Psühhiaatria ajaloost

Juhan Luiga. "Mäss ja meelehaigus". Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1995. Loetud leheküljeni 181, kokku 656 lehekülge.

See on "Eesti mõtteloo" sarja kõige esimene raamat. Seetõttu on tal pidulikke lisasid, mis räägivad kavandatavast sarjast, mitte konkreetse köite autorist. Eessõnas öeldakse, et Eesti mõttelukku kuulub sadakond autorit. Nüüd on raamatuid ilmunud juba rohkem, kuigi mõnelt on üle ühe köite. Autoreid sünnib ka vahepeal juurde.

Juhan Luiga oli psühhiaater ja ajakirjanik. Varem olen temast kirjutanud kui "Päevalehe" toimetajast. Selle raamatu ilmumisandmetest selgub, et enne "Päevalehte" on ta kirjutanud "Postimehes". Luigalt on sarjas ilmunud kaks raamatut, praegu loetud artiklid on kirjutatud 20. sajandi kahel esimesel kümnendil. Esimese raamatu esimesse tsüklisse on võetud peamiselt psühhiaatria-alaseid kirjutisi, natuke on juttu ka poliitikast. Aga ka poliitika puhul toob Luiga võrdluse, et sõda on rahvaste elus sama, mis palavik üksikisiku elus.

Psühhiaatria on aegade jooksul kõvasti arenenud. Luiga suhtub haigetesse paremini kui tema kirjeldatud varasematel aegadel, kus vaimuhaigeid nõidadena põletati, kuid ka Luiga suhtumine on veel halvem kui hilisema aja psühhiaatritel. Psühhiaater Saarma kirjutas Nõukogude ajal, et skisofreeniast on inimestel ettekujutus üksikute kõige raskemate juhtumite põhjal. Luigale meeldib just neid kõige raskemaid juhtumeid kirjeldada. Kuigi tol ajal haigus ilmselt oligi tõsisem probleem kui praegu, sest ravimid olid halvemad. Kirjanik ja psühhiaater Vahing on teoses "Vaimuhaiguse müüt" kirjutanud, et haigus ei ole tegelikult selline nagu müüdi järgi, Vahingu arvates ei ole skisofreeniat inimese sees olemas, vaid haige ja teiste inimeste vahelistes suhetes. Luiga arvates peabki haigeid pidama teistest inetumaks, et haiguse geenid edasi ei kanduks. Tänapäeval on teada, et geniaalsuse ja vaimuhaiguse geenid on ühised, need võivad ühel pereliikmel avalduda geniaalsusena, teisel vaimuhaigusena ja kolmandal mõlemana korraga. Geniaalsust ilmselt ühiskonnast välja juurida ei taheta.

Luiga kasutab praeguseks vananenud terminoloogiat. Saarma järgi oli skisofreenia varasem nimetus varajane nõdrameelsus, kuid hiljem sellest loobuti, sest skisofreenial ja vanadusnõdrameelsusel pole midagi ühist. Skisofreeniahaigete keskmine IQ olevat sama, mis kõigi inimeste keskmine. Luiga kasutab veel skisofreenia asemel nimetust nõdrameelsus. Tänapäeval peetakse langetõbe ehk epilepsiat eelkõige neuroloogiliseks haiguseks, millele võivad küll lisanduda psühhiaatrilised sümptomid ehk iseloomumuutus, Luigal on langetõbi veel psühhiaatriline haigus.

Praegu kavas oleva töövõimereformi järgi tahetakse töövõimekaotuse asemel hakata mõõtma olemasolevat töövõimet, pidades tähtsaks seda, kui inimene vähemalt ühte tööd teha suudab. Luiga tahab justkui psüühiliste haiguste all kannatavatel luuletajatel luuletamise ära keelata. Baudelaire'i puhul ta ei pea oluliseks, et Baudelaire ilmselt ise nautis kirjutamist ja ka paljudele inimestele tema looming meeldib, vaid et Baudelaire'i looming kõnelevat haigusest. Kui erinevate inimeste maitse ei lange kokku, siis Luiga meelest sellel, kes haiget inimest ilusaks peab, on ka endal haiglane maitse.

Luiga siiski ei eita täielikult, et haigus ja andekus võivad käia koos, kuigi ta ei pea haigust andekuse põhjuseks. Kui Hendrik Sepp on kirjutanud artikli ajaloomälestustest suulises rahvapärimuses, siis Luigat huvitab, kuidas peegelduvad rahvapärimuses haiguskogemused. Just need, kellel esinevad hallutsinatsioonid, hakkavat lugusid jutustama, sest nad on läbi elanud midagi erakordset. Näiteks lood näkkidest seletuvat hallutsinatsioonidega. Ma seletaks neid pigem sellega, et inimesi tõesti upub. Selleks, et fantaseerida, ei pea olema tingimata meelepetteid. Et sümboleid kasutatakse ka sihiliku võttena, seda tõestavad näiteks laulusõnad: "Selles laulus sa / kõlad jumalannana, / kuid armastuse peitusemängu / elu meil õpetab."

Luiga poliitilise sisuga mõtetest on huvitav, et juba enne Esimese maailmasõja algust pidas ta rahvusriike suurriikidest loomulikemaks. Ta ei öelnud küll otse, et Vene keisririik tuleb laiali saata, aga tervitas suundumust Türgi ja Austria-Ungari lagunemisele.