olin pannud hulka mõned kahes esimeses raamatus ilmunud kirjutised ja mõned võtnud ka ajalehest. Mõtlesin, kas samu kirjutisi uuesti avaldada on ikka vaja, sel juhul tuleb kolmas köide kahe esimese köite lühendatud kokkuvõte. Aga midagi muud oli raamatusse raske panna, sest kaks esimest köidet olin koostanud bibliograafia põhjal ja nüüd oli see juba kasutatud. Üks alkoholismivastane lugu võiks olla igas raamatus. Kõndisin koos emaga mööda tänavat ja hakkasin rääkima, millised probleemid raamatu koostamisel esinevad. Kui selja taha vaatasin, siis nägin, et üks A. Musta moodi mees kuulab naeratava näoga pealt. Seetõttu läksin enne edasirääkimist kaugemale. Ütlesin, et üks mees oli selja taga. Kuigi ma nime ei nimetanud, vastas ema ise, et see mees ei olnud A. Must, vaid üks teine sarnane. Ema surus mulle sõrme vastu selga, nii et oli valus. Ma polnud ammu nutnud, aga nüüd nutsin pikalt. Kui ema sõrme ära võttis, selgus valu põhjus - ema ühe sõrme küüs oli pikem kui ta arvas. Kuigi ta oli sõrme ära võtnud, nutsin veel edasi. Meil oli kaasas suur kotitäis raamatuid ja läksime nendega arhiivi juurde. Sealt hakkasime koju tagasi minema. Koduteel tuli mulle meelde, et raamatud ununesid arhiivi. Läksime uuesti arhiivi suunas, et raamatud kaasa võtta. Pöördusime arhiivi piletimüüja poole. Ta andis meile vähem raamatuid kui kotis varem oli olnud. Ütlesin talle, et raamatud on alles, aga kus käsikirjad on. Hakkasime vaatama filmi Hitlerist. Teised vaatasid istudes ja mina nende selja taga seistes. Mõtlesin, et ei tohi välja näidata, nagu tekitaks see film minus vaimustust. Meie klassis olid kõik olnud varem Hitleri poolt, aga kuigi hiljem polnud omavahel suheldud, olid nüüd kõik Hitleri vastu. Kõndisime koos Hitleriga mööda teed. Hitleri ema küsis Hitlerilt, kus tema laps on jäänud. Hitler vastas, et uppus ära. Hitleri ema ei teadnud, kas see vastab tõele, sest vastus oli antud naljatleva häälega. Kontrollimiseks hakkas ta võõraid lapsi ründama, et vaadata, kas nendega juhtub sama. Mäletasin, et Hitleril oli kaks last, nii et juhul kui üks oli ära uppunud, pidi teine veel alles olema. See laps, kelle kohta oli küsitud, oli antud ühele naisele kasvatada. Nüüd vastava maja juurde jõudes selgus, et laps oli elus, aga ta võeti sellelt naiselt ära ja pandi teise kohta. Seal lapse käitumine paranes. Varem oli ta käitumine olnud halb sellepärast, et ta oli pidanud elama võõra lapsega samas majas. Sain teada, et Hitleri haigus oli paranoia. Skisofreenia ja paranoia erinevus oli, et skisofreenia puhul domineerisid kuulmishallutsinatsioonid, aga paranoia puhul nägemishallutsinatsioonid. Hitler rääkis sõjaväekaaslastele sellest, mida ta nägi, aga arsti poole ei pöördunud.

Korduvad sõnad

Koolis õpetati, et kirjandis ei tohi olla lauses ühte sõna kaks korda. Carlyle'i tõlkides nägin, et tema sellest põhimõttest kinni ei pea, hoolimata muidu rikkalikust sõnavarast. Tegelikult inglise ja saksa keeles nagunii vähemalt artiklid korduvad, võibolla nende keelte tarvitajatel on seetõttu ka muudesse kordustesse teistsugune suhtumine.

Turniirisari

Läksin maleklassi. Olin hiljuti võitnud Tartu meistrivõistlustel medali. Nüüd näitas Rei mulle pabereid, mille järgi oli kavandatud turniirisari, millest Tartu meistrivõistlused olid ainult esimene etapp. Arvesse pidid minema paremate turniiride tulemused. Viimane etapp oli noorteturniir, millest vanemad mängijad ei tohtinud osa võtta. Ütlesin, et noortel on üks turniir rohkem, mida arvesseminevate hulka valida. Rei vastas, et nii jah. Rääkisin ka lastega.

Lipp vara mängus

Peebo ja Trohhalev 6 p.
Kõiv ja A. Pedmanson 4,5
Runnel ja veel kolm inimest 3,5

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel - Peebo
1. e4 d6 2. d4 e5 3. d5 f5 4. Od3 fe 5. Oe4 Rf6 6. Og5 Oe7 7. Of6 Of6 8. Lh5+ g6 9. Lh6 Kf7 10. Rf3 Rd7 11. Rbd2 Rc5 12. 0-0-0 Og4 13. h3 Of3 ja järgmisel käigul must võitis.

