Lugesin läbi Paavo Kivise koostatud kolmetsüklilise Kerese-teemalise raamatu keskmise ja kõige lühema tsükli "Materjale". Selles on juttu põhiliselt Kerese oletatavast ja tõestatud poliitilisest tagakiusamisest Nõukogude ajal, mis tõenäoliselt läks talle maksma male maailmameistri tiitli. Kuigi selles tsüklis on juttu kõige ebameeldivamatest asjadest, oli selle lugemisel vähemalt see eelis, et erinevalt esimesest mälestuste tsüklist on peaaegu kõik kirjutised esmakordselt kohatud.
Oktoobripöörde ajal unistasid enamlased maailmarevolutsioonist, mis tooks pöörde kogu maailma valitsemisse. Hiljem saadi aru, et selleks ei jätku jõudu, aga hakati iga hinna eest taga ajama maailmameistritiitleid spordis. Males oli seda kergem saavutada kui jooksuvõistlustel kokkumängu võimaluse võrra, aga Kerese puhul polevat piisanud, et temast oli saanud Nõukogude kodanik, vaid provintsi esindajana ja Eesti patrioodina ei olnud ta Stalini lemmik.
Kui elu teeb väärtuslikuks see, mis on elus head, siis ei ole kõige tähtsam siiski, et Keres ei tulnud maailmameistriks, vaid et ta oli pikka aega üks maailma tugevamaid maletajaid. Kerest kiidetakse meeldiva iseloomu pärast. Aga kui poliitikas öeldakse, et võim rikub ja absoluutne võim rikub absoluutselt, kas ei või siis ka maailmameistritiitel iseloomu halvemaks teha? Aastal 2006 käisin üritusel, kus maailmameister Spasski rääkis oma kogemuste põhjal, et Keresel vedas, et ta ei tulnud maailmameistriks, Spasskile endale polnud maailmameistriks olek olnud üldse kerge. Psühhoanalüütik Jung on oma mälestustes enda kohta kirjutanud, et kui ta oli kooliõpilane, siis ta püüdis õppida nii, et ta poleks klassi parim õpilane, vaid paremuselt teine. Kerese-teemalise raamatu mälestusteosas ütleb maailmameistri matši mänginud Bronstein, et ta ei tahtnud seda matši võita, vaid ainult vastaselt võit ära võtta. Eesti kirjanduses tunneb "Kevades" Arno piinlikkust, et ta oskas Tootsist paremini vastata. Kui Kerest iseloomustatakse väga tagasihoidliku inimesena, kuivõrd ta oli üldse maailmameistritiitlist huvitatud?
Raamatus on ka fotosid. 1944. aasta ebaõnnestunud põgenemist kujutaval fotol on tähelepanuväärne, et kuigi põgenejaid võis oodata kogu eluks kodumaalt lahkumine või ka merre uppumine, ollakse grupipildil naeratavate nägudega, keegi on võtnud kaasa fotoaparaadi ja Keres juuksed lahku kamminud.
esmaspäev, märts 21, 2016
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar