Tund, kaitsmine, ekskursioon

Algas inglise keele tund. Tundi tuli ka neid, kes olid seni olnud teises rühmas. Kristjan G. ütles, et ma õpetaja aitamiseks projektori laua peale tõstaks. Küsisin õpetajalt, kas on vaja tõsta. Õpetaja naeris, sest tehnika oli vahepeal edasi arenenud, aga selget vastust ei andnud. Viisin tõstmise lõpule. Mõtlesin, kuhu istuda. Mõtlesin, et ei istu otse Eriku kõrvale, vaid jätan ühe tühja tooli vahele. Erik võis selle üle pettunud olla.

*
Algas minu magistritöö kaitsmine. Kõigepealt pidas kõnet isa. Tema esinemist peeti väga heaks. Seejärel tuli minu kord rääkida. Mõtlesin, et ma ei tohi uhket nägu teha, muidu arvatakse, et ma loodan saada hinde selle abil, et mul on selline isa. Tahtsin näidata enda kõne ajal diapositiive, aga kõigepealt küsisin, kuidas diapositiive näidatakse. See võis mulle hinde panemisel kasuks tulla, võidi vaadata, et ma olen õppimisvõimeline, ma õpin ettekande jooksul diapositiivide näitamise selgeks.

*
Tegime ühes majas kirikuõpetajast giidi juhtimisel eksursiooni. Meist käis kõige ees Tristan, kes oli liikumissuuna kohta nõu andnud, teisel kohal oli Lauri K., kes oli samuti selle kohta nõu andnud. Mina olin rivis viies, mis oli ka üsna eespoolne koht. Äkki hakkas kirikuõpetaja jooksma ja teised tegid tema eeskujul. Mina jooksma ei hakanud. Aga siis mõtlesin, et ma võin seda veel teha, sest jooksu eesmärk ongi, et rivi järjekord muutuks.