Malearutelud

Rääkisin, kuidas on võimalik saavutada males edu. M. Kolk ei uskunud ja hakkas minu juttu osatama. Kuigi ei usutud, võisin ma oma väiteid mänguga kinnitada. Kolk rääkis sellise häälega nagu kirikus ja hääldus oli arusaamatu. See tuli võibolla sellest, et ta rääkis normaalsest valjemini. Paide vanaema kutsus sööma. Lapsed hakkasid köögi poole jooksma. Aga keelati, et mindagu ühekaupa, sest kaks inimest korraga ei mahu uksest läbi. Hakkasin male algseisu peale panema. Sama värvi ettureid oli rohkem kui kaheksa, sest teist komplekti oli hulka segunenud. Mõnest malendist oli järel ainult ülemine ots. Ütlesin, et nuppe on nii kõvasti vastu lauda löödud, et nad on pooleks murdunud. Üks mees küsis mult, kuidas Klausi vastu mängida. Enne Klausi sööma minekut olin õpetanud teda. Mõtlesin, kas nüüd aidata sellel mehel oma venna vastu valmistuda. Aga siiski iseloomustasin Klausi mängu. Rääkisin, et ta võib mängida väga tugevalt.

Tunnis fotodest

Tulin hommikul väga vara voodist välja. Olin eelmisel päeval kirjutanud terava asja. Ema ütles, et nii teravalt ei tohi kirjutada. Mõtlesin, et arvatavasti on neid lugejaid rohkem, kellele minu kirjutis ei meeldi, aga peaasi, kui nad seda ei ütle. Mõtlesin, et selleks, et Tõnu ja Henn vannituppa ette ei läheks, võin minna sinna ise enne neid.

*
Istusin koolitunnis. Tundi andis meesõpetaja. Ma ei kirjutanud tema juttu eriti üles, mõeldes, et see jääb niigi meelde. Siis otsustasin, et tuleb siiski rohkem kirjutada. Õpetaja rääkis ühest varasemast sajandist. Küsisin, kas see, millest ta räägib, võis olla foto. Õpetaja vastas, et ei tea, tol ajal kasutati sõna dagerrotüüpia. Mulle tuli meelde, et kui ta räägib nii ammusest sajandist, siis ei saanud veel olla kumbagi. Üks tüdruk tegi häält. Üks poiss hakkas viimasest pingist vastama, aga nii, et kuulda ei olnud. Minusse suhtuti nagu lolli. Õpetaja ütles, et tema käes on veel õpilaste kohta fotosid, ta jagab need välja. Mõtlesin, et minu kohta kindlasti fotot ei ole. Aga viimane foto oli siiski minu kohta ja see anti mulle. Vaatasin seda pilti natuke aega, siis sain aru, et sellel ma ei ole koos isaga, vaid vanaisaga. Ütlesin, et nii vana foto.

Tahan unenägusid

"Horisondis" kirjutati, et ollakse lähedal unenägude sisu ajulainete põhjal ennustamisele, aga et pole teada, miks inimene üldse unenägusid näeb. Mulle teeb rohkem muret see, kui mõnel ööl ei näe.

Tuleviku arheoloogia

Arheoloog Mäesalu rääkis raadios, et tulevikus võibolla ei toimugi arheoloogilisi kaevamisi, vaid vaadatakse aparaatidega, mis maa sees on. Mulle tundub, et kui sellised aparaadid olemas on, siis võidakse ka veel rohkem kaevata, sest on näha, kust tasub kaevamist alustada. Mõni asi kaevatakse välja muuseumi viimiseks ja mõni koju tassimiseks. Mäesalu rääkis vist ise meile aastal 1995 ülikooliloengus, et Rootsis tekitasid metalliotsijad juba siis arheoloogidele probleeme.

Gooti kirjas parandus

Tõusin oma toas laua tagant püsti. Lugesin raamatust, et kui inimene näeb peeglist, et tal on nägu punaseid täppe täis, siis see tähendab suguhaigust, see on raske haigus. Kõndisin ülikooli raamatukogu riiulite vahele. Seal oli üks mees jõudnud sama raamatu lugemisega just samasse kohta ja tahtis selle trükivea ära parandada. Trükivea tegijad olid lähedal ja võisid kuulda. Istusin koos vea leidnud mehega maleturniiri vaheajal ühes ruumis laua taga. Ta hakkas kirjutama parandust. Soovitasin, et ta ei pea kirja panema tervet lehekülge, vaid ainult vigase koha. Aga tema paistis olevat otsustanud terve lehekülg uuesti kirjutada. Ta küsis mult, kuidas on gooti kirjas f. Joonistasin selle umbes paberile. Pilt tuli maleoda sarnane. Minu arvates võis ladina tähti ka kasutada. Ütlesin, et ma tahaks, et maleklubi oleks iga päev lahti. Siis saaks koduukse taha jäädes klubisse minna. Nüüd peab jääma ukse taha ootama. Inimesed hakkasid minema turniiri järgmisele voorule ja ütlesid, mis kell see algab. Ma olin pannud oma blogisse kogemata kirja vale vooru alguse kellaaja, kuigi poleks olnud vaja üldse mingit kellaaega panna. Minu kirja pandud kellaaeg oli tegelikust hilisem ja nüüd võis oodata, et blogi lugejad jäävad voorule hiljaks.

