kolmapäev, märts 30, 2016

Pööningukorter

Elasin jälle Kaunase puiesteel endises trepikojas, kuigi osalt elasin ka Uuel tänaval. Läksin Kaunase puiestee oma trepikoja uksest sisse. Vastu tuli üks naaber, kes oli juba vanasti seal elanud. Mul olid silmad kinni ja püüdsin neid viisakuse pärast sõrmedega lahti kiskuda, aga ei õnnestunud. Naaber võis siiski aru saada, et ma kogu aeg ei ole pime, sest hoidsin käes lugemismaterjali. Naaber pomises omaette, et mul tekib jälle huvi selle maja vastu. Ta ei teadnud, et mul juba on selles korter. Aga nüüd elasin kõrgemal kui vanasti - pööningul. Sinna viis redel. Kui hakkasin seda mööda üles ronima, siis tundsin, et see logiseb rohkem kui eelmistel kordadel, samuti ei olnud enam nii kõrget käsipuud. Kui olin oma korteriluugist sisse saanud, siis vaatasin, et redeli alt kõnnib läbi üks klassiekskursioon. Tahtsin redelit kohendada, et see neile pähe ei kukuks, aga selle peale just kukkus. Seitse last sai pihta. Kui neid oli seitse, siis jagunes hoop õnneks mitme vahel ja keegi ei kannatanud kogu raskuse all. Pealegi said enne pihta need lapsed, kelle pea kohal redeli kõrgus oli väiksem. Aga neli last puudus pärast seda ikkagi koolist. Koos minuga oli pööningukorterisse jõudnud kaks venda. Me ei saanud sealt ilma redelita enne lahkuda, kui keegi meid vaatama oleks tulnud. Toitu ka ei jätkunud. Rääkisin vendadele, miks redel ümber läks. Abi oleks saanud kutsuda võibolla telefoniga. Telefoniaparaat asus minu voodi kõrval. Nüüd ta oli hakanud siis ka häält tegema, kui toru oli hargil, seetõttu võis tekkida raskusi magamisega. Telefoniga helistamiseks oleks pidanud teadma numbrit. Mul tuli mõte, kuidas saame siiski korterist lahkuda. Ütlesin vendadele, et me saame minna teisest redelist, mis laskub naabrite korterisse. Kui naabreid kodus ei olnud, ei saanud nad meid uksest välja lasta, aga esimesel korrusel sai aknast ka välja ronida.

0 vastukaja: