Vahur Made

Nekroloogi järgi pärast rasket haigust, aga minu jaoks siiski ootamatult noorelt on lahkunud minu õppejõud Vahur Made. Olen kuulanud kolme tema loengukursust.

Esimene loengukursus oli ülikooli esimesel õppeaastal, see oli rahvusvahelistest organisatsioonidest. Seal räägiti võimalikult paljudest rahvusvahelistest organisatsioonidest. Pidime lugema ka selleteemalist raamatut. Raamatus äratas tähelepanu, et sellesse oli märgitud ühe kursusekaaslase nimi, kes oli raamatut küljendanud. Küljendajaid kõigisse raamatutesse ei märgita, aga kui seda on teinud mõni noorem inimene, siis on vahel märgitud.

Lähiajaloo ülemastmes luges Made loengukursust Euroopa integratsiooni ajaloost, seal oli juttu peamiselt Euroopa Liidust ja selle eelkäijatest. Loengud kestsid sügisest kevadeni, aga esimesel poolaastal ma neid ei kuulanud, sest kahe loengu ajad kattusid. Eksamil sain küsimuseks tühja tooli kriisi. Pärast olen mõelnud, et see võis olla seotud sellega, et minu tool oli pooltes loengutes tühi. Aga paljundasin endale laenatud konspekti ja sain eksamiks õpitud.

Olin Eesti Euroopa Liitu astumise vastu ja lootsin selle ära hoida. Aga kartsin, et kui ma sel teemal liiga vara sõna võtan, siis see võib mõjutada selle eksami hinnet. Made loengus siiski otsest europropagandat ei teinud. Ta nimetas ka ühisrahale ülemineku võimalikke miinuseid ja ironiseeris poliitikute üle, kes püiavad jätta muljet, nagu nad oleksid kõigi Euroopa Liidu ühiste õigusaktide sisuga kursis.

Euroopa integratsioonist räägiti ka Kasekampi valikkursuses. Kahe õppejõu loengute erinevus oli, et Made pidas monoloogi, aga Kasekamp viis loenguid läbi seminari vormis ja algatas diskussiooni teemal, kas Euroopa Liitu peaks astuma või mitte. Tema loengus pandi ka hääletusele, kas Eesti peaks alustama liitumisläbirääkimisi. Rahvahääletusel oli hääletamine salajane, aga loengus avalik.

Kolmas Made loengukursus, mida kuulasin, oli Teise maailmasõja järgsest ajaloost. See oli vist noorematele aastakäikudele kohustuslik, aga mulle mitte, sest olin teinud juba sarnasel teemal Jaansoni eksami. Aga selle Made loengukusrsuse kuulamine osutus kasulikuks magistrieksamil. Seal küsiti mult Teise maailmasõja järgset Pariisi konverentsi, millest poleks nagu eksamiks loetud raamatutes juttu olnud, aga Made bakalaureuseõppe konspekti põhjal sain selle küsimuse vastatud.

Madel oli hea huumorimeel. Kongo kriis võib tagantjärele mõeldes olla kole asi, aga Made rääkis sellest kahes loengukursuses nii, et tundus lõbus. Teisel korral ütles ta, et Kongo kriis on tõeline ajaloolase maiuspala. Kolmandast maailmast rääkides ütles ta veel, et kõige tõhusam massihävitusrelv on matšeete, mille iga külasepp valmis teeb. Aga Made oli ka üks varasemaid eestlasi, kes ütles, et neeger öelda pole viisakas, seepärast ta kasutab teist sõna. Kuigi seegi oli võibolla huumoriga öeldud.

Vahel teeb loengu meeldejäävaks, kui loengupidaja eksib. Made loengutest tuleb mulle meelde kaks faktiviga. Ühel korral eksis ta Stalini surmakuupäevaga. See oli kuupäev, mida oli minu ülikooli sisseastumiseksamil küsitud, ka loengus üks üliõpilane parandas. Made vastas, et väga hea, kui nii tähelepanelikult kuulatakse. Teisel korral läksid tal segi Iisraeli poliitikud Shimon Peres ja Yitzhak Rabin. Tol korral keegi ei parandanud. Mul oli kahtlus, et see on eksitus, aga mõtlesin, et võibolla ma ise eksin, kuni olin kodus üle kontrollinud. Kaks viga kolme loengukursuse kohta ei ole väga palju.

Made kirjutas kunagi sageli ka ajalehes. Palju ma tema artiklitest ei mäleta, peale selle, et tema poliitilised seisukohad tundusid minu omadest erinevad. Seetõttu olin üllatunud, kui sain nekroloogist teada, et ta oli ka Eesti Kongressi saadik. Vaatasin raamatust järele, et ta valiti sinna esimese kursuse ajalooüliõpilasena. Erakondlikku kuuluvust tema nime taha märgitud ei ole.