Erinevad kirjutajad

"The Telegraph" kirjutas enne Esimest maailmasõda tegutsenud briti kirjanikust Thomasest. Algul kirjutanud ta raamatuülevaateid, vahel 15 tükki nädalas, pidades seda tegevust ise haltuuraks. Sellega viimistlenud ta aga oma stiili, kirjutades hiljem maastikest ja maakohtadest ning kuulsa sõjavastase teose.

Ma loen raamatuid iga päev, aga ülevaateid jõuan kirjutada heal juhul ühe nädalas. Vahel on see raha sisse toonud, aga rohkem on vist kulunud raha raamatute ostmisele. Raamatuülevaadete kirjutamine mulle haltuura ei tundu, vaid mulle meeldib nii neid kirjutada kui ka kirjutatut hiljem üle lugeda. Aastal 2005 soovitas isa mulle, et ma olen unenägude üleskirjutamisega stiili arendanud, ma võiks seda millekski muuks kasutama hakata, näiteks kirjutada Tartu tänavatest. Tänavatest ma eriti kirjutanud ei ole, suusaradadest ja ajalooraamatutest küll. Raamatute tõlkimisel tuleb vast ka varasem kirjutamiskogemus kasuks.

Sõnavabadus on kasvanud

Ajakirjandus olevat neljas võim ja blogisid peab mõni ajakirjanduseks. Kui võimud on nummerdatud ja kõrgeim võim olevat rahvas, kas rahvas on siis nullvõim? Kas Rahvarinne esindas rahvast? Või Rahvaliit? Rahva hääl olevat jumala hääl. Nõukogude ajal öeldi rahvale ette, millist häält ta peab tegema. Aga nurga taga tehti teistsugust.

Maja vee all

Üks laps istus vee all asuvas majas. Maja sein läks katki ja nii võis õhk otsa lõppeda. Laps hakkas kerkima, kerkis laeni, läks peaga läbi lae ja kerkis läbi vee, kuni pea jõudis veest välja. Pea veest välja jõudmise hetkel ta naeratas laialt. Mõtlesin, et tegelikult ta oleks pidanud olema niikaua majas, kuni vett sisse tulema hakkab.

Piletireform

Eile kohtusin bussipeatuses tuttava mehega. Sain teada, et kuigi linnaliinidel on vanaduspensionäridel tasuta sõit, peavad uue korra järgi ka nemad elektroonilist piletit vastu aparaati panema. See on mõeldud vist sõitjate loendamiseks. Mind ei saanud loendada, sest sõitsin veel pabertalongiga. Üks jäi veel alles, mis varsti enam ei kehti. Kodus soovitati, et viimase pileti võib mälestuseks alles jätta.

Sünonüümid ja käändelõpud

Oli võõrkeele tund. Õpetaja andis ühe lause, mille õpilased pidid võõrkeelde tõlkima. Selles lauses oli ühe salvi nimi. Ütlesin, et ma vist tean, kuidas selle salvi nimi võõrkeeles on. Sander minu varianti ei uskunud ja pakkus esimesena välja terve lause, kus oli selle salvi jaoks teine sõna ja üldse ebatavalised sõnad. Õpetaja ütles, et seda salvi saab nimetada kahte moodi, minu variant ja Sandri variant olid mõlemad õiged. Sander oli üllatunud. Ta läks klassist välja ja tagasi tulles esitas võõrkeelse küsimuse, kus kasutas mõlemat salvinimetust ja küsimus oli nende salvide võrdluse kohta. Minust üks pink tagapool istus Helen. Ta oli hea õpilane, aga rääkis, et tal pole vene keele käändelõpud ikka veel selged. Mõtlesin, et me oleme nii sarnased. Käisime keskkoolis juba teist korda. Rääkisin, et ülikooli esimeses vene keele tunnis ütles õpetaja, et las need lõpud olla, aga ladina keele eksamil küsiti ainult lõppusid.

