Kirjanik Hellat

Hiljuti lahkus elavate hulgast kirjanik Hellat. Ta oli üks tuttavatest kirjanikest. Käisin tema perel külas juba varases lapsepõlves ajal, mida ma väga hästi ei mäleta. Tema poeg oli umbes minu vanune ja natuke noorem. Nende pere kohta räägiti, et nad kolivad sageli Tallinna ja Tartu vahet. Hiljem elas Hellat ühes kolmandas kohas.

Ühte külaskäiku Hellatite koju mäletan paremini. Siis elasid nad parajasti praegusel Tartu Jakobi tänaval. Oli tema poja sünnipäev. Külas oli ka teisi lapsi. Üks laps rääkis, et mõtles kinkida plaati, aga teadis, et Hellatitel on juba plaate palju. Nägin ka Hellati piibukogu. Külaskäik lõppes nii, et Hellat küsis meie pere lastelt, mis kellaks me peame koju minema. Vastasime, et ei tea. Hellat helistas seepeale meile koju ja ütles meie emale, et me ei tea, mis kellaks peab koju minema. Meie ema ütles, et me läheksime kohe koju.

Hellat käis ka meil külas. Ühel korral näitasin talle Ott Arderi lasteluulekogu. Rääkisin, et seal on kaks sellist luuletust, et kui lugeda üks rida ühest luuletusest ja teine rida teisest luuletusest, siis tuleb kokku, nagu need oleksid kirjutatud ühe ja sama luuletusena. Hellat ütles, et mingi seos peab siin tõesti olema. Enda pere kohta rääkis ta, et teda pidi lapsepõlves vitsaga raamatutest eemale ajama, aga tema poega peab vitsaga raamatute juurde ajama. Surmakuulutuste põhjal tundus, et nüüd töötab tema poeg siiski raamatukogus.

Hellat käis meil külas ka siis, kui suvitasime 1980. aastate teisel poolel Meelval. Seal vaatas ta uut "Vikerkaare" numbrit. Ta kritiseeris ühte autorit, et see ei ole tema meelest luuletaja. Talle vist ei meeldinud, et selle autori luuletused olid liiga negatiivse sisuga.

1990. aastatest said meist naabrid Peedu kirjanike suvilas. Seal oli kaks maja, millest kumbki oli jagatud neljaks korteriks, üheksas korter oli veel saunahoones. Meie korter ja Hellatite korter olid kõrvuti. Osades ruumides oli vahesein nii õhuke, et hääled kostsid läbi, ühes toas oli ka paksem kivisein. Vana Hellat ei olnud kõige sagedamini kohal käiv pereliige, rohkem mängisime tema pojaga. Aga ühel aastal tegime jaanituld koos vana Hellatiga. Tol päeval ütles ta oma pojale: "Poeg, kas sul on häälemurre?" Poeg vastas: "Vaevalt." Lõkke ääres lauldi laule. Kui võeti üles laul "Kauneim linn on Eestis Tartu", siis Hellat ütles, et see on vale laul, see on korpuse poiste laul.

Hellat oli vahepeal kirjanike liidu Tartu osakonna esimees. Tol ajal käisin tookordses kirjanike majas vaatamas Tartu-Tallinna meeskondade välkmalematši. Hellat tuli ka seda vaatama. Matši lõpul küsiti, kas midagi süia ka pakutakse. Hellat vastas, et selle peale ei tulnudki. Selle eest teda pärast natuke kritiseeriti.

Ühel korral kohtusin Hellatiga kirjastuse sünnipäevapeol. Tol ajal oli üks minu vend sõjaväes. Hellat ütles, et nimekaimud peavadki sõjaväes olema. Siis sain aru, et üks tema eesnimedest kattub minu venna eesnimega.

Ühel korral käis Hellat meil külas, kui ta oli kirjutanud ühele raamatukäsikirjale saatesõna. Toimetaja kritiseeris teda, et teise inimese raamatus ei sobi nii palju endast kirjutada. Hellat arvas, et toimetaja on tema peale pahane tegelikult raamatuvälistel põhjustel.

Hellati raamatutest olen läbi lugenud vähemalt ühe luulekogu. Sealt mäletan mõtet, et unenägu ei ole konstrueeritav. Unenägude üleskirjutajana olen nõus, et parem on kirja panna päriselt nähtud kui väljamõeldud unenägusid. Aga Heinsaare üks raamat on vist konstrueeritud unenägu, see mulle siiski meeldis. Minu toas riiulis on ka Hellati mälestusteraamatute sari. Selle algust olen lugenud, aga tervikuna veel mitte.