Lumest ja jääst

Täna oli külma viis kraadi. Mõnede puude all ja kõnniteedel oli maa lage, aga mujal oli lund, seetõttu läksin viiendat korda sel talvel suusatama. Suusasaabastega kõndides ähvardas ühel sammul kukkumisoht, sest seal, kus kõnnitee ei olnud paljas, oli lume asemel jää. Kanali ääres seal, kus oli eelmine nädal olnud suusarada, oli nüüd jalakäijate rada. Ma ei saa aru, miks jalakäijatel nii palju radu on vaja. Kanali jääl oli suusarada olemas, riskisin kalameeste eeskujul sinna minekuga. Kui olin ühe kanali pikkuse sõitnud, tundsin ühes käes hõõrumist ja teises lihase väsimust. Kui olin sõitnud kaks pikkust, võtsin kinda käest, aga hõõrumisjälge ei näinud. Kolmas ja neljas pikkus läksid kergemini. Kui olin sõidu lõpetanud, siis vaatasin, et üks rada on siiski olemas ka kaldal. Aga see oli nii puude all, et seal oleks võibolla oksaga pihta saanud. Kodus avastasin, et olin siiski esimest korda sel talvel sõrmele villi hõõrunud. Mõtlesin, et endal on huvitav suusatamaskäimistest blogis kirjutada, aga lugejatele võibolla tundub kogu jutt liiga korduv. Edasi mõtlesin, et aga kui ma kirjutamata jätan, siis räägitakse vana müüti, kuidas ma spordiga ei tegele. Kohe hakatigi rääkima, et villi teke näitab vist, et mul on niivõrd vähe füüsilist koormust. Tegelikult teen füüsilisi harjutusi ärkveloleku ajal iga tunni aja tagant. Need, kellele füüsilise töö eest makstakse, saavad ilmselt veel rohkem koormust, aga ma pean vahepeal oma tööd ka tegema. Ja kirjutamine on ka kerge käte liigutamine.