Aasia taim

Hakkasin sööma ühte Jaapanist toodud toitu. Hammustasin ka selle vilja vart. Natukese aja pärast soovitati mulle, et ma vart ei sööks, sest võibolla see on mürgine. Sest Hiinas on muld paksem kui Eestis ja seal saab taim mürkained kätte. Mul tuli hirm peale, aga vastasin, et Hiinas kasvab selliseid taimi ka, mis ei ole mürgised. Ma polnud ammu vaadanud vanu diapositiive ega teadnud, kuhu need on jäänud. Nüüd leidisin karbi diapositiive, kuigi need polnud lapsepõlve omad, vaid uuemad. Ütlesin, et neid võiks akna kõrvalt seinalt vaadata. Või parem teiselt seinalt, sest akna kõrval on liiga valge. Olin laua taga koos kahe väikse venna või vennapojaga. Nemad said oma asjad tehtud, aga minul oli raske kahele asjale korraga keskenduda. Ajaleht oli teinud küsitluse, et kes meie koolis õppinutest on kõige kuulsam. Üks küsitletu oli ise samas koolis õppinud ja vastas, et ta mäletab kõiki ja tunneb ka kõiki. Mõtlesin, kas ta saab ikka aru, et küsiti kogu kooli, mitte tema klassi kohta. Läksin ühte hämarasse ruumi. Mõtlesin, et võiks malenupud lauale panna, aga teised üldse ei teadnud, kuidas see mäng käib. Kõndisin vahepeal teise maja juurde. Hämara ruumiga maja suunas tagasi kõndides pidin minema üle autotee. Selle ääres ajas mitu tüdrukut korraga Ivoga juttu, kes oli vahepeal kohale jõudnud. Kui mina möödusin, ei tulnud minuga ükski kaasa. Mõtlesin, kuidas nüüd istekohti jagada, sest minu tänane istekoht on olnud varem ka Ivo koht. Istusin üksi hämaras ruumis arvuti taga. Mõtlesin, et keegi võib märkamatult selja tagant tulla ja näha, mis mul ekraanil on.

Auk liputiival

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. 0-0 Og7 5. Rc3 Rge7 6. d3 0-0 7. Og5 Le8 8. Ld2 d6 9. Oh6 Od7 10. Og7 Kg7 11. d4 ed 12. Rd4 Rd4 13. Ld4 f6 14. Oc4 Rc6 15. Ld2 Re5 16. Oe2 Oc6 17. f4 Rf7 18. Od3 Le7 19. Vae1 Vae8 20. f5 Re5 21. fg hg 22. Vf4 Vh8 23. Vef1 Rd7 24. Vg4 Vh6 25. Rd5 Od5 26. ed Re5 27. Vgf4 g5 28. Ve4 Veh8 29. h3 Ld7 30. Lf2 Rg4 31. Lf3 Re5 32. Le2 c6 33. dc bc 34. Oa6 d5 35. Vb4 Ld6 36. Vb7 Kg8 37. c4 d4 38. c5 Lc5 39. b3 d3+ 40. Lf2 Lc3 41. La7 Rg6 42. Vg7+ Kf8 43. Lf7++

Psühhiaatria ajaloost

Juhan Luiga. "Mäss ja meelehaigus". Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1995. Loetud leheküljeni 181, kokku 656 lehekülge.

See on "Eesti mõtteloo" sarja kõige esimene raamat. Seetõttu on tal pidulikke lisasid, mis räägivad kavandatavast sarjast, mitte konkreetse köite autorist. Eessõnas öeldakse, et Eesti mõttelukku kuulub sadakond autorit. Nüüd on raamatuid ilmunud juba rohkem, kuigi mõnelt on üle ühe köite. Autoreid sünnib ka vahepeal juurde.

Juhan Luiga oli psühhiaater ja ajakirjanik. Varem olen temast kirjutanud kui "Päevalehe" toimetajast. Selle raamatu ilmumisandmetest selgub, et enne "Päevalehte" on ta kirjutanud "Postimehes". Luigalt on sarjas ilmunud kaks raamatut, praegu loetud artiklid on kirjutatud 20. sajandi kahel esimesel kümnendil. Esimese raamatu esimesse tsüklisse on võetud peamiselt psühhiaatria-alaseid kirjutisi, natuke on juttu ka poliitikast. Aga ka poliitika puhul toob Luiga võrdluse, et sõda on rahvaste elus sama, mis palavik üksikisiku elus.

