Tõnisson ja Hitler

Enne mind oli koostatud kaks Tõnissoni raamatut ja mulle oli antud ülesanne koostada kolmas. Olin tööga juba alustanud. Olin pannud hulka mõned kahes esimeses raamatus ilmunud kirjutised ja mõned võtnud ka ajalehest. Mõtlesin, kas samu kirjutisi uuesti avaldada on ikka vaja, sel juhul tuleb kolmas köide kahe esimese köite lühendatud kokkuvõte. Aga midagi muud oli raamatusse raske panna, sest kaks esimest köidet olin koostanud bibliograafia põhjal ja nüüd oli see juba kasutatud. Üks alkoholismivastane lugu võiks olla igas raamatus. Kõndisin koos emaga mööda tänavat ja hakkasin rääkima, millised probleemid raamatu koostamisel esinevad. Kui selja taha vaatasin, siis nägin, et üks A. Musta moodi mees kuulab naeratava näoga pealt. Seetõttu läksin enne edasirääkimist kaugemale. Ütlesin, et üks mees oli selja taga. Kuigi ma nime ei nimetanud, vastas ema ise, et see mees ei olnud A. Must, vaid üks teine sarnane. Ema surus mulle sõrme vastu selga, nii et oli valus. Ma polnud ammu nutnud, aga nüüd nutsin pikalt. Kui ema sõrme ära võttis, selgus valu põhjus - ema ühe sõrme küüs oli pikem kui ta arvas. Kuigi ta oli sõrme ära võtnud, nutsin veel edasi. Meil oli kaasas suur kotitäis raamatuid ja läksime nendega arhiivi juurde. Sealt hakkasime koju tagasi minema. Koduteel tuli mulle meelde, et raamatud ununesid arhiivi. Läksime uuesti arhiivi suunas, et raamatud kaasa võtta. Pöördusime arhiivi piletimüüja poole. Ta andis meile vähem raamatuid kui kotis varem oli olnud. Ütlesin talle, et raamatud on alles, aga kus käsikirjad on. Hakkasime vaatama filmi Hitlerist. Teised vaatasid istudes ja mina nende selja taga seistes. Mõtlesin, et ei tohi välja näidata, nagu tekitaks see film minus vaimustust. Meie klassis olid kõik olnud varem Hitleri poolt, aga kuigi hiljem polnud omavahel suheldud, olid nüüd kõik Hitleri vastu. Kõndisime koos Hitleriga mööda teed. Hitleri ema küsis Hitlerilt, kus tema laps on jäänud. Hitler vastas, et uppus ära. Hitleri ema ei teadnud, kas see vastab tõele, sest vastus oli antud naljatleva häälega. Kontrollimiseks hakkas ta võõraid lapsi ründama, et vaadata, kas nendega juhtub sama. Mäletasin, et Hitleril oli kaks last, nii et juhul kui üks oli ära uppunud, pidi teine veel alles olema. See laps, kelle kohta oli küsitud, oli antud ühele naisele kasvatada. Nüüd vastava maja juurde jõudes selgus, et laps oli elus, aga ta võeti sellelt naiselt ära ja pandi teise kohta. Seal lapse käitumine paranes. Varem oli ta käitumine olnud halb sellepärast, et ta oli pidanud elama võõra lapsega samas majas. Sain teada, et Hitleri haigus oli paranoia. Skisofreenia ja paranoia erinevus oli, et skisofreenia puhul domineerisid kuulmishallutsinatsioonid, aga paranoia puhul nägemishallutsinatsioonid. Hitler rääkis sõjaväekaaslastele sellest, mida ta nägi, aga arsti poole ei pöördunud.