Loengud

Olime õppehoone ees. Sander kirjutas, et tal on viletsad õpingukaaslased, neid huvitavad lapsepõlvemälestused rohkem kui tüdrukute näod. Saabus loengu algusaeg. Läksin ühte loenguruumi, võtsin kotist kodus kirjutatud essee ja ütlesin Kasekampile, et ma panin sellele tiitelleheks kogemata varasema essee tiitellehe, ma vahetan selle veel ära. Essee kohta ütlesin, et see on üks vana ja väga vilets essee. Läksin teise loenguruumi, kus toimus see loeng, mida ma praegu pidin kuulama. Loengupidaja rääkis minuga, aga pidin paluma tal korrata, sest mu oma kott esimese rääkimise ajal summutas juttu.

*
Läksime loengusse, mida pidasid kaks vaimulikku. Artur esitas neile nende jutu kohta saksakeelse küsimuse. Artur oli nooremana ka rääkinud, et ta tahab õppida selgeks ladina keelt, siis saab rääkida nii, et teised aru ei saa. Vaimulik sai Arturi küsimuse peale vihaseks. Sander ütles mulle, et kui loengu algul paluti ühed raamatud vastu võtta, siis tema seda, mis talle ei meeldinud, ei võtnud. Mina vastasin, et mina ühe teise raamatu võtsin. Vaimulikud rääkisid, et kes ei ela õigesti, need on patused. Läksin aeda ja kogu aeg kõlas kõrvus emotsionaalse häälega vaimuliku sisuga jutt. Põgenesime lennukiga. Lennuk tulistati alla. Katapulteerusime. Ma ei mäletanud, kas katapulteerumine on võimalik või saavad alla tulistatud lennukites inimesed surma. Jõudsime õnnelikult maapinnale. Varsti jõudsime vaimulike mõjualast oma alale, mis tähendas kannatuste lõppu. Jooksime mööda tänavat. Krister kukkus väsinuna maha. Artur jooksis edasi, aga mina läksin Kristeri juurde. Kui ta püsti sai, hakkas Artur juba silmapiirilt kaduma, üks Arturist kiirem jooksja oli veel kaugemal. Niiviisi meie seltskond laguneski.