Psühhiaatria on aegade jooksul kõvasti arenenud. Luiga suhtub haigetesse paremini kui tema kirjeldatud varasematel aegadel, kus vaimuhaigeid nõidadena põletati, kuid ka Luiga suhtumine on veel halvem kui hilisema aja psühhiaatritel. Psühhiaater Saarma kirjutas Nõukogude ajal, et skisofreeniast on inimestel ettekujutus üksikute kõige raskemate juhtumite põhjal. Luigale meeldib just neid kõige raskemaid juhtumeid kirjeldada. Kuigi tol ajal haigus ilmselt oligi tõsisem probleem kui praegu, sest ravimid olid halvemad. Kirjanik ja psühhiaater Vahing on teoses "Vaimuhaiguse müüt" kirjutanud, et haigus ei ole tegelikult selline nagu müüdi järgi, Vahingu arvates ei ole skisofreeniat inimese sees olemas, vaid haige ja teiste inimeste vahelistes suhetes. Luiga arvates peabki haigeid pidama teistest inetumaks, et haiguse geenid edasi ei kanduks. Tänapäeval on teada, et geniaalsuse ja vaimuhaiguse geenid on ühised, need võivad ühel pereliikmel avalduda geniaalsusena, teisel vaimuhaigusena ja kolmandal mõlemana korraga. Geniaalsust ilmselt ühiskonnast välja juurida ei taheta.

Luiga kasutab praeguseks vananenud terminoloogiat. Saarma järgi oli skisofreenia varasem nimetus varajane nõdrameelsus, kuid hiljem sellest loobuti, sest skisofreenial ja vanadusnõdrameelsusel pole midagi ühist. Skisofreeniahaigete keskmine IQ olevat sama, mis kõigi inimeste keskmine. Luiga kasutab veel skisofreenia asemel nimetust nõdrameelsus. Tänapäeval peetakse langetõbe ehk epilepsiat eelkõige neuroloogiliseks haiguseks, millele võivad küll lisanduda psühhiaatrilised sümptomid ehk iseloomumuutus, Luigal on langetõbi veel psühhiaatriline haigus.

Praegu kavas oleva töövõimereformi järgi tahetakse töövõimekaotuse asemel hakata mõõtma olemasolevat töövõimet, pidades tähtsaks seda, kui inimene vähemalt ühte tööd teha suudab. Luiga tahab justkui psüühiliste haiguste all kannatavatel luuletajatel luuletamise ära keelata. Baudelaire'i puhul ta ei pea oluliseks, et Baudelaire ilmselt ise nautis kirjutamist ja ka paljudele inimestele tema looming meeldib, vaid et Baudelaire'i looming kõnelevat haigusest. Kui erinevate inimeste maitse ei lange kokku, siis Luiga meelest sellel, kes haiget inimest ilusaks peab, on ka endal haiglane maitse.

Luiga siiski ei eita täielikult, et haigus ja andekus võivad käia koos, kuigi ta ei pea haigust andekuse põhjuseks. Kui Hendrik Sepp on kirjutanud artikli ajaloomälestustest suulises rahvapärimuses, siis Luigat huvitab, kuidas peegelduvad rahvapärimuses haiguskogemused. Just need, kellel esinevad hallutsinatsioonid, hakkavat lugusid jutustama, sest nad on läbi elanud midagi erakordset. Näiteks lood näkkidest seletuvat hallutsinatsioonidega. Ma seletaks neid pigem sellega, et inimesi tõesti upub. Selleks, et fantaseerida, ei pea olema tingimata meelepetteid. Et sümboleid kasutatakse ka sihiliku võttena, seda tõestavad näiteks laulusõnad: "Selles laulus sa / kõlad jumalannana, / kuid armastuse peitusemängu / elu meil õpetab."

Luiga poliitilise sisuga mõtetest on huvitav, et juba enne Esimese maailmasõja algust pidas ta rahvusriike suurriikidest loomulikemaks. Ta ei öelnud küll otse, et Vene keisririik tuleb laiali saata, aga tervitas suundumust Türgi ja Austria-Ungari lagunemisele.

Putukas ja nupud

Vaatasin läbi kinnise klaasukse, et köögis lahtises purgis lendab ringiratast üks kiletiivaline. Mõtlesin, et ei tea, kas tal õhku jätkub. Võibolla jätkus, sest ta ise oli väike. Aga võibolla võis oodata, et ta langeb lõpuks surnult purgi põhjale. Ma ei läinud kööki sisse, sest putukas võis purgist välja tulla.

*
Hakkasin ühe vastasega malet mängima. Vaatasin, et mängime Fischeri malet. Laud oli tihedalt nuppe täis. Sain parema seisu, sest vastane polnud üldse mängu harjutanud. Ta kattis hetkeks mängulaua kinni. Kui see jälle nähtavaks muutus, ütlesin vastasele, et ta tegi sohki - tal oli olnud kaks vigurit tules, aga nüüd ei olnud enam kumbki. Vastane palus vabandust. Rohkem ta mängida ei tahtnud.

Kodulugemine

Koolist koju tulles hakkasin inglise keele kodulugemist tõlkima ja samal ajal muusikat kuulama. Mõtlesin, et tõlgin magamaminekuni, siis koos koolis viibimisega kulub kogu päev õppimisele. Tuli meelde, et öeldakse, et muusika segab keskendumist. Mõtlesin, et ma siis muusikat ei uuenda, vaid kuulan praegu mängiva lõpuni. Makk oli nupu asendi järgi väga vali, kuigi kõrvaga ei saanud aru, et ta nii vali oleks. Keerasin nupu vaiksemaks. Ema ütles, et ma ei pea kõike ära tõlkima. Vaidlesin vastu, et õpetaja küsib alati viimast lõiku. Ema soovitas, et ma tõlgiksin ära siis ainult viimase lõigu. Vastasin, et õpetaja küsib igaühelt erinevat lõiku.

