Suurmeister Volpert

Sel nädalal ilmusid suurmeister Larissa Volperti surmakuulutused. Reedel mälestati teda kiirmaleturniiriga.

Volpert oli pikka aega naismaletaja, kellega ma mängisin kõige rohkem partiisid. Viimastel aastatel ma teda enam ei näinud, ta olevat pärast mehe surma Ameerikasse kolinud. Pärit oli ta Venemaalt, aga ta olevat olnud juudi, mitte vene rahvusest. Eesti keelt ta selgeks ei saanud. Imestati, et kuidas ta prantsuse keelt oskab ja eesti keelt mitte. Aga Volpert leidis, et eesti keel on erakordselt raske keel. Mõne sõna ta vahel seda siiski rääkis. Ühel korral hakkasin temaga rääkima vigases vene keeles, mille peale ta palus mul juttu eesti keeles korrata.

Kui mina Volpertit tundsin, ei mänginud ta enam suurmeistri tasemel, aga tiitel oli tal alles. Nii said paljud inimesed öelda, et nad on suurmeistrit võitnud. Kuskilt ma lugesin hiljuti, kuidas üks maletaja oli saanud varem esikohti ja ei tahtnud hiljem enam halvemate kohtade pärast võistelda. Mul olid ülikooli esimesel kursusel kõik eksamid viied, hiljem tundus neli juba halb hinne. Volpert ei paistnud oma mängutugevuse languse pärast väga kurvastavat. Ühel aastal kutsuti teda Eesti naiste meistrivõistlustele. Ta ütles, et ta teab, teda tahetakse sinna poksikotiks, aga ta ei lähe.

Ühel korral oli Volpert solvunud, kui üks noor tüdruk hakkas talle pärast mängu lõppu õpetama, mida ta valesti tegi. Teisel korral ta oli pahane, et üks noor naismaletaja võitis partiisid ainult ajaga ega osanud veel saada turniiril ühtegi võitu seisuga. Muidu Volpert tundis huvi just eriti teiste naismaletajate tulemuste vastu. Ta võis kritiseerida ka meesmängijaid. Ühel korral ütles üks mees teisele klubiturniiril käigu ette, mispeale Volpert nõudis etteütleja turniirilt kõrvaldamist.

Mul oli Volpertiga mängides kõiki tulemusi. Esimese võidu tema vastu sain varakult, aga siis ta oli veel suuremas osas mängudes tugevam. Hiljem minu tulemused paranesid. Volpert kaotusseisu sattudes ei hakanud mängu venitama, vaid oli nõus kiiresti alistuma. Kui tal oli parem seis, aga aega vähe, siis ta võis viiki pakkuda. Ühel korral temaga mängides lõin kuningatiival kaitsmata etturi, see andis tema vankrile vaba liini ja ta võitis. Mängu lõpul ütles ta, et ma olen naiivne. Aga kui ta kuulis, et ma olen avaldanud luulekogu, siis selle eest ta kiitis. Ise oli ta kirjandusteadlane.

Kui Volpert veel Tartus elas, siis oli tema kodu Tähtveres. Olen istunud tema maja ees autos, oodates, et ta tuleks samasse autosse. Tähtvere pargis olevat ta kas jooksmas või kiirkõndi tegemas käinud, tal olevat olnud selle tegemiseks iseloomulik liikumisstiil.

Vanemas eas jagas Volpert oma maleraamatud laiali. Ma ei mäleta, mitu raamatut ma tema käest sain, aga kindlasti on temalt saadud tšehhikeelne raamat 1951. a. Praha turniirist, millesse on aastal 1955 pühendus kirjutatud. Vist antikvariaadist olen ostnud venekeelse raamatu malest teadlaste elus, kus on üks peatükk ka Volperti kohta. Valter Heueri raamatu "Male lugu" tagakaanetekst on samuti Volpertilt.

*
Valgete pudenemine.
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 Rf6 4. Ob5 Ob4 5. 0-0 0-0 6. d3 d6 7. Og5 Re7 8. Rh4 c6 9. Oc4 d5 10. Ob3 Ld6 (Siiani "Malekoolist".) 11. Lf3 Od7 12. Vfe1 d4 13. a3 Oa5 14. Od2 dc 15. bc Lc5 16. Veb1 Oc3 17. Oc3 Lc3 18. Lg3 Rg6 19. Rf3 Og4 20. Re1 Rf4 21. Le3 Re2+ 22. Kh1 Rd4 23. Oa4 b5 24. Ob3 Rb3 25. Vb3 Ld4 26. Lg5 h6 27. Lh4 Oe6 28. Vbb1 Rg4 29. f3 Rf2+ 30. Kg1 Rd3+ 31. Kf1 Re1 32. Ve1 Oc4+ 0:1.