Tunnis fotodest

Tulin hommikul väga vara voodist välja. Olin eelmisel päeval kirjutanud terava asja. Ema ütles, et nii teravalt ei tohi kirjutada. Mõtlesin, et arvatavasti on neid lugejaid rohkem, kellele minu kirjutis ei meeldi, aga peaasi, kui nad seda ei ütle. Mõtlesin, et selleks, et Tõnu ja Henn vannituppa ette ei läheks, võin minna sinna ise enne neid.

*
Istusin koolitunnis. Tundi andis meesõpetaja. Ma ei kirjutanud tema juttu eriti üles, mõeldes, et see jääb niigi meelde. Siis otsustasin, et tuleb siiski rohkem kirjutada. Õpetaja rääkis ühest varasemast sajandist. Küsisin, kas see, millest ta räägib, võis olla foto. Õpetaja vastas, et ei tea, tol ajal kasutati sõna dagerrotüüpia. Mulle tuli meelde, et kui ta räägib nii ammusest sajandist, siis ei saanud veel olla kumbagi. Üks tüdruk tegi häält. Üks poiss hakkas viimasest pingist vastama, aga nii, et kuulda ei olnud. Minusse suhtuti nagu lolli. Õpetaja ütles, et tema käes on veel õpilaste kohta fotosid, ta jagab need välja. Mõtlesin, et minu kohta kindlasti fotot ei ole. Aga viimane foto oli siiski minu kohta ja see anti mulle. Vaatasin seda pilti natuke aega, siis sain aru, et sellel ma ei ole koos isaga, vaid vanaisaga. Ütlesin, et nii vana foto.