Verduni lahing

Ajaleht "Die Welt" kirjutab Saksamaa ettevalmistustest Esimese maailmasõja Verduni lahinguks. Seal pidi kasutusele võetama mitmeid uuendusi. Lahingutaktika osas taheti laia rinde asemel kiiluna edasi liikuda, varustuse osas võeti kasutusele teraskiiver, mis pidi vähendama kaotusi peahaavade läbi. Mõtlesin, et lahinguettevalmistused sarnanevad tõesti maletaja ettevalmistusega võistlusteks. India muinasjutu järgi leiutati male sõdade asendamiseks, sest taheti sõdida, aga teiselt poolt sooviti, et inimesed ellu jääks. Arvatakse, et ka muud spordialad aitavad sõdasid ära hoida. Kuid nagu sageli spordis, nii õnnestus ka Verduni lahingus vastastel sakslaste lootused kiirele edule nurja ajada. Pärast sõda tegutses Weimari vabariigis aga erusõdurite poliitiline organisatsioon Teraskiiver, mis olemuselt sarnanes Eesti vabadussõjalaste liikumisele.

Luuletused arstitoolil

Henn käis arsti juures ja arst ütles talle, et ta enam käsi pestes seepi ei kasutaks, sest tal on peopesas sinised veresooned. Näitasin Hennule oma kätt ja ta ütles, et mul on veel sinisemad. Arstidel kehtisid erinevatel hetkedel erinevad teooriad, ei teadnud, milline neist on õige. Istusime vendadega järjest arstitoolil. Arst näitas meile sel ajal ekraanil meie enda luuletusi, mis ta oli kokku kogunud. Lugesime neid ette.

Mänguruumi vahetus

Lamasin pimedas toas oma voodis. Esikust esitati mulle üks küsimus. Ma ei vastanud sellele. Mõtlesin, et viisakam oleks, kui ma vastaksin. Siis sain aru, et ma ei peagi vastama, sest see on unenägu. Karjatasin ja ärkasin.

*
Pidi algama pika maleturniiri viimane voor. Ootasime vastaseid, aga neid ei tulnud. Siis tuli mulle meelde, et viimasel päeval pidi mängitama teises kohas kui enne seda. Läksime seda kohta otsima, aga täpset asukohta ei teadnud. Keerasime teisele poole maja õuele. Mõtlesin, et õigesse kohta jõudmiseks oleks tulnud minna vist vastupidises suunas. Aga leidsime õige koha siiski sellelt suunalt. Minu vastaseks oli üks tüdruk. Ta nägi välja nagu üks teine tüdruk. Ta pakkus mulle juba enne esimest käiku viiki. Küsisin, mis koha ma siis saan. Tahtsin saada auhinda. Ütlesin, et kui enne esimest käiku viiki leppida, siis on kohtunik vahel mõlemale kaotuse andnud. Mõtlesin, et võiks mängida kümme käiku ja siis vaadata, kas leppida viiki või hakata võidu peale mängima. Aga kuidas teha nii, et tüdruk oleks sellega nõus, aga ei hakkaks ise võidu peale mängima?

Raamat lindudest 3

"Loomade elu" lindude köide, lk. 200-300.

Eelmisest sajast leheküljest kirjutades arvasin, et need polnud nii huvitavad kui kalade köide või lindude köite enda algus, aga nüüdsed sada lehekülge tundusid jälle natuke huvitavamad ja pildid ilusamad. Väiksemad linnud on piltidel vist siis ka ilusamad, kui suur ja väike lind joonistada ühe suurelt.

Viimati loetud ilukirjanduslikust raamatust kirjutades leidsin, et rikkama sõnavaraga raamatud on paremad lugeda kui vähese sõnavaraga. Uuesti lindudest lugema hakates mõtlesin, et lindude raamat on ka rikkaliku sõnavaraga. Juba ainuüksi erinevaid linnuliike mainitakse palju, samuti on juttu paljudest elusolenditest, keda nad söövad. Erinevaid värvinimetusi mainitakse rohkem kui kuulub minu aktiivsesse sõnavarasse. Lapsepõlves sain selgeks sõnad sulg ja udusulg, aga linnuraamatust selgub, et erinevat liiki sulgi on rohkem - hoosuled, tüürsuled ja muud. Aga rikkalikust sõnavarast hoolimata korduvad raamatus ühed ja samad lausestruktuurid, näiteks, milline liik mida sööb ja mitu päeva ta mune haudub. Rohkem vaheldust on nende liikide puhul, kellest kirjutatakse pikemalt.

