Looming 8/2017

„Looming“ 8/2017. Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Lk. 1081–1224. Peatoimetaja Janika Kronberg.

See on vist alles teine „Loomingu“ number, mille loen läbi tervikuna. Kõiki numbreid pole ka edaspidi aega tervikuna lugeda, kuigi huvitav võiks see olla.

Seda numbrit ei lugenud ma õiges järjekorras. Alustasin Peeter Oleski kirjandusteaduslikust kaastööst numbri teises pooles, lugesin sealt arvustuste lõpuni, seejärel algusest ilukirjanduslikku osa ja kõige lõpuks kõige viimaseid lehekülgi kroonika ja muu seesugusega.

Kõik autorid ei kirjuta täpselt samu mõtteid. Peeter Olesk arvab endiselt, et kirjanik vajab advokaati, aga Maarja Kangro teeb juttu viha kasulikkusest. Kuigi tema arvab samuti, et viha ei tohi olla liiga palju. Ta peab viha irratsionaalseks. Mina olen kasutanud irratsionaalsust positiivse mõistena, aga ma ei ole sellega pidanud silmas tingimata negatiivseid emotsioone, pigem siiski positiivseid, aga sõna tähistab üldse mõistusega seletamatut.

Meelis Friedenthal kirjutab ilukirjandusteose rektor Parrot’st. Olesk on kunagi kritiseerinud ilukirjanikke, kes kirjutavad teadlastest, aga kelle teostes ei ole teadlasele omast mõttepinget. Friedenthali teosel seda puudust ei ole. Tema Parrot ei räägi eraelust, vaid teadusest ja haridusest. Mõni mõte on siiski kahtlane. Ta peab kõigi inimeste õppimisvõimet ühe suureks. Tänapäeval usaldusväärsemad autorid leiavad, et see on erinevatel inimestel siiski erinev. Ka 19. sajandil oleks võinud tõsine teadlane enne millegi kindlalt väitmist kõigepealt eksperimendi korraldada.

Juhan Voolaid viib oma proosateose tegevuse Aafrikasse. Üks tuttav kirjanik on rääkinud, et talle tundub, et eesti kirjanikud viivad teoste tegevuskoha selleks välismaale, et siis neid võibolla tõlgitakse. Võibolla mõni autor on selline, aga ma arvan, et välismaast kirjutamise ainus põhjus see ei ole. Reisikirju on kirjutatud inimeste jaoks, kes ise sellist reisi teinud ei ole. Praegu võib rohkem välismaast kirjutamise põhjus olla, et reisitakse ise rohkem, Nõukogude Liit on lagunenud ja Eesti on astunud Euroopa Liitu. Ma kirjutasin lapsena jutte, mida ma kellelegi lugeda ei andnud, ma viisin samuti sageli tegevuskoha muudele maadele kui Eesti, aga sageli olid need maad üldse väljamõeldud ja võisid asuda mõnel teisel planeedil.

Voolaiu jutu üks tegelane on lõvi. See jutt tuletas mulle natuke meelde ühte „Muumitrolli“ peatükki, kus vaim astub tuppa ja lööb pea ära. Lõvi ja vaim on mõlemad liigi poolest hirmuäratavad tegelased, kes konkreetse isikuna osutuvad siiski mõlemad saamatuteks. Mul oli seda moodi tegelane kunagi Kirjanike Kodu võrgulehel rippunud ja enne seda „Loomingust“ ja võrgu ulmeajakirjast tagasi lükatud teoses „Ülekuulaja“ Hitler, keda ma kujutasin teistest tegelastest kartlikumana. See polnud ainult puhas fantaasia, vaid olin lugenud ka ingliskeelset raamatut Hitleri psühhoanalüüsist.

Toomas Haug on kirjutanud jutu sellest, kuidas laps Pärnus suvitab. Olen ka ise 4-aastaselt Pärnus suvitanud ja mõned asjad tulid tuttavad ette – et Pärnus käiakse rannas, et seal süiakse jäätist. Haugi tegelane paistab kartvat füüsilisi tegevusi minust vähem, et kiikudes ta ei karda ise üldse, vaid kardavad ainult pealtvaatajad. Mulle küll kiikuda meeldis, aga mul oli seejuures vist endal väike hirm, et juhul kui ma liiga suure hoo annan, siis võib kiik üle võlli käia. Jutus saab väike laps kiikuda, aga vanemaks saades hakkab see südant pahaks ajama. Mul kiikumise kohta sellist kogemust ei ole, aga muude asjadega on küll olnud, et mõni läheb vanemaks saades kergemaks ja mõni raskemaks. Minu teostest erineb see jutt selle poolest, et lõppeb magamajäämisega. Minu omad lõppevad pigem ärkamisega.

Berk Vaher intervjueerib Nikolai Baturinit. Sissejuhatavat lõiku lugedes ma algul imestasin, kui öeldi, et Baturinil jäävad ka proosateosed pikaks ajaks pähe. Ma võin küll peast ette lugeda sadu oma luuletusi, aga proosa võib ununeda. Siis mõtlesin, et oma lühiromaani „Viimsed päevad“ sisu mäletan küll peast hästi, rohkem romaane ma polegi trükki andnud.

Jaak Jõerüüt kirjutab „Loomingus“ poliitikast. Ta kandideeris ise presidendiks, aga mitte lõpuni. Tundub, et ta arvab endiselt, et oleks olnud parem president kui Kaljulaid, vähemalt arvab ta, et vabariigi aastapäeval loetud Marju Lepajõe kirjutis oli parem kui sama päeva presidendi kõne. Lepajõed ja Jõerüüti eristab mõlemat Kaljulaiust, et nad on eesti keele tuleviku pärast rohkem mures kui valitud president. Ma muretsen mõne asja pärast veel rohkem kui Jõerüüt. Jõerüüt peab endastmõistetavaks, et Euroopa Liit ei ole riik. Oleks võinud mainida, et selles küsimuses ei ole üksmeelt.