Raamat lindudest 3

"Loomade elu" lindude köide, lk. 200-300.

Eelmisest sajast leheküljest kirjutades arvasin, et need polnud nii huvitavad kui kalade köide või lindude köite enda algus, aga nüüdsed sada lehekülge tundusid jälle natuke huvitavamad ja pildid ilusamad. Väiksemad linnud on piltidel vist siis ka ilusamad, kui suur ja väike lind joonistada ühe suurelt.

Viimati loetud ilukirjanduslikust raamatust kirjutades leidsin, et rikkama sõnavaraga raamatud on paremad lugeda kui vähese sõnavaraga. Uuesti lindudest lugema hakates mõtlesin, et lindude raamat on ka rikkaliku sõnavaraga. Juba ainuüksi erinevaid linnuliike mainitakse palju, samuti on juttu paljudest elusolenditest, keda nad söövad. Erinevaid värvinimetusi mainitakse rohkem kui kuulub minu aktiivsesse sõnavarasse. Lapsepõlves sain selgeks sõnad sulg ja udusulg, aga linnuraamatust selgub, et erinevat liiki sulgi on rohkem - hoosuled, tüürsuled ja muud. Aga rikkalikust sõnavarast hoolimata korduvad raamatus ühed ja samad lausestruktuurid, näiteks, milline liik mida sööb ja mitu päeva ta mune haudub. Rohkem vaheldust on nende liikide puhul, kellest kirjutatakse pikemalt.

Neil lehekülgedel oli kõigepealt juttu kurvitsalistest. Neid oli üsna palju sugukondi, aga suuremalt jaolt on need mulle tundmatud linnud. Kõige tuttavam sugukond kurvitsaliste all oli kajaklased. Need pidid eelistama veekogude lähedust. Kas Tartus elavad kajakad siis sellepärast, et siin on jõgi? Majade vahel oleks neid nagu rohkem näinud kui jõe kohal. Kui ma õigesti mäletan, käivad nad küll kevadel kanali jääl parvena istumas.

Kirjutati ka tuvilistest, kes on sel ja eelmisel aastal olnud kõige sagedamini minu rõdul tülitamas käinud linnud. Aga ka nende lehekülgede lugemise järel ei ole ma kindel, milline tuvi liik see täpselt on. Mind huvitas, mis kuus tuvid pesitsevad, sest neil oleks nagu pidevalt jooksuaeg, ja saingi kinnitust, et vähemalt mõnel tuvilisel võib olla kaks pesakonda poegi aastas.

Papagoilisi hoiavad inimesed puuris, millest võiks järeldada, et nad inimestele eriliselt meeldivad, aga selle raamatu autorid ütlevad mõne papagoiliigi kohta, et nad on väga tüütu häälega. Kalaraamatus kirjutati mitmetest mürgistest või inimesi söövatest kaladest, linnuraamatus on ohtudest inimesele vähem juttu olnud, aga ühe papagoiliigi puhul mainiti, et ta võib inimese sõrme läbi haugata.

Käoliste kohta kirjutati, et nad munevad erinevate teiste linnuliikide pesadesse, osad liigid viskavad käomunad lihtsalt välja, aga kõik liigid ei saa aru, et tegemist on võõra munaga. Seevastu hakkavad käopojad ise teiste lindude poegi pesast välja viskama. Ühel päeval nad seda enam ei tee, aga siis surevad peremeeslinnu pojad ikkagi nälga. Lülijalgsete köitest mäletan, et kägu on selle poolest erandlik lind, et tal ei ole sulgedes lindude tavalisi parasiite väive. Parasiit parasiiti ei murra?

Eespool oli juba juttu kullilistest, nüüd kirjutatakse eraldi teisest seltsist kakulised, keda nimetatakse ka öökullideks. Eespool esinevad ka eraldi seltsid toonekurelised ja kurelised, kes ei ole paigutatud järjest, nagu ka mitte kullilised ja kakulised. Kui rääkisin seltskonnas, et lugesin eelmisel päeval kajaklastest, siis küsiti, kas albatross ka sinna alla kuulub. Vaatasin hiljem järele, et ei kuulu, sugukonnast abatroslased on juba eespool tormilinnuliste seltsi all juttu. Mind hoiatati uuesti, et selles raamatus on vananenud süstemaatika. Aga mulle on tähtis just raamat, mis on lapsepõlvemälestustega seotud ja mis on kodus olemas, aga mida veel keegi perekonnast läbi lugenud ei ole. Pealegi võib ajaloolane teaduse varasema seisuga tutvuda. Uuema seisu kohta olen lugenud vahel ajakirjast "Eesti Loodus" ja vahel ka raadio loodussaateid kuulanud.

Nende lehekülgede lõpus on veel juttu seltsist öösorrilised ja algab selts piiritajalised. Jaan Tõnisson arvas, et eesti rahvas on haige, et ei astu rohkem seltsidesse, aga linnud on kõik seltsidesse paigutatud, ükskõik mitu liiki sinna mahub. Vahel on suurema üksuse sees ainult üks väiksem üksus.