Neil lehekülgedel oli kõigepealt juttu kurvitsalistest. Neid oli üsna palju sugukondi, aga suuremalt jaolt on need mulle tundmatud linnud. Kõige tuttavam sugukond kurvitsaliste all oli kajaklased. Need pidid eelistama veekogude lähedust. Kas Tartus elavad kajakad siis sellepärast, et siin on jõgi? Majade vahel oleks neid nagu rohkem näinud kui jõe kohal. Kui ma õigesti mäletan, käivad nad küll kevadel kanali jääl parvena istumas.

Kirjutati ka tuvilistest, kes on sel ja eelmisel aastal olnud kõige sagedamini minu rõdul tülitamas käinud linnud. Aga ka nende lehekülgede lugemise järel ei ole ma kindel, milline tuvi liik see täpselt on. Mind huvitas, mis kuus tuvid pesitsevad, sest neil oleks nagu pidevalt jooksuaeg, ja saingi kinnitust, et vähemalt mõnel tuvilisel võib olla kaks pesakonda poegi aastas.

Papagoilisi hoiavad inimesed puuris, millest võiks järeldada, et nad inimestele eriliselt meeldivad, aga selle raamatu autorid ütlevad mõne papagoiliigi kohta, et nad on väga tüütu häälega. Kalaraamatus kirjutati mitmetest mürgistest või inimesi söövatest kaladest, linnuraamatus on ohtudest inimesele vähem juttu olnud, aga ühe papagoiliigi puhul mainiti, et ta võib inimese sõrme läbi haugata.

Käoliste kohta kirjutati, et nad munevad erinevate teiste linnuliikide pesadesse, osad liigid viskavad käomunad lihtsalt välja, aga kõik liigid ei saa aru, et tegemist on võõra munaga. Seevastu hakkavad käopojad ise teiste lindude poegi pesast välja viskama. Ühel päeval nad seda enam ei tee, aga siis surevad peremeeslinnu pojad ikkagi nälga. Lülijalgsete köitest mäletan, et kägu on selle poolest erandlik lind, et tal ei ole sulgedes lindude tavalisi parasiite väive. Parasiit parasiiti ei murra?

Eespool oli juba juttu kullilistest, nüüd kirjutatakse eraldi teisest seltsist kakulised, keda nimetatakse ka öökullideks. Eespool esinevad ka eraldi seltsid toonekurelised ja kurelised, kes ei ole paigutatud järjest, nagu ka mitte kullilised ja kakulised. Kui rääkisin seltskonnas, et lugesin eelmisel päeval kajaklastest, siis küsiti, kas albatross ka sinna alla kuulub. Vaatasin hiljem järele, et ei kuulu, sugukonnast abatroslased on juba eespool tormilinnuliste seltsi all juttu. Mind hoiatati uuesti, et selles raamatus on vananenud süstemaatika. Aga mulle on tähtis just raamat, mis on lapsepõlvemälestustega seotud ja mis on kodus olemas, aga mida veel keegi perekonnast läbi lugenud ei ole. Pealegi võib ajaloolane teaduse varasema seisuga tutvuda. Uuema seisu kohta olen lugenud vahel ajakirjast "Eesti Loodus" ja vahel ka raadio loodussaateid kuulanud.

Nende lehekülgede lõpus on veel juttu seltsist öösorrilised ja algab selts piiritajalised. Jaan Tõnisson arvas, et eesti rahvas on haige, et ei astu rohkem seltsidesse, aga linnud on kõik seltsidesse paigutatud, ükskõik mitu liiki sinna mahub. Vahel on suurema üksuse sees ainult üks väiksem üksus.

Kinnine avang

1. Trohhalev 6 p.
2. Raidväli 5
3. Šukys 4,5
4.-7. Liiva, Tobre, Tätte, Runnel 4

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Ots
1. d4 d5 2. Rf3 c6 3. Of4 e6 4. e3 Od6 5. Og5 Oe7 6. Oe7 Re7 7. c4 0-0 8. Rc3 Rd7 9. Od3 dc 10. Oc4 b5 11. Od3 Ob7 12. Lc2 Rf6 13. 0-0 Vc8 14. Le2 Red5 15. Rd5 ed 16. Vac1 Re4 17. Re5 f6 18. f3 ef 19. ef Lh4 20. ed ed 21. Vf8+ Vf8 22. dc Oc8 23. Ob5 Lg5 24. Oc4+ Kh8 25. Vf1 Vf1+ 26. Lf1 Le3+ 27. Kh1 h6 28. Od3 Oe6 29. c7 alistus.

