Hiiglaste võitlus

Kõndisin mööda tänavat. Vastu tuli üks tuttav mees. Võtsin ühe maja juurest käru moodi auto, mis oli vist selle mehe oma. Sõitsin autoga ühe poe juurde. Mõtlesin, et ma ei mäleta enam, millise maja juurde see auto tuleb tagasi viia. Seisin poe kõrval ja lugesin seina pealt sedelit. Inimesed arutasid, et ei tea, kes auto sellisesse lubamatusse kohta parkis. Nad ei teadnud, et seda tegin mina. Hakkasin joostes põgenema. Põgenesin ühe maja pööningule ja peitsin seal ennast ühe aine alla. Ruumi teises otsas peitis selle alla ennast kaks muud inimest. Mõtlesin, et läbi selle aine saab vist hingata, aga kindlam on õhuauk sisse torgata. Mind tuldi otsima. Nägu kaevati välja, aga arvati, et ma olen surnud ja mind on siia maetud, seetõttu jäeti mind rahule ja lahkuti. Aga otsijad rääkisid oma leiust teistele inimestele, kes ei saanud aru, miks on surnu valesse kohta maetud ja tulid ise vaatama. Põgenesin aine alt välja ja trepist alla. Mõtlesin, et minu samme pole kuulda, aga võibolla ka on. Tänaval hakkasid minuga kõrvuti kõndima ühed poisid, kes mind ei tundnud ja ei teadnud, et ma olen tagaotsitav. Läksin ühe maja ukse juurde ja avasin selle, lükates ühe poole üles ja teise alla. Poisid vaatasid, et ma murran jälle majja sisse, ja ütlesid, et see on juba liig. Põgenesin läbi maja ja teisest uksest aeda.

*
Mõtlesin, et ma võiks alustada mõnda malepartiid käikudega 1. e4 2. a4, 1. e4 2. h4 või 1. b4. Võiksin minna kuningatiival kõigepealt mitme etturiga pikalt edasi ja siis teha pika vangerduse. Aga kuigi mängida sai mitut moodi, tuli teha positsiooniliselt maksimaalselt häid käike, sest mängu võitmiseks tuli maksimaalselt pingutada, et natukegi paremat seisu saada. Või tegelikult ebatavalisi käike tehes võis vastase segadusse ajada. Käis üks malepartii. Üks lipp oleks võinud võibolla teise lüia, aga seda ei tehtud, sest lipud olid suured nupud ja polnud päris selge, kuidas nad käisid, seetõttu neile lähenemist välditi. Mängu lõpus hakkasid kaks hiiglast võitlema omavahel, et selgitada mängu tulemus. Üks neist hiiglastest oli karu. Kumbki ei saanud teisest jagu. Üks tõstis lõpuks teise pea kohale, aga see ka asja ei otsustanud. Küsiti naistelt, kummale nad võidu annavad. Naised vastasid, et nad ei taha kumbagi eelistada. Seisime ukse juurde nurka. Mina olin tagumises reas, aga olin ühe teise inimesega kättpidi ühendatud. Läksin ühte korterisse, kus üks naine rääkis sellest, kuidas lapsel koolis on läinud. Ta ütles, et see laps on miljonär. Üks teine laps pidi varsti jõudma sellisesse vanusesse, kus ta pidi kohtuma ametnikuga, kellele pidi ütlema, kas ta tahab, et tema üksikvanem teda edasi kasvataks. Minu meelest oli lubamatu lapselt sellist asja küsida, sest vastus sõltus lapse hetketujust. See ametnik saabus kohale ja üritus hakkas pihta. Püüdsime seda venitada, et ametnik vähem rääkida saaks. Ametnik jäi vaatama ühte pilti ühest lapsest. Hakkasime karjuma, et ta tahab seda last endale saada.