Auditooriumis toimetamine

Toimetasin käsikirja ja tegin väikseid keeleparandusi. Mõnes kohas oli sõna keskelt täht puudu. Ühes kohas ei olnud š peal kriipsu. Võibolla kriips oli muidu olemas, aga väljatrükis nähtamatu. Ühes kohas oli Oudekki teinud juba enne mind paranduse, et arvutabeli kõige parempoolsemas tulbas ja kõige alumises reas võiksid olla summad. Mõtlesin, et peaks üle kontrollima, kas Oudekki on arvutanud õigesti, aga ei viitsi. Kui trükki minevas raamatus summad lisada, oleks doktorant käsikirja järgi doktoritööd kaitsma minnes jätnud võibolla seal ikkagi vastava paranduse tegemata. Toimetatav raamat oli "Eesti ajaloo" esimene köide. Tabeli oleks muidu võinud trükkida ka teises köites, aga teine köide oli juba ilmunud. Minust üks pink eespool istusid Reeli mees ja Reeli. Olin kevadel kirjutanud, et võiks ülikooli tagasi minna, nüüd sügisest olingi magistrant.

Igavene elu

Igavese elu olemasolu on kõige veenvamalt tõestanud Artur Alliksaar: "Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, / kui seda jäävust ka meeled ei taju." Tõepoolest, kõik, mis on juba juhtunud või millest on unistatud, jääb mingis mõttes igavesti alles.

Sündmused raamatukogus

Olin raamatukogu lugemissaalis ajaloo ajakirjade riiuli juures. Mõtlesin, et ühe ajakirja raamatukokku tellimine lõpetati vist sellepärast, et vaadati, et teine on kõrgema kvaliteediga. Siis selgus, et tolle ajakirja tellimine polnudki lõppenud, vaid riiulis oli ka uuemaid numbreid. Järjekord oli küll sassis, nii et kõige uuemad ei olnud kõige viimasel kohal. Läksin lugemissaalist välja. Uksel kohtusin ühe tuttava mehega. Ta hakkas koju minema. Ütlesin, et ma lähen vist varsti koju. Kui oleksin läinud kohe, siis oleksime läinud koos. Üks mees kaebas, et teda löödi, selle eest, et ta tahtis majandusstatistikat avalikustada. Ütlesin talle, et löömise eest võib kohtusse kaevata. Siin on kaamerad, mis annavad tõendusmaterjali.

Lumest ja jääst

Täna oli külma viis kraadi. Mõnede puude all ja kõnniteedel oli maa lage, aga mujal oli lund, seetõttu läksin viiendat korda sel talvel suusatama. Suusasaabastega kõndides ähvardas ühel sammul kukkumisoht, sest seal, kus kõnnitee ei olnud paljas, oli lume asemel jää. Kanali ääres seal, kus oli eelmine nädal olnud suusarada, oli nüüd jalakäijate rada. Ma ei saa aru, miks jalakäijatel nii palju radu on vaja. Kanali jääl oli suusarada olemas, riskisin kalameeste eeskujul sinna minekuga. Kui olin ühe kanali pikkuse sõitnud, tundsin ühes käes hõõrumist ja teises lihase väsimust. Kui olin sõitnud kaks pikkust, võtsin kinda käest, aga hõõrumisjälge ei näinud. Kolmas ja neljas pikkus läksid kergemini. Kui olin sõidu lõpetanud, siis vaatasin, et üks rada on siiski olemas ka kaldal. Aga see oli nii puude all, et seal oleks võibolla oksaga pihta saanud. Kodus avastasin, et olin siiski esimest korda sel talvel sõrmele villi hõõrunud. Mõtlesin, et endal on huvitav suusatamaskäimistest blogis kirjutada, aga lugejatele võibolla tundub kogu jutt liiga korduv. Edasi mõtlesin, et aga kui ma kirjutamata jätan, siis räägitakse vana müüti, kuidas ma spordiga ei tegele. Kohe hakatigi rääkima, et villi teke näitab vist, et mul on niivõrd vähe füüsilist koormust. Tegelikult teen füüsilisi harjutusi ärkveloleku ajal iga tunni aja tagant. Need, kellele füüsilise töö eest makstakse, saavad ilmselt veel rohkem koormust, aga ma pean vahepeal oma tööd ka tegema. Ja kirjutamine on ka kerge käte liigutamine.

Lubamatu ettepanek

Ameerikas toimus presidendivalimiste kampaania kahe kandidaadi vahel. Käidi välja ettepanek, mille elluviimine polnud kehtivate seaduste juures seaduslik. Selgitati, et ettepaneku tegija ei olegi presidendikandidaat, vaid feisbukis tegutsevad häkkerid. Kui see oli juba selgunud, ütles üks inimene veel, et ta ei ole ettepaneku vastu, vaid erapooletu. Selle eest sai ta karistada. Karistaja oli üks presidendikandidaat, kes tahtis näidata, et ta tahab ka teisele kandidaadile head ja nõuab ka tema pooldajate hulgas korda.